palkas parimad ehitajad, silmapaistvad puusepad, kaasa arvatud Grinling Gibbonsi, kes oli kuninga parim puusepp.
Kui maja valmis sai, tulid inimesed miilide kauguselt, või tegelikult üle kogu maa seda vaatama.
Kahjuks oli omaniku raha maja ehitades otsa saanud.
Vana lossiga ühes otsas ning keskehitisest väljaulatuvate tiibadega hoone oli kaunis, kuid kahtlemata liiga kallis ülal pidada.
Nad pingutasid, kuni Minerva vanaisa ütles, et tal on küllalt.
“Võime hiilguses elada,” ütles ta, “kuid kui nälga sureme, on meie haua suursugusus tähtsusetu.”
Seetõttu müüs ta lossi, aiad ja maad vahetult enne oma surma rikkale aadlikule, kes seal kunagi ei elanud.
Maja ja selle sisustus jäid selle ehitaja ekstravagantsust meenutama.
Sir John kolis naisega lesemajja.
See oli valdustes asuv vana hoone.
Seda oli palju kergem üleval pidada, kui lossi olnud oleks.
Ekstravagantne Sir Hector oli lesemaja renoveerinud ja mugavamaks teinud oma ema jaoks, kui too lesestus.
Seepärast oli majas kena trepp, magamistubades kaunilt maalitud laed ning ilusad kaminasimsid.
Tegelikult olid toad sellise toreduse jaoks liiga väikesed.
Samas leidis Minerva pärast Sir Johni surma, et isegi väiksemat maja on väga raske heas korras hoida.
Ta mõtles tihti, et juhul, kui Tony rikka naisega ei abiellu, peavad nad kõik mõnda külamajakesse kolima.
Minerva polnud oma vennast mõni nädal kuulnud.
Ootamatult sai ta kirja, mis oli justkui välk selgest taevast. Tony kirjutas:
“Sa ilmselt ei usu seda, aga eile, kui ma White Clubis olin, tutvustati mind krahv Gorlestonile. Ma pole teda varem kunagi kohanud, sest ilmselt on ta mõned aastad välismaal viibinud, kuid minu hämmastuseks rääkis ta mulle, et lossi viimane omanik, keda ma kunagi kohanud pole, kuid kes ilmselt tema sugulane oli, oli lossi talle jätnud.
Ta ütles, et on vaimustuses kõigest sellest, mida ta lossi kohta kuulnud on ning kavatseb sinna kuueks nädalaks palju külalisi tuua.”
Seda osa kirjast lugedes ahmis Minerva üllatunult õhku.
Ta luges, justkui ei suudaks oma silmi uskuda.
Tony jätkas:
“Krahv on kohutavalt rikas ning saadab terve armee inimesi lossi korda seadma. Ta palus minul peost osa võtta, et saaksin rääkida talle lossist kõik, mida ta teada tahab.
Nagu kujutleda võid, nõustusin innukalt, ja räägin sulle ülejäänud uudised siis, kui kohtume.”
Minerva luges kirja kaks või kolm korda, tegemaks kindlaks, et ta und ei näe.
Ta polnud ettegi kujutanud, et selline asi võib juhtuda, kui loss tühjana ja kinnilöödud akendega seisnud oli.
Niikaua, kui ta mäletas, olid uksed lukus olnud.
Kaks päeva hiljem oli terve küla kihevil.
Tonyl oli õigus, öeldes, et saabub terve armee.
Minerva poleks kunagi ette kujutanud, et ühe maja kallal töötamiseks on nii palju inimesi vaja.
Tema ja lapsed olid tihti lossi külastanud.
Talvel olid nad seal mänginud, sest lossis oli palju rohkem ruumi kui kodus.
Kuna vanaisa polnud kokku hoidnud, armastas Minerva hoone suursugusust.
Suurt kivist eeskoda koos seda ümbritseva rõduga, ja sissekäiku.
Suur trepp oli tehtud mahagonist, mis äsja Inglismaal tarvitusele võetud oli.
Minerva armastas Rooma kujusid, mis üksmeelselt iga marmorist kamina kõrval valves seisid.
Aastate möödumine polnud neid nähtavasti kõigutanud.
Võõrastetoa maale oli rõõm vaadata.
Toas olid kaunilt nikerdatud kaminasimss, kullatud lauad ja Prantsuse riidega polsterdatud kuldses raamistikus mööbel.
Minerva ema oli enne lossi müümist palju asju, mis talle eriti meeldisid, mõisasse viinud.
Kuid suuri maale, tohutuid nikerdatud raamidega peegleid, seinavaipu ja – maalinguid oli võimatu ära viia.
Kõik need jäid nii, nagu nad olid olnud siis, kui maja alles ehitatud oli.
Kuigi tolmused, polnud need rikutud ega kahjustatud.
Nüüd mõtles Minerva, et näeb neid täies hiilguses.
Kuid mitte enne, kui krahv ja tema seltskond läinud on.
Oli võimalus, et vend laseb ta lossi kutsuda.
Kuid isegi kui ta laseks, peaks Minerva keelduma.
Tal polnud selliseid kleite, mida ta krahvi külalisi kindlalt kandvat arvas.
David ja Lucy olid oma tahtmistes palju kindlameelsemad.
“Me tahame lossi minna, Minerva,” kordasid nad, “tahame näha, mida kõik need inimesed teevad.”
“Peate ootama, kuni teid kutsutakse,” ütles Minerva kindlalt.
“Aga me oleme alati lossis käinud!”
“Ma tean, ja seda seepärast, et kunagi kuulus see meile, aga tõtt öeldes tungisime võõrastesse valdustesse, kuigi keegi sellest välja ei teinud.”
Endised lossihooldajad olid kohalikud inimesed, kelle eemalviibiv omanik vastutavaks jätnud oli.
Nad võtsid Minerva ja lapsed alati lahkelt vastu.
“Siin on nii üksildane, preili Minerva!” tavatses proua Upwood öelda, “see ajab mulle tõesti külmavärinad peale! Nagu mu mees ütleb, ainsad, keda me kuuleme, on vaimud!”
“Ma ei usu, et neid siin on,” rahustas Minerva neid.
Samal ajal tundis ta läbi suurejooneliste tubade kõndides ja päikesevalguse sisselaskmiseks aknaluuke avades, et on ise justkui vaim.
Seepärast, et ta mõistab, kui väga tema vaarisa sellise täiusliku hoone sisustamist nautinud oli.
Selle täitmist saadavaloleva mööbli ja maalidega.
Ta oli üks esimestest, kes revolutsiooni ajal Prantsusmaalt mööblit tõi.
Nagu lord Yarmouth aastaid hiljem tegi, tellis ta laeva, et oma ostud lossi jaoks ostupaigast Lowestofti tuua.
Nüüd, üllatavalt lühikesena näiva aja jooksul, oli suur maja uue omaniku jaoks valmis.
Tony oli kritseldanud sõnumi,
