kuid Walters ütles:
„Kas te annate mulle teada, mu härra, kui ta võidab?”
„Aga loomulikult,” vastas markii, „kuid see on alles kahe nädala pärast.”
Walters puudutas käega laupa ning lahkus kabinetist.
Markii uuris paberit, millel seisis leedi Horncliffe’i aadress.
„Homme hommikul kell kaheksa,” ütles ta endale ning pani paberi taskusse.
Siis saatis ta käskjala lord Charlesi korterisse sõnumiga, et ootab teda õhtusöögile.
Ta ei olnud õhtuks plaane teinud, kuna ta ei teadnud, millal Walters tagasi tuleb.
Kui ta poleks vahenduskontorist tööd leidnud, oleks markii pidanud teda saatma ka teistesse paikadesse Londonis.
Nüüd tahtis ta aga rääkida Charlesiga, selle asemel et istuda üksi oma mõtetega.
Ta vaatas kella.
Ta oli juba pool tundi hiljaks jäänud kohtumisele Fleuriga, mis pidi aset leidma tema Park Streeti majas.
Fleur kindlasti ootas juba aknal, et näha aiaväravat avanemas.
Küllap mõtles ta, mis markiid küll kinni hoiab ja miks polnud ta tütarlapsele sellest teatanud.
Kui neil oli soov teineteisega suhelda, saatis markii Fleurile kirja, mis oli adresseeritud tema teenijatüdrukule.
Fleur oli talle korduvalt kinnitanud, et Jones on ainus inimene, kes on teadlik tunnetest, mis nende vahel valitsevad.
Nüüd ajas markiid vihale teadmine, et Jones oli kõik Percevali toapoisile edasi rääkinud.
„Põrgusse see naine! Ta on niisama reeturlik kui tema emand,” ütles markii endale.
Mitu korda päeva jooksul oli markii mõelnud, kas hertsog on veel elus või ei.
Kui ei oleks, kas Fleur teataks talle kirjas või isiklikult, et nad ei ole enam kihlatud?
Talle tegi talumatult haiget mõte, et tütarlaps oli kindlasti andunud Settingtoni suudlustele samal moel nagu tema omadelegi.
Kas ta oli mehele öelnud oma õrnal, armsal, süütul häälel, et ta teda armastab?
Kas Settington oli temas tekitanud samasuguseid õrnu värinaid, nagu markii seda teinud oli?
„Olgu ta neetud! Ta jääb mind alatiseks painama!” ütles markii metsikult. „Ja ma ei suuda iial, mitte iial enam ühtegi naist usaldada!”
Ta oleks olnud rumal, kui poleks mõistnud, milline on tema tähtsus seltskondlikul tasandil.
Ta teadis, mida tähendaks ühele naisele olla Mounteagle’i markiis ning kanda võrratut suguvõsa tiaarat Inglise parlamendi avaüritusel.
Ta oli alati mõelnud, et kui tal oleks abikaasa, kaunistaks ta oma meest, nagu oli seda teinud tema ema.
Kui Eaglesis oli suur pidu, oli ta näinud välja kui haldjate kuninganna.
Teemantide sära tema peas ja kaela ümber oli muutnud ta imeilusaks.
Ta oli vaadanud ema vaimustusega nagu ka siis, kui too oli tulnud tema magamistuppa head-ööd-musi andma.
„Kas täna on väga-väga suur pidu, emme?” oli markii ühel korral küsinud.
„Väga suur, kullake,” oli ema öelnud, „ja isa külaliste hulgas on ka ühe kauge maa kuningas ja kuninganna ning Inglise peaminister.”
„Ma oleksin nii väga tahtnud koos teiega õhtust süüa,” oli markii öelnud.
Ema kallistas teda ja lausus siis:
„Ühel päeval, kulla poiss, istud isa asemel sina ning ma loodan, et minu kohal istub su abikaasa, kes on väga ilus ning kes armastab sind üliväga.”
„Iial ei saaks ta olla nii ilus kui sina, emme!” oli markii truult vastanud.
Ema naeris.
„Ma loodan, et ta on veelgi ilusam ning armastab sind sama palju kui mina!”
Ema oli andnud talle head-ööd-musi ning ta oli veel kaua lebanud oma voodis ärkvel olles.
Nüüd, ütles ta endale, ei lähe ema soov kunagi täide.
Naised tahtsid temaga abielluda seetõttu, et ta istus oma isa toolil.
Nad tahtsid istuda tema ema kohal ning kanda tema tiaarat oma külmalt kalkuleerivas peas.
„Ma ei abiellu kunagi!” lubas ta.
Ta ütles need sõnad kõva häälega välja ja mõtles samas, et see lubadus ei käinud mitte ainult Fleuri, vaid kõigi naiste kohta.
Kuid ahastusega mõtles ta, et varem või hiljem peab ta ikkagi naise võtma.
Tal peab olema pärija, kellest saaks järgmine markii ning kes kannaks edasi perekonna traditsioone.
Ta asuks tiitlikandjate positsioonile, kui nood lähevad erru.
Kui praegune Oxfordi asehaldur läheks erru, võtaks markii tema ameti üle.
Ta juba pidas prints-regendi saatja ning auväärse Aide-de-Camp’i ametit.
Kõik Mounteagle’i markiisid said kuninganna kammerneitsiteks.
Oli kümneid teisigi ameteid, mis saadi endale automaatselt, pärandusena oma isalt.
Loomulikult soovis markii endalegi poega, kes võtaks üle tema ameti, kui aeg on täis.
Kuid praegu hoiab ta kõigest abieluga seonduvast eemale.
Samuti hoiab ta eemale ka naistest üldiselt, sest isegi nende vaatamine tuletab talle meelde, kuidas Fleur oli proovinud teda tüssata.
Ah, kuidas ta oli valetanud ja valetanud ja valetanud!
Ta jalutas ikka veel kabinetis edasi ja tagasi, kui tentsik tuli tagasi kirjaga lord Charlesilt.
Kirjas seisis, et sõber ühineb temaga pisut enne kella kaheksat.
Markii läks ülakorrusele riideid vahetama.
Toapoiss ootas teda juba.
Ka tema oli perekonna teener, kes oli tööd alustanud Eaglesis ning oli teda teeninud alates sellest, mil ta lõpetas Eatoni.
Ta soovis, et tema toapoiss oleks seesama adjutant, kes oli olnud temaga koos Portugalis ja Prantsusmaal.
Aga ta teadis, et ta saaks seepeale tugeva halvakspanu osaliseks.
Kuidas oleks võimalik, et üks võõras inimene saab endale ametiposti, mida peetakse üheks olulisemaks kogu majas?
Ta oli seetõttu pidanud Hawkinsiga hüvasti jätma ning premeeris teda eluaegse pensioniga.
Markii leidis
