sest usun, et sul on hobuste asjus minuga sarnane maitse,” sõnas krahv. „Ning kuna reedeks peab lossis kõik muu valmis olema, pean mina kohe maale tagasi pöörduma.”
Ta vaatas enda ümber kogunenud sõpru ning lausus: „Ma arvan, et te kõik teate teed mu lossi. Ma ootan teid reede varasel pärastlõunal ning olen loomulikult valmis teid saatvaid kauneid daame vastu võtma.”
„Ma eeldan, et nemad on sinu kutse kõige tähtsam osa?” küsis keegi.
„Loomulikult,” vastas krahv. „Ilma nendeta teid vastu ei võeta.”
Selle peale kostis naeru.
Siis tekkis kahe krahvi sõbra vahel tüli selle üle, kumb neist Molly-nimelise tüdrukuga tuleb. Mõlemad uskusid, et too on hetkel vaieldamatult parim kurtisaan.
Krahv pöördus värava poole ning leidis enda kõrvalt seismast Harry Howe’i. „Ma aitan sul ühe sõidu võita, Harry,” sõnas ta tasa. „Kui midagi muutunud pole, oled sa minu teada üks parimaid ratsanikke üldse.”
„Tänan sind, Roydin,” vastas Harry, „kuid mul pole juba mõnda aega mitte ühtegi korralikku hobust olnud, kellega sõita.”
„Kõik ratsud mu tallis on sinu käsutuses,” vastas krahv kätt sõbra õlale pannes. „Ma pole unustanud kogu seda lusti, mis Oxfordis sai, kui me iga viimast kui reeglit rikkusime ja ikka puhta nahaga pääsesime!”
Harry naeris.
„Ma olen tihti seda imeks pannud, kuidas meil niimoodi vedas, et meid sealt minema ei saadetud.”
„Me elasime kõik üle,” vastas krahv tasa. „Harry, me oleme ellujääjad!”
Ta ei lisanud enam midagi, sest nende juurde astus Sir Mortimer Martin ja sõnas: „Õnnitlen, Roydin! Keegi teine poleks säärast vedamist sinust rohkem väärinud!”
„Tänan sind,” vastas krahv. „Ma kinnitan sulle, et olen jumalatele – või kes iganes minu üle valvab – vägaväga tänulik.”
Sir Mortimer ei vastanud, kuid teda silmitsev Harry arvas mehe silmis kadeduseläiget vilksatamas. Kuid krahv astus juba oma faetonisse, millega ta oksjonipaika sõitnud oli. Ta sõbrad märkasid, et see oli vana ning vajas hädasti uut värvikihti. Ka selle ette rakendatud kaks hobust olid oma esimese nooruse juba seljataha jätnud. Nad olid sellegipoolest kindlad, et kuigi krahv sellega veel oksjonile oli sõitnud, istub ta järgmine kord, kui nad teda kohtavad, hoopis teistsuguses sõidukis.
Krahv haaras ohjad ning viipas neile. Ta sõbrad hüüdsid talle vastuseks ning heitsid krahvi lahkudes mütsid õhku.
„Tal on saatana enda vedamine!” kuulutas Sir Mortimer, vaadates, kuidas tõld neil silmist kaob.
„Keegi pole seda ka rohkem ära teeninud kui Roydin,” ütles Charlie järsult. „Ma ei suuda sõnul väljendadagi, kui väga teadmine, et ta terve viimase aasta jooksul ei saanud endale Londonisse tulekut lubada, mind muretsema pani. Tänu taevale, nüüd näeme me teda jälle sagedamini – nagu vanasti.”
Kõikide suust kostis nõustumismõminat.
Seejärel hakkas Jimmy oma tõlla poole astuma, Charlie tema kõrval.
„Kui üldse on mõni mees, keda ma ei kannata,” sõnas ta teiste kuuldekaugusest välja jõudes, „on see Mortimer Martin. Ma ei saa aru, kuidas tema sellesse seltskonda sattus!”
