mitte? Mis viga?” küsis Harry.
„Parun jõuab samal õhtul Londonisse tagasi.”
„Oh ei! Ma ei usu seda!” sõnas Harry.
„See on tõsi,” kinnitas Milly. „Ma sain temalt just täna hommikul teate.”
„Aga sa leiad ju kindlasti mingi vabanduse, et minuga Elde’i lossi tulla?”
Milly raputas pead. „Sa ju tead, et see on võimatu.”
Toas valitses vaikus. Harry teadis sama hästi kui Milly, keda ta juba kolm aastat tundnud oli, et naine on parun von Waltermeri protežee. Ülimalt rikas parun oli üle kümne aasta Inglismaad oma koduks pidanud. Kuna ta oli väga nutikas, oli ta seotud arvukate tehniliste ettevõtetega ning teda peeti laias laastus Inglismaa kodanikuks.
Kui ta seda heaks arvas, oli ta väga helde, nii et ta oli sellesama Chelseas asuva maja Millyle kinkinud. Ta oli naisele kinkinud ka tõlla, kaks hobust ning teenijad, kes naise eest hoolt kandsid. Lisaks oli Milly kahtlemata ka kogu beau monde’i peale kõige paremaid riideid kandev kurtisaan.
Veelgi enam – parun ei naasnud reisilt kunagi ilma Millyle kingiks juveele toomata. Harry poleks suutnud osta isegi kõige tagasihoidlikumat neist.
Ent üldtunnustatud reegli kohaselt ei olnud kurtisaan, kellest oli saanud mõne härrasmehe isiklik prote-žee, teistele kättesaadav. Vaid seetõttu, et Milly oli Harryt nii kaua aega tundnud, astus naine sellest reeglist üle. Sellegipoolest teadis ta, et Harry ei suudaks teda kuidagi nõnda luksuslikult üleval pidada, kui parun seda tegi.
„Mul on kahju, Harry,” sõnas naine siiral häälel.
„Pole viga, Milly,” kostis Harry filosoofiliselt. „See pole sinu süü.”
„Kindlasti leiad sa kellegi teise, keda kaasa võtta.”
„Mitte kedagi nii kaunist kui sina,” vastas mees. „Tegelikult ei tunnegi ma peale sinu mitte kedagi teist, kes vääriks teiste kutsutute pilku.”
Milly suudles teda, kuid teadis, et see ei lohuta Harryt hetkel eriti.
„Ma arvan, et peaksin klubisse tagasi minema ja vaatama, mis seal toimub,” kostis Harry.
„Palun jää õhtusöögile!”
Mees raputas pead.
„Ma tulen homme, kui saan,” sõnas ta. „Vahepeal tuleb mul aga katsuda sellele olukorrale mingi lahendus välja mõelda.”
„Oh, Harry, oleks see pidu olnud ükskõik millisel muul nädalal, oleksin ma saanud tulla, ent kui parun on nii kaua ära olnud, ootab ta minupoolset innukat vastuvõttu.”
„Tean, tean,” sõnas Harry turtsakalt. „Ära tee asja veel hullemaks, Milly. Kõik taandub ikka sellele, et ma olen vaene mees, kes peab olema tänulik rikaste härrade laualt pudenevate leivakoorukeste eest.”
„Mulle ei meeldi, et sa mind leivakoorukesega võrdled!” sõnas Milly. „Samas on mul väga kahju, Harry… Väga kahju.”
Enne, kui Harry lõpuks lahkus, jõudis naine veel mitu korda vabandust paluda.
Harry istus tänava otsas üüritõlda ning sõitis tagasi. Tõllas mõtles ta endamisi, et teda on tabanud kõige õnnetumate asjaolude kokkulangemine.
Ta suundus oma elukohta Half Mooni tänaval. See oli mainekas aadress, kuigi temale kuulus vaid üks tuba maja pööningukorrusel. Järsust trepist üles ronides mõtles ta, kui tore oleks elada alumiste korruste kõrgete lagedega korterites.
Oma magamistoa ust avades märkas ta oma üllatuseks, et toas oli juba keegi – üks naisterahvas, kes vaatas aknast välja ümbritsevaid katuseid ning Harry sisse astumise peale pöördus.
„Amorita!” hüüatas Harry. „Mida sina siin teed?”
Neiu sööstis tema poole. „Oh, Harry, mul on nii hea meel, et sa tagasi jõudsid! Ma kartsin juba, et jäängi sind ootama.”
„Mida sa Londonis teed?” päris Harry.
„Mul on halbu uudiseid,” vastas ta õde.
„Mis lahti on?” uuris Harry.
„Hoidjal on operatsiooni vaja. Ma viisin ta just haiglasse ja dr Graham korraldas asjad nii, et temaga tegeleb üks väga hea kirurg… Aga see maksab vähemalt sada naela, Harry!”
Harry hüüatas.
„Sada naela? Meil ei ole sadat naela!”
„Ma tean, ma tean!” sõnas Amorita. „Ent me ei saa ju lasta vaesel hoidjal surra, ta kannatab juba niigi suuri valusid.”
Harry tõstis käe laubale. „Miks see pidi just nüüd juhtuma?” küsis ta meelt heites.
„Hoidja on ju meie lapsepõlvest saadik meiega olnud,” lausus Amorita. „Nüüd, kus mamma ja papa surnud on, ei ole meil kedagi, kes meid temast rohkem armastaks.”
„Ma tean,” sõnas Harry, „ent ühe hoobi ma täna juba sain, see on nüüd siis järgmine!”
„Mis siis enne juhtus?” küsis ta õde uudishimulikult.
Harry istus voodile. „Mu halba õnne pole võimalik uneski ette kujutada,” lausus ta. „Ometi arvasin ma kaks tundi tagasi, et mul on võimalus võita kaks tuhat naela.”
„Kaks tuhat naela!” hüüatas Amorita. „Kuidas sa ometi nii palju oleksid võinud võita?”
Kuna asjade täpset sündmuskäiku oleks õele keeruline seletada olnud, sõnas Harry aeglaselt: „Mu sõber Roydin Eldridge tuli täna White’si klubisse ja kuulutas meile suurepärast uudist – talle langes varandus sülle.”
Seejärel selgitas ta, et krahv soovis tänada oma sõpru, kes teda toetasid, kui ta veel vaene oli.
Siis ütles Harry: „Ta korraldab Elde’i lossis võiduajamised ning nende võitjale on auhinnaks välja pandud tuhat naela. Teise tuhande võidab mees, kes toob peole kaasa peo kõige kaunima kurtisaani.”
Selle koha peal segas Amorita vahele: „Mis on kurtisaan?”
Harryle meenus alles pisukese hilinemisega, kellega ta räägib. Hetkelise kõhkluse järel vastas ta: „Näitlejanna.”
„Ah, saan aru!” märkis Amorita.
„Mul on üks sõber, kes oleks sellesse rolli suurepäraselt sobinud,” jätkas Harry. „Kahjuks ei saa ta mulle just sellel päeval saatjaks olla.”
„Ent sa leiad ju kindlasti kellegi teise,” kostis ta õde.
Harry viipas lootusetult käega. „Ausalt öelda ei tunne ma kedagi teist ning kuna mul ei ole raha, ei saa ma seda endale ka lubada.”
Toas valitses vaikus ning Harry tõusis. „Miks see küll just minuga juhtuma pidi?” küsis ta. „Millega ma sellise kohutavalt halva õnne küll ära olen teeninud?”
Ta astus akna juurde ning sõnas seljaga toa poole seistes vihaselt: „Kui ma ühtegi kurtisaani ei leia,
