meelitad mind! Tead sama hästi kui minagi, mu kallis, et keisrinna tuleb hobuste, mitte minu pärast!”
„Nüüd oled sa liialt tagasihoidlik, isa,” naljatas Aletha. „Kõigile on teada, et keisrinnale meeldivad kenad mehed! Väike linnuke sosistas mulle, et kui sa Viinis käisid, tantsis ta igal õhtul sinuga palju rohkem kui kellegi teisega.”
„Ma ei saa aru, kust sa selliseid rumalaid jutte kuuled!” torises hertsog.
Aga ta oli ilmselgelt endaga rahul.
Aletha meelest oli võimatu, et mõni naine isa võluvaks ei peaks.
Hiljem rääkis hertsog tütrele, millised juhtnöörid ta oli härra Heywoodile andnud.
Seda kuuldes oli Alethal veelgi rohkem kahju, et isa ise ei saanud Ungarisse minna ja teda kaasa võtta.
Ta oli lugenud Budapesti ilust ja imelistest steppidest, kus hobused ringi kappavad.
Ta oli kuulnud ka uhketest lossidest, mida Ungari aristokraadid endale ehitada olid lasknud.
Nad pidavat olema Euroopa kõige kenamad ja võluvamad mehed.
Kui nii, sai Aletha hästi aru, miks keisrinna ungarlasi üpriski tahumatutele ja tuimadele austerlastele eelistas.
Oli ju üldteada tõsiasi, et keisrinna oli Austrias õnnetu ja tundis end vabana ainult Ungaris.
See maa tõmbas teda.
Aga liikusid ka jutud kenadest osavatest ungari ratsanikest, kes keisrinnale luulelises ja kaunis keeles jutustasid, kui väga nad teda armastavad.
Aletha oli alles väga süütu.
Ta polnud veel kuulnud midagi armusuhetest, mis olid Londonis Marlborough House’is tavalised ja millele andis eeskuju Walesi prints ise.
Neiut olid alati huvitanud Austria keisrinnat ja tema vapustavat ilu puudutavad lood.
Seetõttu oli ta saanud keisrinna kohta palju teada lihtsalt isa külalisi kuulates.
Muidugi kõnelesid ka teenijad pärast keisrinna Inglismaa visiiti temast pidevalt.
Aletha ema poleks kindlasti tütrel teenijate klatšijutte kuulata lubanud.
1874. aastal oli keisrinna Belvoiri lossis Rutlandi hertsogit külastanud ja pidanud esimest korda Inglismaa pinnal jahti.
Üks Belvoiri teenijanna töötas nüüd Lingis.
Emily – see oli tema nimi – vadistas aina keisrinna ilust ja Aletha oli temalt palju teada saanud.
Ka isa käest kuulis ta üht-teist, ehkki kogemata.
„Kuninganna käis koos John Browniga Ventnoris,” kuulis ta isa ühele külalisele ütlemas, „kus peatus ka keisrinna.”
„Kuulu järgi oli keisrinna seal,” vastas krahv, „sest tema tütar oli haige ja merevees ujumist peeti talle kasulikuks.”
„Jah,” nõustus hertsog. „Aga mulle räägiti, et isegi John Brown oli keisrinna ilust rabatud!”
Selle peale naersid külalised häälekalt.
Aletha teadis, et seda põhjustas asjaolu, et John Brown oli üsna range šoti mägismaalane, kes oli kiindunud hoopis kuninganna Victoriasse.
Kuna ta oli Tema Majesteedi lemmik, oli ta õukondlaste ja riigimeeste vastu sageli ebaviisakas ning teda ei sallitud.
Kui naer vaibus, lisas hertsogi külaline:
„John Brown võis ju rabatud olla, ent väike Valeria kartis kuningannat hirmsal kombel. Ta ütles, et pole kunagi nii paksu daami näinud!”
Jälle kõlas naer, aga Alethat huvitas vaid see, mis puudutas ilusat keisrinnat.
Kuulujutte tekkis juurde, kui Elizabeth kaks aastat tagasi taas Inglismaale saabus.
Siis räägiti mõistagi tema sidemetest kapten Bay Middletoniga ning sellest, et keisrinna oli alati heas tujus ja väsimatu.
Ta oli osa võtnud kõikidest krahvkonna jahivõidusõitudest ja saanud ühel võistlusel hõbekarika.
Siis hakkasid inimesed arutlema, kas teda muutis veelgi kaunimaks jaht või mees, kellega koos ta jahti pidas.
Aletha oli tänu isale ka ise kapten Middletoniga kohtunud ning ta sai väga hästi aru, miks keisrinna kaptenit nii väga imetles.
Mees oli kolmekümnene, pikk, hea välimuse, tõmmu naha ja punakaspruunide juustega.
Teda kutsuti Bayks kuulsa hobuse järgi, kes võitis 1836. aastal derbi.
Bay Middleton ja ka Aletha isa olid Godollosse jahil osalema kutsutud.
Aletha oli sel päeval jumalat palunud, et saaks kunagi isaga kaasa minna.
Ja nüüd pidi keisrinna tulema Lingi!
Miski poleks saanud isa, tema enda ja kõigi nende kodakondsete jaoks toredam olla.
Kahtlemata oli ka härra Heywood seda uudist kuuldes elevil.
„Kavatsesin teie hiilgusele rääkida hobustest, kes sel nädalal Tattersallis müüki tulevad,” ütles ta hertsogile, „aga kui me ostame Ungari tõuge, siis pole neid vaja.”
„Ostaks õige mõlemaid,” kostis hertsog seepeale. „Ja kui sina lähed samal ajal Ungarisse, kui mina Taanis viibin, on meil piisavalt aega nad keisrinna saabumise ajaks täiuslikku vormi ajada.”
„Miski ei meeldi mulle rohkem, teie hiilgus, kui teie raha kulutada!” torkas Heywood.
Hertsog naeris.
Uudis keisrinna sügisesest külaskäigust levis kulutulena nende majas ja valdustes, külades ja krahvkonnas.
Järgmistel päevadel käis neil pidevalt külalisi, kes tulid tegelikult lihtsalt küsima, kas on tõsi, et keisrinna kavatseb Lingis peatuda.
„On küll,” kinnitas Aletha ikka ja jälle.
Ta nägi inimeste silmis üllatust, ärevust ja kadedust.
Hoolimata Aletha väitest, et tube, kus keisrinna peatub, pole vaja remontida, oli tema isa andnud käsu neis mõned muudatused teha.
Seinte ja lagede kullatud paneele tuli värskendada.
„Kauaks sa Taani jääd, isa?” küsis Aletha, kui isa asju pakkima hakati.
Seifist tuli kaasa võtta ka kõik tema aumärgid ja – lindid.
„Kardan, et vähemalt kaheks nädalaks, mu kallis,” vastas isa. „Soovin, et saaksin su kaasa võtta.”
„Mina ka,” tähendas Aletha. „Siin on sinuta väga igav.”
„Nõbu Jane tuleb siia,” lausus hertsog.
Aletha krimpsutas nägu, aga ei öelnud midagi.
Nõbu Jane oli üle kuuekümne aasta vana
