hoidmine on hädavajalik.
Keegi ei tohtinud midagi teada enne, kui sai lõpule tema leinaaja viimane kuu.
„Sa ju tead, kuivõrd see kõiki vapustaks,” ütles ta tasasel häälel, ”kui ma teataksin oma kihlumisest enne, kui ma heidan seljast oma viimsedki leinarõivad ning hakkan taas kandma säravaid värve.”
Markii oli teda mõistnud.
Fleur oli tulnud Londonisse varem, kui oleks pidanud, vaid seetõttu, et avaldada austust hooaja avatseremoonial, mis toimus Buckinghami palees.
Markii teadis, et vastupidiselt toimimist oleks võinud tõlgendada kui prints-regendi solvamist.
Seetõttu oli Fleur palunud, et avalikkuse ees kohtudes käituks markii temaga nii loomulikult kui võimalik.
Aga kui ta hiilis majja salaja, võisid nad teiste silme alt eemal koos olla.
Markii jaoks oli väga värskendav kohtuda naisterahvaga, kes ei hakanud oma vallutusega hooplema, niipea kui mees oli heitnud tema suunas pilgu.
Tegelikult talle isegi meeldis hiilida Park Streeti maja, kus Fleur elas, aeda.
Nähes meest tulemas, avas tütarlaps esimese korruse suured terrassiuksed, et teda sisse lasta.
Seejärel suudles markii teda, kuni mõlemad olid hingetud.
Nad tegid ühiseid tulevikuplaane, kuni tütarlaps ta minema saatis.
„Mul on kogu sellest salatsemisest kõrini,” oli markii öelnud vaid kaks päeva tagasi. „Ma armastan sind, mu kallis, ja ma tahan, et kogu maailm teaks, et sa kuulud mulle.”
„Ja mina armastan sind,” ütles Fleur õrnalt. „Sa oled nii kena, nii tark ja kõiges nii palju parem kui ükski teine mees, keda ma kunagi tundnud olen!”
„Tulevikus,” oli markii öelnud, ”tunned sa nii vähe mehi kui võimalik. Mind ajab hulluks, kui ma näen sind kõigi nende narridega tantsimas, samas kui sa võiksid olla koos minuga.”
Ta jäi hetkeks vait, et neidu suudelda, enne kui jätkas:
„Kui ma usuks, et sa oled kuulanud nende armusosinaid, siis laseksin neile kuuli pähe!”
„Oh, Johnnie, Johnnie! Sa oled nii meisterlik!” kudrutas Fleur. „Aga ma tean, et kui ma saaksin sinu naiseks, oleks suur viga lasta inimestel minu kohta pahatahtlikke jutte rääkida.”
Ta ohkas kergelt.
„Ma kardan, et mõned inimesed on armukadedad.”
„Muidugi on, sest sa oled nii kaunis!” ütles markii ootuspäraselt.
Kuid ta leidis, et tal on kergem end väljendada suudlustega kui sõnade abil.
Kui ta Fleuri juurest lahkus, sest too pidi minema õhtusöögiks rõivastuma, peegeldus tütarlapse silmadest sära.
Ta oli niivõrd veetlev, et markiil oli peaaegu võimatu end tema lähedusest eemale kiskuda.
Tütarlaps lasi ta välja sellesama ukse kaudu, kust ta sisse oli tulnud.
Kui ta seda tegi, ütles ta markiile sosinal:
„Ole väga, väga ettevaatlik! Oleks väga suur viga, kui keegi minust räägiks.”
„Sa võid mind usaldada, mu kallis.”
Ta läks kiirelt läbi aia.
Ta avas värava võtmega, mille Fleur oli talle andnud, ja väljus.
Alles siis, kui ta sammus oma Berkeley väljakul asuva maja poole, tuli talle meelde, et ta oli unustanud Fleurilt küsida, millisele õhtusöögile ta läheb.
Ta oli üsna kindel, et kui see on õhtusöök enne balli, on ka tema sinna kutsutud ning ta võiks hiljem läbi astuda.
Vähemalt oleks tal võimalik tütarlapsega tantsida.
Siis aga meenus talle, et kui ta tantsiks vallalise tütarlapsega, hakkaksid kindlasti levima kuulujutud.
Niigi liikus tema kohta kogu aeg igasuguseid jutte ringi.
Kui tabataks vähimgi vihje abieluplaanidele, oleks kõigil põnevust ülearugi.
„Ma lähen parem klubisse,” ütles ta endale.
Ta jättis tähelepanuta vähemalt viis kutset, mis sekretär oli jätnud tema tualettlauale nii, et ta oli sunnitud neid märkama.
Ta oli eelmisel nädalal näinud Fleuri kahel ballil.
Nüüd, mil ta sellele mõtles, tuli talle meelde, et tütarlaps oli tantsinud Settingtoni krahviga, kes oli Dorseti hertsogitiitli pärija.
Ta oli suhteliselt lihtne noor mees, keda markii oli näinud ratsavõistlustel, kus tema isa hobused võidu ajasid.
Ja White’si klubis võis teda tihti näha ebameeldivalt joobnud olekus.
Ei tema ega Charles arvanud teda oma sõprade hulka.
Talle polnud iial pähegi torganud, et noormees võiks olla pretendent Fleuri käele.
Oli hulk teisigi mehi, kes jahtisid Fleuri.
Kuid neil ei olnud ei tema positsiooni, jõukust ega tema sportliku mehe mainet.
Ta oli üsna kindel, et ükski neist ei olnud talle arvestatavaks ohuks.
Kuid nüüd pidi just Perceval tema ja Fleuri suhtest teada saama!
Markii ei olnud osanud eales aimatagi, et Fleur võiks jahtida kõrgemat tiitlit kui tema oma.
Kõik need mõtted tiirlesid markii peas ning ta teadis, et sõber uuris teda kartliku pilguga.
„Milliseid tundeid see kõik sinus ka ei tekitaks, Johnnie,” ütles ta, „sa ei või siin riidu kiskuma hakata.”
„Mul ei olegi plaani seda teha,” vastas markii. „Aga ma tahan teada tõde, kogu tõde, Charles, isegi siis, kui ma pean selle sinu seest välja pigistama.”
„Ma teadsin, et sa saad vihaseks,” ütles lord Charles kurvalt.
„Loomulikult olen ma vihane!” ütles markii. „Ja ma tahan sinu kinnitust, et see ei ole tõsi.”
„Ma kardan, et ma ei saa seda teha.”
„Sa tahad öelda, et see on siiski tõsi?”
„Ma kardan, et jah.”
„Miks sa selles nii kindel oled?”
Markii tundis end justkui õlekõrrest kinni hoidvat, et mitte uppuda.
Ta ei suutnud uskuda – ei saanud olla võimalik, et Fleur teda pettis.
Ta ei olnud ju ometi teeselnud, kui kinnitas markiile oma armastust või andus tema suudlustele.
Justkui lugedes sõbra mõtteid, ütles lord Charles:
„Nagu
