mehed armastavad sind sinu enda pärast, aga kui tegemist on abieluga, oskan mina kindlasti sinust, kes sa oled alles nii noor, palju paremini õige mehe valida, et kindlustada sinu õnn.”
„Mida see tähendab?” uuris Aletha.
„Seda,” vastas hertsog, „et noor neiu võib kergesti sõnaosava mehe pettuse ohvriks sattuda.”
Ta mõtles, enne kui jätkas:
„Mesimagusad sõnad ei tule alati kergesti inimesel, kes end talitseb ja keda on kasvatatud tundeid varjama.”
„Sa tahad öelda, et mind võivad mõjutada mehe sõnad, mitte tema tunded,” lausus Aletha.
„On mehi, kes on väga libekeelsed,” nentis hertsog küünilisel toonil, „eriti kui asi puudutab raha ja positsiooni.”
Aletha vaikis.
Ta teadis, et Inglismaal oleks iga mehe jaoks suureks auks olla Buclingtoni hertsogi väimees.
Ja tema oli hertsogi ainuke tütar.
Ehkki enamik isa pärandusest jääks Aletha vennale, kes hetkel viibis regendi adjutandina Indias, saaks ka tema oma osa.
Ema oli talle samuti suure summa raha pärandanud.
Seda polnud isa maininud.
Aletha oli siiski piisavalt nutikas mõistmaks, et Londonis on küllalt õnnekütte, kes peaksid temaga abiellumist suureks võiduks.
Ja mitte tema enda, vaid tema isa pärast.
„Me pole sellest kunagi varem rääkida saanud,” ütles isa parasjagu, „aga ma kavatsesin selle enne Londonisse minekut jutuks võtta.”
Ta ootas hetke ja lisas:
„Mu kallis, ole mõistlik ja jäta see minu mureks. Sa oled mind lapsest saadik usaldanud ja ma ei suuda uskuda, et sa nüüd järsku seda enam ei tee.”
„Ma armastan sind, isa, ja muidugi ma usaldan sind,” kinnitas Aletha. „Aga ma tahan armuda, nagu sina emasse ja ema sinusse.”
„Sellist asja juhtub kord miljoni aasta jooksul!” kostis hertsog. „Kui ma ballisaali astusin ja sinu ema nägin, paistis teda ümbritsevat hele valgus ja ma teadsin, et olen leidnud neiu, keda ma tahan endale naiseks, olgu ta kes tahes ning pärinegu ta kust iganes!”
„Ja ema ütles,” täiendas teda Aletha, „et kui tema sind nägi, teadis ta, et oled tema unistuste mees.”
„Me olime väga, väga õnnelikud,” lausus hertsog.
Tema hääles oli valu, nagu ikka oma naisest rääkides.
„Ma tahan ka nii tunda,” kiirustas Aletha ütlema. „Ma tahan kohtuda oma unistuste printsiga!”
„Siis pead sa selleks lihtsalt jumalat paluma,” tähendas hertsog.
Aletha teadis, et isa ei pea sellist õnne võimalikuks.
Nagu ta oli öelnud, juhtub selline asi nagu tema ja emaga kord miljoni aasta jooksul.
Hertsog tõusis.
„Kui ma tahan varakult lahkuda, pean magama minema. Ära muretse, mu kullake, räägime sellest, kui ma koju tulen ja enne, kui Londonisse läheme.”
Ta embas tütart ja lisas:
„Ratsuta, palju tahad. Ma luban, et teen need kaks igavat nädalat sulle heaks kohe, kui tagasi jõuan.”
„Ma hakkan sinu järele igatsema, isa.”
„Mina sinu järele ka.”
Hertsog läks trepist üles, käsi tütre õlgadel.
Magamistoa ukseni jõudes suudles ta hellalt Alethat.
Oma toa poole minnes mõtles hertsog noortele meestele, keda oli viimasel ajal õukonnas silmanud.
Polnud lihtne valida tütrele sobivat abikaasat.
Kõigil oli midagi viga – midagi, mis ütles talle, et see mees murrab aasta jooksul truudust.
„Küll ma leian kellegi,” mõtles ta voodisse heites enesekindlalt.
Aletha võttis riided seljast, tõmbas kardinad eest ja vaatas aknast välja.
Taevas oli täiskuu ja tähed särasid.
Ööd olid veel külmad, aga kuuvalgus pani järve hõbedaselt sätendama.
Nartsissid olid vanade tammede alla hakanud kullakarva vaipa moodustama.
Tavaliselt liigutas tema kodu ilu ja kõik muu Alethat väga.
Täna vaatas ta aga välja mittemidaginägeval pilgul.
Ta mõtles sellele, et peab jätma maha kõik, mida armastab ja mis on talle tuttav, et minna võõra mehega võõrasse majja.
Seal on võõrad teenijad nende asemel, kes on teda tundnud sünnist saadik.
Seal on võõrad sugulased, kellele kahtlemata ei meeldi paljud asjad, mida ta teeb.
Võib-olla ei oska tema abikaasa nii hästi ratsutada kui tema isa või tema ise.
„Kuidas ma suudan seda taluda?” küsis Aletha endalt. „Ja ometi ootan ma armastust, mis muudab kõik, ka armetu osmiku imekenaks majaks, sest minu armastatu on seal.”
Ta avastas, et mõtleb keisrinna Elizabethile.
Ilu pärast armastasid valitsejannat paljud mehed ja kui kuulujuttudes oli tõtt, vastas ta neist üsna mitme armastusele.
Aletha teadis, et tema tahab midagi sootuks erinevat.
Ta tahtis abielu, mille puhul muu maailm oleks kõrvaline.
Abielu, kus tähtis oli vaid tema armastus oma abikaasa vastu ja vastupidi.
Ta vaatas kuud.
„Kas ma palun võimatut?” päris ta. „Kas ma pean tõesti leppima vähemaga?”
Ta teadis, et armastus, mis tuleb pärast abiellumist, pole kindlasti sama, mis abiellumine unistuste mehega.
Kas uhked, kiired ja erutavad hobused on sama, mis armastus?
Aletha soovis, et see teema poleks tulnud jutuks kõigest üks õhtu enne isa sõitu Taani.
Ta tahtis veel isaga vestelda.
Ta tahtis püüda panna isa mõistma, et võib-olla ta palub võimatut, ent sellegipoolest peab ta siiski üritama seda leida.
Järsku tabas teda kohutav mõte.
Mis siis, kui ta avastab end ise õieti arugi saamata mingi võõra mehe, kellega tal on väga vähe ühist, abikaasana?
„Ma ei suuda seda taluda,” ütles Aletha valjusti.
Ta
