kohustused Sir Arnoldit Londonisse kutsusid, käis mees seal üksi, kuna leedi Howe’il puudusid moekad kleidid. Alles siis, kui Amorita vanemaks sai, hakkas Sir Arnoldi kaasa muretsema.
Kuidas küll nende tütar, kes iga päevaga üha enam tema moodi läks, küll sobivat abikaasakandidaati kohata võiks? Leedi Howe teadis hästi, et ta poeg Harry liikus Londonis rikaste ja tähtsate inimeste seltskonnas, keda St. Jamesi tänava härrasmeeste klubidest arvukalt leida võib, ent Harry tõi harva kedagi enda juurde koju. Seda seepärast, et ta ei suutnud oma sõpru nii luksuslikult võõrustada, kui need teda vastu võtsid.
Peale Sir Arnoldi surma, mis ei olnud kuidagimoodi olnud mehe enda süü, vaid lihtsalt õnnetus, teadis Harry, et peab proovima isa jälgedes käia. Tal oli vaja lossi ülalpidamiseks raha leida, teenijatele maksta ning oma järelejäänud pereliikmetele toidupoolist pakkuda.
Ehk jäi leedi Howe nii haigeks just suurest muretsemisest. Ta külmetas talvel, sai kopsupõletiku ning suri.
Leedi Howe oli ka Amorita pärast muretsenud. Ehk oleks tal õnnestunud mingi ime läbi tütar tolle kaheksateistkümneaastaseks saades Londonisse seltskonnadebüüdile saata. Selle asemel tuli perekonnal aga hakkama saada matusekulutustega. Selle nimel pidi Harry ratsu loodetust väiksema summa eest maha müüma.
Õde-venda leidsid end üksi lossist, mille katus iga päevaga järjest rohkem läbi lasi. Harryl oli õnnestunud ratsastada üks hobune, mille ta Londonisse viis ja mõistliku raha eest maha müüs. Ent ta teadis, et iga teenitud penn kulub tal oma külakese kaupmeeste arvete maksmiseks. Lisaks tuli tal muretseda mõned uued hobused, keda välja õpetama asuda.
Ta oli läinud White’si klubisse, lootes, et kuuleb mõnelt sinna seltskonda kuuluvalt härrasmehelt ratsastamist vajavast noorest sälust, kelle taltsutamise Harry raha eest ette võiks võtta. Klubisse minnes lootis ta väga, et ei raiska oma aega. See, kui ta sõber Roydin Eldridge pakkus suurt rahasummat võidusõidu eest, mille kohta Harry üsna kindlalt arvas, et suudab selle võita, näis talle kui jumala sõrm. Võidusõidul osalemise tingimuseks oli aga kurtisaani kaasa toomine.
Tattersallist Chelsea’sse sõites oli ta olnud kindel, et Milly temaga kaasa tuleb, ent see, et parun täpselt valel hetkel tagasi pidi jõudma, oli tema jaoks märkimisväärne ebaõnn. Nüüd oli ainus viis, kuidas oma amme operatsiooni eest maksta, õde Elde’i lossi kaasa võtta.
„Ma ei tohiks seda teha, see on vale,” ütles ta endamisi. Ent siis vaatas ta taas oma õele otsa ning justkui esmakordselt täheldas ta, et too on väga kena – ehkki mitte samal moel kui kurtisaanid oma mingitud nägude ja volksuvate silmadega. Ta õde ei sarnanenud poolilmadaamidega ka nende traditsiooniliste võlude poolest, mida nood omatahtsi sisse-välja võisid lülitada.
Amorita oli väga heleda jumega. Tegelikult olid ta juuksed seda karva, millisena päike idast tõuseb. Ta jume oli tüüpiliselt inglaslikult õrnroosakas. Ometi oli ta nahk valgem, kui Harry peale oma ema kellelgi teisel näinud oli. Neiu silmad olid väga suured ning näis, nagu olekski ta väikese terava lõuaga näos vaid silmad. Selmet olla sinised, olid need kahvaturohelised nagu ojavesi, milles päikesekiir sädeleb.
„Ta on kaunis!” ütles Harry endale üllatunult, justkui oleks ta seda alles nüüd märganud.
Ta teadis, et temast on andestamatu viia õde meeste keskele, kes jooksevad tal sabas põhjusel, millele Harry isegi mõelda ei julgenud.
„Miks sa mind vahid, Harry?” küsis Amorita ootamatult.
