väga tüütu.
Aletha teadis, et isa ei lase nõbu Jane’il neile tulla, kui ta ise kodus on.
Aga üks asi lohutas neiut siiski.
Ta võib nõbu Jane’i pideva hala eest ratsutama põgeneda.
Aletha oli kord teinud ettepaneku, et üks teine, noorem sugulane talle kaaslaseks oleks, aga siis avastas ta, et too on väga kehv ratsutaja, kellele ei meeldinud sugugi, kui tema kaasratsutajad ta maha jätsid.
See polnud kaugeltki sama, mis koos isaga ratsutamas käimine.
Kui isa oli kodus, käisid tal iga päev külas toredad inimesed ja läheduses toimus erinevad ratsavõistlusi.
„Ära liiga kaua ära ole, isa!” palus Aletha.
„Mitte hetkegi kauem kui tarvis,” vastas hertsog. „Ehkki mulle taanlased meeldivad, on ametlikud külaskäigud ja lõputud kõned äärmiselt igavad!”
„Kuninganna võiks ju sinu asemel kellegi teise saata,” tähendas Aletha torisedes.
Hertsogi silmis välgatas miski.
„Tema Majesteedile meeldib, kui teda esindavad hea välimusega isikud!”
Aletha naeris.
„Seda sa kahtlemata oled, isa! Arvan, et nagu tavaliselt, jääb sinust maha terve hulk murtud südameid, mis seekord kuuluvad taanlannadele!”
„Ma ei saa aru, kust sa sellistele mõtetele tuled!” kostis selle peale isa.
Aletha teadis siiski, et isale see kompliment meeldis.
Päev enne hertsogi lahkumist tuli härra Heywood hobuste osas viimaseid juhtnööre saama, et ka ise järgmisel hommikul hertsogi ülesandel Ungarisse hobuseid ostma sõita.
Nad vestlesid terve pärastlõuna.
Siis jäi härra Heywood ka õhtusöögile ja saatis tallipoisi kodust õhtuülikonda tooma.
Kui Aletha esimesele korrusele tuli, seljas üks uutest ilusatest kleitidest, mis olid ostetud tema debüüdi jaoks Londonis, lausus härra Heywood:
„Teie, leedi Aletha, olete kahtlemata iga balli kauneim naine, täpselt nagu teie ema aastaid tagasi!”
„Ma pole kaugeltki nii ilus kui ema,” tõrjus Aletha, „aga ma annan endast parima, et isale ainsa tütrena mitte häbi teha.”
„Seda ei juhtu iialgi!” kinnitas härra Heywood.
Ta rääkis siiralt ja see meeldis neiule.
Aletha teadis, et vanem mees imetleb teda, ja see oli kuidagi lohutav.
Ta oli alati kartnud, et ei vasta kaunite Lingide mainele, kes olid sajandeid oma ilu poolest kuulsad olnud.
Neid olid maalinud kõik nende kaasaegsed tuntud kunstnikud.
Lingis Van Dycki galeriis rippusid portreed, millega Aletha silmanähtavalt sarnanes.
Samuti sarnanes ta Gainsborough, Sir Joshua Reynoldsi ja Romney maalidega, mis rippusid tubades ja trepi kõrval seinal.
„Mul on tõeliselt kanged vastased!” mõtles Aletha.
Aga ta teadis ka, et kui juba härra Heywood teda imetleb, pole tal vaja nii väga karta kui kaks-kolm aastat tagasi.
Siis oli tal olnud niinimetatud „inetu ajajärk”.
Aletha oli väga häbenenud, kui isa sõbrad ütlesid:
„Ah see on Aletha? Ma arvasin, et ta on rohkem oma ema moodi. Too oli üks kaunemaid naisi, keda mu silmad näinud on.”
Nad ei mõelnud sellega midagi halba.
Samas oli Aletha igal õhtul palvetanud, et muutuks ilusamaks.
Ja siis, nagu ime läbi, oligi tema palvetele vastatud.
Nüüd nägi ta peeglisse vaadates selgelt sarnasust oma ema ja teiste kaunite hertsoginnadega.
Ent ta oli siiski ärevil.
Õhtul, kui härra Heywood oli lahkunud, ütles Aletha isale:
„Loodan, et härra Heywoodil on õigus, isa, ja kui ma Londonis seltskonda astun, siis inimesed imetlevad mind.”
„Inimeste all mõtled sa mehi!” tähendas hertsog. „Ma kinnitan sulle, mu kallis, et sa oled juba praegu väga kena ja muutud vanemaks saades veelgi ilusamaks.”
„Kas sa tõesti arvad nii, isa?”
„Jah,” vastas hertsog, „ja ma otsin sulle juba abikaasakandidaati.”
Aletha kangestus ja põrnitses isa hämmeldunult.
„A-abikaasa?” kogeles ta.
„Loomulikult,” kinnitas hertsog. „Kui sinu ema oleks siin, oleks ta sama ärevil kui mina, et sa saaksid endale suurepärase abikaasa, kes meile väimehena meeldiks.”
Aletha oli veidi aega vait.
Siis lausus ta vaikselt:
„Ma arvan, et tahaksin endale ise abikaasa leida, isa.”
Hertsog raputas pead.
„Võimatu!”
„Aga miks?” küsis Aletha.
„Sest kuninglikes ja aadlisuguvõsades, nagu meie oma, on abielud alati korraldatud, ehkki seda tehakse diskreetselt.”
Ta vaikis ja lisas:
„Oma ainsa tütre jaoks abikaasat valides olen ma väga karm ja otsusekindel, et leida keegi, kes nii-öelda sobiks seltskonda.”
„Aga, isa, mis siis, kui ma teda ei armasta?”
„Armastus tuleb tavaliselt pärast abielu ja ma luban, mu kallis tütar, et leian sulle mehe, kellesse sa kindlasti armud.”
„A-aga, kui tema minusse ei armu,” vaidles Aletha vaikselt, „ja tahab mind ainult sellepärast, et olen sinu tütar?”
Isa rehmas käega.
„See on kahjuks paratamatu. Aristokraatidest mehed loodavad mõistagi, et armuvad oma naisesse samamoodi, nagu mina sinu emasse armusin.”
Ta meenutas korraks minevikku, enne kui jätkas:
„Aga enamasti lepivad nad niinimetatud mõistuseabieluga lihtsalt sellepärast, et siniverelised peaksid abielluma siniverelistega, eriti kui tulevane abikaasa on piisavalt ilus, et jätkata suguvõsa liini nii nagu vaja.”
Aletha oli vait.
Siis ütles ta:
„See kõlab väga kalgilt ja tundub, nagu oleks tegu mingi kaubaga poeletil.”
„Tegelikult pole see nii,” sõnas isa veidi teraval toonil. „Ma