„Ta astus just siis ligi, kui Roydin meile oma uudiseid rääkis, ning sattuski siis kuidagi meie sekka.”
„Minu meelest oli see viga,” kostis Jimmy. „Minu arvates on ta üks vastik tegelane ja ma tean, et ta mängib praegu väga palju – rohkem, kui tema rahakott seda lubaks.”
„Minagi märkasin seda, kui ühel õhtul klubis olin,” nentis Charlie.
Nad sõitsid pisut edasi ning Jimmy küsis: „Kelle sa kavatsed kurtisaanide võistlusele kaasa võtta?”
„On sul vaja küsidagi?” vastas Charlie.
„Ei, ilmselt mitte,” kostis Jimmy. „Mina pean siis Lou-Louga rahulduma. Aga temagi näeb väga veetlev välja – eriti õhtuti.”
Charlie naeris.
„Nad näevad kõik õhtuti paremad välja kui hommikul ärgates!”
Jimmy lasi kuuldavale mõnevõrra nilbe kommentaari, mille peale mõlemad südamest naersid. Edasi sõites mõtisklesid mõlemad omaette, kuidas leida kurtisaan, kelle sära kõik teised kaugele seljataha jätaks.
Harry Howe oli keeldunud mitmest küüdipakkumisest, kuna tal ei olnud kavas St. Jamesi tänavale klubisse naasta. Selle asemel võttis ta üüritõlla ning suundus Chelsea poole.
Haigla lähedal, mille oli sisse õnnistanud Nell Gwynn, asus ülimalt veetlev maja, mis noormehele läbi ja lõhki tuttav oli. Kui ta uksekella helistas, tuli seda avama valge põlle ja kroogitud peakattega toatüdruk. „Oh, teie, Sir Edward!” hüüatas too niksu tehes. „Ma mõtlesingi, kas näeme teid lõuna a’al.”
„Ma jäin hiljaks,” sõnas Harry lühidalt ja astus esimese korruse salongi. Tema ilmudes hüppas püsti ülimalt kaunis noor naine, kes talle käed sirutas.
„Harry!” hüüatas ta. „Ma arvasin, et oled mu unustanud!”
„Anna andeks, Milly,” vastas Harry. „Mul oli kavas su juurde lõunale tulla, kuid juhtus midagi, mis mind kinni hoidis.”
Ta haaras naise käte vahele, kuid ei jõudnud teda veel suudeldagi, kui naine uudishimulikult päris: „Mis juhtus?”
„Ma räägin sulle hetke pärast,” vastas Harry ning suudles naist, teda seni enda vastu surudes, kuni naine kerge žestiga temast eemale tõmbus.
„Ma olen uudishimulik!”
„Ja oled seda veelgi enam, kui ma sulle räägin, mis juhtus,” kostis Harry.
Milly istus diivanile ning Harry võttis tema kõrval istet. Ta rääkis naisele, kuidas ta parajasti White’si klubis oli, kui Eldridge’i krahv tuli teatama suurepärast uudist tohutu varanduse pärimisest.
„Oh, Harry!” ahmis Milly õhku. „Oleks see vaid sina olnud!”
„Ka mina mõtlesin nii,” vastas Harry. „Ent kuula edasi! Sulle meeldib kindlasti see, mis edasi juhtus.”
Seejärel rääkis ta naisele krahvi korraldatavast peost, kuhu kõik ta sõbrad pidid kaasa võtma enda meelest kauneima kurtisaani. Ta lisas ka, et kõige kaunima naise kohaletoomise tasuks on tuhat naela ning et tüdruk ise saab auhinnaks „sädeleva kingituse”. Ta tsiteeris krahvi ning lisas: „See tähendab loomulikult teemante!”
Milly silmad lõid särama.
„Oh, Harry, see kõlab suurepäraselt!”
„See ongi suurepärane,” vastas Harry. „Eriti veel seepärast, et ma olen kindel, et võidan ka võidusõidud.”
„Selle eest on ka auhind välja pandud?” uuris Milly.
„Jah, sama suur kui kurtisaanide eest,” vastas