„Ma mõtlen, mida teha, et sa rohkem… näitlejanna moodi välja näeksid,” kokutas Harry.
„Ära selle pärast muretse,” vastas Amorita. „Mäletad, kui me jõulunäidendit etendasime, näitas mamma mulle, kuidas endale meiki teha. Kõikidele avaldas muljet, kui hästi see mul õnnestus.”
„Mida sa värvide ja puudriga tegid?” päris Harry.
„Need on kuskil kodus alles,” vastas Amorita. „Ma leian need üles, ära muretse.”
„Sul tuleb kogu Elde’i lossis viibimise aja meiki kanda,” sõnas ta vend.
„Kas see ongi krahvi lossi nimi?” uudistas Amorita. „Kui temal on loss nagu sinulgi, olen ma kindel, et see on hea enne!”
„Küll aga on halvaks endeks see, kui ta avastab, kes sa tegelikult oled,” nähvas Harry. „Seega kuula, Amorita – sul tuleb kohe koju minna ning mina tulen sulle homme järele.”
Ta mõtles hetke, enne kui jätkas: „Ma loodan tuua kaasa ka riided, mida sa kandma hakkad, sina aga võid senikaua harjutada meigiga, mida sa jõulude aegu kasutasid. Harjuta, kuni näed välja nagu näitlejanna! Mõistad?”
Amorita noogutas. „Loomulikult mõistan,” sõnas ta. „Minu meelest teed sa sääsest elevandi! Kui ongi nii, et kõik osalevad naised on end juba tõestanud näitlejannad, ei pööra minusugusele algajale keegi tähelepanu!”
Harry lootis, et see peab paika. Samas tundis ta, et vajub sügavamale ja sügavamale sohu, mis lõpuks ta täielikult endasse neelab.
„Nüüd tuleb meil aga hoidjat vaatama minna,” lausus Amorita, „ning sa pead kirurgiga rääkima – ta on üsna hirmuäratav mees.”
„Hästi,” nõustus Harry. „Ent pärast seda pead sa kohe maale tagasi sõitma.”
Ta märkas, et õde vaatab teda küsivalt, ning selgitas: „Mitte keegi ei tohi sind Londonis minu kõrval niimoodi näha, nagu sa praegu välja näed. Muidu tunnevad nad su ära, kui me lossi jõuame, ja saavad aru, et sa ei ole see, kellena esined.”
„Muidugi, see kõlab mõistlikult,” sõnas Amorita. „Nii või teisiti, otsustades selle järgi, kuidas ma siia saabusin, ei vaevu keegi mulle teist pilkugi heitma.”
Ta vaatas seda öeldes oma kulunud kleiti ning Harryl oli enda pärast häbi. Kindlasti peaks ta suutma teenida piisavalt palju raha, et oma õele vähemalt üks korralik kleit muretseda!
Harry tõdes vaikimisi, et ta pole oma isaga võrdväärne hobuseratsastaja.
Nad läksid haiglasse, kus üks karmi näoga matroon nad vastu võttis. Kui ta kuulda sai, et Harry on aadlik, muutus ta pisut lahkemaks. Ta näitas neile tuba, mille hoidja tervenisti enda päralt pidi saama.
„See maksab vaid pisut rohkem kui üldpalatis viibimine,” sõnas naine, „kuid ma olen kindel, et olete selleks naise nimel, kes teie eest lapsest saadik hoolitsenud on, valmis.”
Kerge kõhkluse järel Harry nõustus.
Nad läksid hoidjat otsima.
Talle toodi parajasti ooteruumis, kuhu patsiendid enne arsti vastuvõttu viidi, teed. Amorita pani käed oma vana hoidja kaela ümber ja suudles teda.
„Kõik on korras, kallike,” lausus ta. „Harry korraldas nii, et saad kena toakese täitsa enda päralt, ning meile öeldi, et Sir William Thompson on kogu Londoni kõige parem kirurg! Tegelikult hoolitseb ta ka tema kuningliku kõrguse eest.”
„Ma siis loodan, et ta hoolitseb mu eest hästi,” sõnas hoidja.
Harry naeris. „Ma olen kindel, et kui ta seda ei tee, pruugib sul talle vaid paar karmi sõna öelda ja ta kuulab kohe su sõna.”
Hoidja naeratas ning ütles siis: „See läheb kalliks maksma, härra Harry. Ma läheksin parem koju ning ootaksin,
