seltskond oli juba kohal, polnud Tonyst märkigi.
Minerva oli toimuva suhtes nii uudishimulik, et kui vend varsti koju ei tule, läheks ta ja piiluks lossi põõsastest.
Ta oli kindel, et seda suur hulk külainimesi teebki.
“Tahan lossis hobuseid näha!” teatas David, kui oli oma taldriku tühjaks söönud.
“Kas võin sinna minna, kui olen kirikuõpetaja juures ära käinud?”
“Nagu ma sulle eile ütlesin,” vastas Minerva, “pead ootama, kuni Tony meid vaatama tuleb, siis küsime temalt, kas sul on võimalik hobuseid näha. Oleks väga ebaviisakas peale käia, kui sind kutsutud pole.”
“Aga kui meid ei kutsuta,” ütles Lucy, “siis ei näe me kunagi, kui ilusaks loss on tehtud, ja ma tahan küünlaid põlemas näha.”
Minerva teadis, et tüdruk räägib suure külalistetoa kroonlühtritest ning tahtis vastata, et sooviks isegi neid näha.
Kuid ta pidi ütlema seda, mida juba tosin korda öelnud oli – et lapsed peavad ootama, kuni nende vend koju tuleb.
Pärast suure hulga siirupipudingi söömist asus David vastumeelselt kirikuõpetaja juurde teele.
Lucy, keda iga suutäie pärast meelitama pidi, läks tagasi aeda oma liivalossi juurde.
“Katsu end mitte ära määrida, kullake!” ütles Minerva talle. “Pesin su teise kleidi ära ja see pole veel kuiv.”
“Tule ja räägi mulle lugu minu lossist,” palus Lucy.
“Tulen niipea, kui olen lõunasöögi nõud ära pesnud,” vastas Minerva.
Ta viis tühjad nõud kööki.
Minerva täitis just kaussi pliidil seisvast kuumaveekatlast, kui kuulis välisukse ees kruusal rataste sahinat.
Olles kindel, et see on Tony, jooksis ta eeskotta.
Tony tõmbas eesukse lahti just siis, kui Minerva tammepuust trepist alla tuli.
“Tony!” hüüatas neiu venna poole joostes.
Torukübarat ära võttes suudles Tony oma õde, enne kui kübara toolile asetas.
“Arvasin, et oled meid täiesti ära unustanud,” ütles Minerva.
“Teadsin, et sa nii ütled,” vastas Tony, “aga mul pole saabumisest saadik minutitki aega olnud, ja alles täna pärastlõunal õnnestus mul krahvilt kaarik laenata.”
Minerva hoidus ütlemast, et lossist pole kauge ka jala tulla.
Venda vaadates mõistis ta, et too oli liialt peen, et liivastel radadel kõndida.
Tony ratsasaapad särasid justkui peeglid.
Tema šampanjakarva püksid lõigatud hõlmadega kuue all olid veel elegantsemad kui viimane kord, mil Minerva venda nägi.
Tony kaelaside oli seotud uuel ja keerukamal moel, mida Minerva enne näinud polnud.
“Sa näed peen välja!” hüüatas ta.
“Peaksid kõrgeaulist lordi ja ülejäänud seltskonda nägema!”
“Seda ma loodangi.” Minerva üllatuseks venna ilme muutus.
“See on võimatu!”
“Võimatu? Aga… miks?”
Rääkides olid nad jõudnud puhketuppa, mida Minerva üksi olles kasutas.
See oli tegelikult mugavam kui ametlikum tuba, mida kutsuti võõrastetoaks.
Tony vaatas ringi ning toetas end siis üsna ettevaatlikult tugitoolile, mis uut polstrit vajas.
See oli tool, mida nende isa alati kasutanud oli.
Minerva arvates oli ainuõige, et see oleks Tony oma nüüd, kui too on perekonnapea.
“Arvasin, et sulle ei meeldi, et mul sinu külastamisega nii kaua aega läks,” ütles Tony, “aga tõde on see, Minerva, et ma ei taha, et krahv sinu olemasolust teada saaks.”
Minerva vaatas venda imestunult.
Puna tõusis ta põskedele ning ta ütles:
“Sa mõtled… sul on meie pärast häbi?”
“Ei, muidugi mitte!” sõnas Tony. “Kuidas sa midagi sellist mõelda võid?”
“Siis… miks? Ma ei saa aru.”
“Asi on üsna lihtne,” vastas vend. “Kui ütlesin sulle, et mind kutsuti kõrgeaulise lordi seltskonnaga ühinema, ei teadnud ma täpselt, milline see on.”
Minerva istus venna lähedale sohvale.
“Mis siis… valesti on?” küsis ta.
“Midagi pole just valesti,” vastas Tony, “lihtsalt see pole selline seltskond, kuhu ema oleks tahtnud sind kuuluvat, kui ta veel elus oleks.”
“Selgita mulle.”
Tony vaikis hetke, enne kui ütles:
“Tahan, et näeksid lossi nüüd, kui see korda tehtud on. See näeb tõesti suursugune välja! Krahv räägib mulle jätkuvalt, et ei mõista, kuidas keegi nii kenast asjast loobuda võis.”
“Kas rääkisid talle, et vanavanaisal polnud rohkem raha, et seda üleval pidada?”
“Enam-vähem,” ütles Tony. “Aga Gorleston on ise nii rikas, et tal pole aimugi, kuidas vaesed elavad.”
Vaikus. Siis ütles Minerva:
“Noh, jätka!”
“Arvan, et olin üsna naiivne,” tunnistas Tony, “aga mõtlesin, et seltskonnas on vaid Gorlestoni meessoost sõbrad ja seltsidaamid, kellega neid Londonis igal õhtul nähakse.”
“Aga see pole nii?” uuris Minerva.
“Mitte päris,” vastas Tony. “Daamid on kõik abielus, ja kui päris aus olla, siis tunneksid end nende hulgas ebamugavalt.”
“Ma ei saa aru, miks?” ütles Minerva. “Kui just… sain aru, kui mulle oma tulekust rääkisid, et näeksin välja justkui kerjustüdruk kuningapalees.”
Tony naeris ning ütles:
“See on päris hea kirjeldus. Samas ei oleks sul lõbus, isegi kui mul oleks võimalik teha ettepanek, et sa lõunale või millelegi muule sarnasele tuleksid.”
“Ma ei saa ikkagi aru,” ütles Minerva.
Tema üllatuseks tõusis Tony vastamise asemel püsti ja läks akna juurde.
Ta vaatas korratut, täis kasvanud aeda.
Kuigi Minerva tegi oma parima, et lillepeenrad umbrohust puhtad hoida, polnud lihtsalt aega kõige eest hoolitseda.
