kuid püüan selle kuidagi heastada. Kui meil piisavalt raha on, palun mõnd austusväärset aadlisoost lesknaist sind õukonnas esitleda.”
“Me ei saa seda endale lubada,” ütles Minerva.
“Jah, ma tean,” ohkas Tony, “aga tegelikult on õukond kole igav, võin sulle seda kinnitada. Kuid see on just sedasorti koht, kuhu sa minema peaks, ja kuna sa kaunis oled, oleks sul suur edu…”
Minerva näis komplimendi peale üllatuvat. Siis ütles ta:
“Kas sa… tõesti arvad, et ma olen ilus? Tean, et olen väga ema moodi, aga samal ajal pole siin kedagi mulle minust rääkimas…”
“Tean seda,” segas vend vahele, “ja see ongi vale, aga ma ei oska praegu selle vastu midagi ette võtta.”
See kõlas nii murelikult, et Minerva kummardus ettepoole ja suudles venda põsele.
“Sa ei pea minu pärast muretsema,” ütles ta. “Võin sulle kinnitada, et tegelen praegu Davidi Etonisse astumisega ja arutlen, kuidas me arveid maksma hakkame, nii et mul on võimatu millegi muu pärast muretseda.”
“Ma pole ka seda unustanud!” sõnas Tony. “Ja vannun, et Londonisse tagasi jõudes hakkan raha säästma.”
Ta mõtles hetke ja ütles siis:
“Hea on, et minu siiatulek pole pennigi maksma läinud. Katus mu pea kohal ja toit on tasuta, ja kõik, mida minult oodatakse, on lahkudes mõnele teenrile jootraha anda.”
“See on igatahes kergendus!” naeris Minerva. “Ja sa näed väga, väga peen välja!”
Tema vend näis piinlikkust tundvat ning tõusis püsti.
“Pidin uue paari saapaid ostma ja juhtumisi oli mu õhtuülikond ka räbalais.”
Minerva hüüatas vaikselt.
“Oh, Tony, ära kasvata arveid! Sa tead, et täpselt seda su vanavanaisa lossi ehitades tegigi ja seetõttu pidi vanaisa selle maha müüma.”
“See läks liiga väikese hinna eest,” kaebas Tony. “Kui ta vaid oleks sõjani oodanud, Minerva, oleks loss palju rohkem maksnud kui siis.”
“Vaevalt oleks ta viisteist aastat oodanud!” ütles Minerva.
“See oleks mõistlik olnud,” jäi Tony kindlaks. “Ja tegelikult investeeris ta raha kehvasti ja suur osa sellest kadus.”
“Seda isa alati ütleski,” nõustus Minerva, “aga ta sai pisut raha oma raamatute eest.”
“Oletan, et sina kirjutada ei oska?” küsis Tony.
“Vaevalt neist asjadest, mis isa huvitasid,” ütles Minerva, “aga kui romaani kirjutaksin, oleks sellel ehk edu.”
“Oh, taeva pärast, ära mitte üritagi!” lausus Tony. “Lossis on nii palju armastust, et täita tuhat raamatut, ja see oleks kõik väga plahvatusohtlik!”
“Mida sa sellega öelda tahad?” uuris Minerva.
“Noh, kui suursaadik, kes on kergesti süttivat tüüpi vennas, juhtuks kuulma sellest, kuidas ta naine end üleval peab, kutsuks ta kahtlemata krahvi duellile ja see põhjustaks skandaali!”
“Aga sa ütlesid mulle mõnda aega tagasi, et kuningas William keelustas duellid.”
“Ta on keelanud palju asju, mis tema venna valitsusajal lubatud olid,” vastas Tony, “aga keegi ei pööra sellele tähelepanu. Üks minu sõber võitles eelmisel nädalal Green Parkis duellil ja nii tema kui ta vastane kõnnivad nüüd, käed ahelais!”
“Oh, Tony, sa ei teeks ju midagi nii rumalat?” palus Minerva. “Mõtle, kui sinuga midagi juhtuks? Ma ei suudaks seda taluda!”
“Ma ei saa duellil surma,” naeris Tony, “kuid see võib pagana ebamugav olla ja vigastada saanu tunneb end nagunii kehvasti.”
“Siis palun ära võitle,” palus Minerva.
Tony naeris ja näis pingest vabanevat.
“Luban sulle, et teen oma parima, et ei peaks duellil võitlema ja hoian sekeldustest eemale,” ütles ta, “see on viimane asi, mida tahaksin.”
“Ja luba, et hoolitsed enda eest hästi.”
“Luban!” ütles Tony. “Ja sina teed täpselt seda, mida ma ütlen. Tulen sind jälle vaatama, kui võimalus tekib, kuid see ei pruugi lihtne olla.”
“Saan aru,” ütles Minerva, “aga palun püüa. Sa tead, et mulle meeldib sinuga koos olla ja vahel on siin väga üksildane, nüüd, kui isa enam pole.”
Tony pani käe õe õla ümber ja embas teda.
“Sa oled imeline ja olen sinu üle väga uhke,” ütles ta, “nii et hoia paha krahvi silme alt eemale! Kui Londonisse tagasi lähen, saadan sulle kauneima kleidi, mille osta jaksan!”
Minerva hüüatas vaikselt:
“Oh, Tony, see oleks imeline! Mulle meeldiks uus kleit!”
“Ma ei unusta seda,” lausus Tony.
“Ja sa tuled mind enne lahkumist vaatama?”
“Annan endast parima,” lubas vend.
“Millal sa lahkud?”
“Mul pole aimugi. Krahv võib pähe võtta, et lahkub täna õhtul või homme hommikul, või võib ka päevadeks jääda. Temaga ei või kunagi teada!”
“Ta näib päris ettearvamatu!” märkis Minerva.
“Ja ka palju muud,” täheldas Tony. “Pea nüüd meeles kõik, mida ma sulle rääkisin.”
Ta suudles Minervat õrnalt põsele ja astus ukse poole.
Seda tehes ütles ta:
“Oleksin tahtnud, et näeksid kaarikut, millega tulin. Seda veavad parimad hobused, keda mul kunagi on olnud õnn juhtida!”
“Oh, las ma vaatan neid!” hüüatas Minerva.
“See oleks viga,” vastas vend, “tallipoiss võib sinust rääkida ja keegi lossis võib seda krahvile mainida.”
Kuna vend nii tõsiselt rääkis, naeris Minerva.
“Nüüd tundub ta küll ohtlik!” ütles ta.
“Seda ta just ongi,” vastas Tony, “ja ära unusta seda.”
Nad olid jõudnud eeskotta ning Tony võttis oma torukübara ja pani selle viltu pähe.
Siis vaatas ta ringi, öeldes:
“Arvan, et see tuleb lossis olemisest, aga see maja näib väga väikene.”
“See ongi väike,” vastas Minerav, “kuid ära unusta, et see on kodu!”
Tony naeratas talle.
“Ma
