1815
Järgmine sissekanne, mis oli tehtud paar päeva hiljem ning millele oli alla kirjutanud kaks klubiliiget, kõlas järgmiselt:
„Söör G. Talbot veab viie giniga härra W. Howardi viiekümne gini vastu kihla, et Buonaparte ei ole kolme kuu pärast Viinis.
17. märts, 1815
Markii keeras lehte.
Järgmisel lehel oli mitu sporti puudutavat kihlvedu.
Seejärel luges ta aeglaselt:
„Lord Perceval veab härra Hattoniga 50 gini peale kihla, et üks teatud õilis markii ei saa enne üht lille noppida, kuni pole teada, kas D. hertsog jääb elama või sureb.
29. aprill, 1818.”
Markii luges sissekande kaks korda läbi, enne kui lausus:
„Kui see tähendab seda, mida ma arvan, et see tähendab, siis on see kuradi suur solvang ning ma kutsun ta duellile!”
„Sa teed ennast niiviisi ainult lolliks!” ütles lord Charles.
„Miks? Mida sa sellega mõtled?”
Pärast pausi lord Charles vastas:
„Kuule Johnnie, sa oled mu sõber ning mul ei ole vähimatki soovi meie sõprussuhet lõhkuda. Pane raamat kõrvale ja tee nägu, nagu poleks sa seda näinudki, see on kõik, mis ma sulle öelda võin.”
„Miks ma seda peaksin tegema?” küsis markii kurjalt. „On ilmselge, et jutt käib Fleurist, aga mida pagana pihta on Dorseti hertsogil temaga pistmist?”
Lord Charles surus huuled kokku ja vaikis.
„No räägi, Charles!” ütles markii. „Mida sa mulle ka ei ütleks, ma ei saa sinu peale kurjaks. See kaabakas Perceval ei meeldi mulle! Ta on üks hädine keelepeksja. Kui tal ei ole kellegi kohta mingit vastikut juttu rääkida, siis mõtleb ta selle lihtsalt välja.”
„Just täpselt! Ja nii on see ka praegu!” ütles lord Charles.
Paraku tuli tema vastus liiga kiiresti ning markii sai aru, et sõber valetab.
„Räägi mulle tõtt, Charles,” ütles ta.
Lord Charles ohkas.
„Hea küll,” ütles ta, „aga kui sa arvad, et ma astun sinuga võitlusesse, siis sa eksid. Sa oled minust liiga tihti üle olnud.”
„Ära ole rumal!” ütles markii. „Ma ei kavatse võidelda mitte sinu, vaid Percevaliga.”
„Hea küll,” andis lord Charles järele. „See, mille peale Perceval kihla vedas, on kahjuks tõsi!”
Markii vaatas hämmastunud pilguga oma sõpra.
„Kas sa tahad öelda,” ütles ta aeglaselt, justkui ei teaks ta täpselt, mida öelda tahab, „et Fleur viivitab mu abieluettepaneku vastu võtmisega seepärast, et juhul kui Dorseti hertsog sureb ja Settingtonist saab hertsog, abiellub ta hoopis temaga?”
„Ma olen alati teadnud, et sa oled kiire taibuga,” ütles lord Charles.
„Ma ei usu seda!” hüüatas markii. „Ta armastab mind, ta on seda öelnud mulle sadu kordi, ning ta hoiab meie kihlust salajas vaid seetõttu, et ta vanaema on haige.”
„Nii palju kui mina tean, on tema vanaema olnud haige juba viimased kolm aastat!” ütles lord Charles.
Markii ahmis õhku.
„Aga Settington! Sa ju tead, mida me temast mõtleme!”
„Hertsog on hertsog,” pomises lord Charles.
Markii jõi šampanjaklaasi tühjaks ning kallas endale uue.
Seejärel ta ütles:
„Mida ma teada tahan, on see, kuidas Perceval meie kihlusest üldse teada on saanud? Mina pole kunagi poole sõnagagi rääkinud oma tunnetest Fleuri vastu ja tema samuti. Ainult sina tead!”
„Igal juhul mina süüdlane ei ole!” ütles lord Charles rutakalt.
„Aga kes siis on?”
„Sulle see tõenäoliselt ei meeldi, aga Percevali teener kohtub Fleuri toatüdrukuga.”
„Kas sa tahad öelda, et see naine on rääkinud toimuvast sellele mehele, kuigi ta on vandunud oma emandale, et hoiab saladust?”
„Mu kallis Johnnie, teenijad räägivad!” ütles lord Charles. „Tegelikult pärineb suurem osa Beau Ton’is ringlevast keelepeksust teenijate käest.”
„See pole mulle iial pähe tulnud!” hüüatas markii.
„Aga loomulikult on see nii,” ütles lord Charles. „Kes siis sinu arust lobises välja Henry suhte selle väikese ahne küproslannaga, mis oleks talle äärepealt läinud maksma kogu varanduse, mille tema onu oli plaaninud talle jätta?”
„Ma ei saanudki tollal aru, kes keelt oli pruukinud ja saladuse välja lobisenud,” ütles markii.
„Teenijad on teenijad ja kuna Percevali toapoiss on lobasuu, võin ma kihla vedada, et nüüdseks teab juba kogu teenijaskond sinu ja Fleuri suhtest!”
Hetkeks tõmbusid markii käed rusikasse.
Siis suutis ta suure pingutusega sundida end rahulikult tugitoolis edasi istuma.
Ta oli kiindunud Fleuri, nagu ta polnud iial olnud kiindunud ühessegi teise vallalisse neidu.
Ammu aega tagasi oli ta vandunud, et tal ei ole mingit plaani abielluda enne, kui on nelikümmend aastat vana.
Ta oli lõbustanud ennast peenekoeliste ja ihaldusväärsete kaunitaridega, kes prints-regendi ümber tiirlesid.
Nad kõik olid abielus ning nende eluga rahulolevad abikaasad eelistasid maaelu lõputule ja väsitavale lõbujanule, mis oli haaranud kogu Londoni niipea, kui sõda sai läbi.
Nii oligi markii endale lubanud nii mõnegi kuuma ja kirgliku suhte.
Need ei väldanud kaua, kuid andsid piisavalt kõneainet, kuniks kestsid.
Kui ta kohtus Fleuriga, loobus ta kõikidest oma varasematest reeglitest ning juba kolm nädalat pärast nende esmast kohtumist värises abieluettepanek tema huulil.
Fleur oli vanem kui tavapärane débutante.
Ta tuli Londonisse alles seitsmeteistkümneaastasena, sest oli pärast isa surma sügavas leinas.
Ta oli võluv.
See, et ta oli pärinud suure varanduse, oli, niivõrd kui see puudutas markiid ning paari teist meest, tähtsusetu fakt.
Niipea kui nad kohtusid, leidis markii, et nende vahel
