>Autori märkmed
Poisipõlvest peale hakkas Põhja-Šoti mägismaa ülem mõistma ja nautima oma kummalist ülesannet elus. Tal oli oma rahvaga sama veri, nimi ja päritolu, kuid ta seisis poolel teel nende ja Jumala vahel.
18. sajandil kirjutas Edward Burt: „Tavalised mägismaalased peavad kõige ülevamaks vooruseks armastust oma juhi vastu ja talle pimesi allumist, isegi kui see on vastuolus valitsuse, kuningriigi või Jumala seadustega. Ta on nende iidol; ja kuna nad väidavad, et ei kuuletu ühelegi teisele kuningale, siis peavad nad oma sõnul tegema kõik, mida juht käsib.”
Juhti ei eristatud tema varanduse või uhkete riiete järgi, kuigi mõni käis ringi nagu paabulind, ehitud tartani ja hõbedaga.
Juhi võim ja tähtsus avaldus karja suuruses mäenõlvadel ja teda välismaareisidel saatvate nägusate meeste arvus.
Nii kiitles keegi Keppochi Macdonald, et tema rendiregister koosnes viiesajast sõjamehest. Säärases uhkuse ja delikaatse austuse õhkkonnas avaldus Põhja-Šoti mägismaa külalislahkus sageli pigem edevusena.
Kui üks külaline palus selsamal Keppochil oma Inglismaa kodus uhkeid kandelaabreid näidata, pani Keppoch laua ümber ringiratast seisma sugukonna pikakasvulised mehed, kõigil käes kõrgele tõstetud põlev männioks. Keppoch naeratas laialt oma külalisele.
„Millises Inglismaa, Prantsusmaa või Itaalia kodus võid sa veel sellist küünlajalga näha?” küsis ta.
Šotlane jääb alati šotlaseks ja kuhu ta ka ei läheks, on sügav armastus kauni kodumaa vastu alati tema meeles ja südames esikohal.
Esimene peatükk
1883
Vara vaatas üle lahe laiuvatele valgusküllastele nõmmedele ja tundis, kuidas erutusvärin keha läbis.
Nii tore oli Šotimaal tagasi olla.
Noore neiu meelest polnud maailmas paremat paika.
Ta oli hiljuti viibinud Inglismaal, kus hoolitses tädi eest, kes neiu sinna kutsus, arvates, et hakkab varsti surema.
Surm viibis, aga kui tädi viimaks maha sai maetud, tuli Vara koju tagasi.
Tädi pärandas oma testamendis Varale tuhat naela.
„Esmalt, emme,” teatas Vara emale, „teeme külalistetoas remondi ära, sest see on tõesti vajalik!”
„Hoia parem raha veimevaka jaoks,” vastas ema.
Vara puhkes naerma.
„Ma ei usu, et mul seda vaja läheb. Ole rahulik, tädi Amy juures ei kohanud ma ühtegi meest. Seal oli väga vaikne ja vahel isegi veidi masendav.”
„Ma tean, kullake,” ütles leedi McDorn. „Nii lahke sinust, et soostusid minema. Pealegi oled sa alati Amy lemmiksugulane olnud.”
Vara meelest olid pikad kuud väikses rahulikus külas Gloucestershire’i krahvkonnas lõputuna tundunud.
Tädi oli seal lesepõlvest saadik elanud. Tema abikaasa oli olnud silmapaistev mees, kuid perekonnale kuuluv maja, kuhu ta pärast erruminekut elama asus, paiknes väga üksildases kohas.
Kõik see oli aga möödas ja Vara uuesti kodus. Selle üle oli neiu ütlemata õnnelik.
McDornide vana maja oli juba mitu põlve perekonnale kuulunud.
Nad olid väga uhked selle üle, et olid Robert I, ühe põnevaima Šoti kuninga otsesed järeltulijad.
Kui kindral söör Alistar McDorn armeest lahkus, oli ta sissetulekuks vaid pension ja isa pärandatud tagasihoidlik kapital.
Seega pidid nad oma kulutusi hoolega kaaluma.
Härra McDorn oli aga veendunud, et tema ainuke laps Vara pidi saama hea hariduse. Kuni kuueteistkümnenda eluaastani õpetasid Varat kvalifitseeritud guvernandid kodus.
Siis suundus neiu Inglismaale ühte parimasse tüdrukute erakooli.
Õpilasteks olid siin peamiselt aristokraatide tütred, kelle eesmärk oli end esitleda Londoni kõrgseltskonnas.
Varale jäi see vaid unistuseks, kuid ei heidutanud teda.
Neiu nautis esmaklassilist koolitust kõikides õppeainetes, mis talle huvi pakkusid.
Vara teadis hästi, et ema ja isa pidid kõvasti kokku hoidma ja raha õppemaksu jaoks kõrvale panema.
Vanematele oli tasuks see, et tüdruk oli kogu aeg esirinnas.
Kui neiu kaheksateist sai, pöördus ta tagasi armastatud Šotimaale.
Vara ei nutnud taga Londoni pidusid, kus tema sõbrannad käia said.
Vaid mõni kuu pärast koju saabumist saatiski tädi talle küllakutse.
Vara oli kuni selle ajani Gloucestershire’is nagu vangis istunud.
Seetõttu oli tüdruk väga elevil, et on tagasi kodus. Ta tahtis joosta läbi aia ning sealt edasi randa.
Kuldne liiv ääristas lahte ja üleval kõrgusid kanarbikust lillatavad nõmmed.
Sellisest värvidemängust oli ta Inglismaal sageli puudust tundnud.
Valguspildid muutusid tund-tunnilt järjest kaunimaks.
„Lõpuks ometi olen ma kodus ja saan seda kõike imetleda,” sosistas Vara.
Ema tikkis vaipa, mida ta kavatses toolikattena kasutada.
„Kallike, mul on nii hea meel, et sa oled tagasi. Kuigi sul võib siin igav hakata.”
„Kodus pole kunagi igav,” vastas Vara, „õhtupoolikul ronin meie nõmmekünkale ja vaatan, kuidas jõgi merre voolab.”
See oli Varale juba lapsena meeldinud ja leedi McDorn hakkas naerma.
„Kui sa väike olid,” meenutas ta, „mõtlesid välja lugusid sellest, kuidas sa mööda jõge kaugetele maadele purjetad.”
„Mõtetes olen ma igal pool reisinud,” sõnas Vara, „kuid olen otsustanud, et ei lähe siit kuhugi, sest Šotimaast paremat pole maailmas!”
„Just seda ma olengi sinu suust oodanud, kullake,” vastas leedi McDorn, „oleks siin vaid rohkem sinuvanuseid noori. Võib-olla siis, kui uus krahv terveneb, korraldab ta peo.”
„Krahv?” küsis Vara. „Kas ta on siis kodus?”
„Ma arvasin, et mainisin seda, kui sulle viimati kirjutasin,” vastas leedi McDorn. „Ta tuli Indiast tagasi, kuid tema silmad on haiged.”
„Kas ta sai haavata?” päris Vara.
„Ei usu,” sõnas leedi McDorn, „kuid mulle räägiti, et kui ta umbes nädal aega tagasi saabus, olid tema silmad sidemes. Rohkem ei ole me midagi kuulnud.”
Vara meelest oli see imelik.
Teadmine, et Dornochi krahv, McDornide juht, oli kodus, ajas kindlasti klanni liikmete meeled ärevile.
Kõige huvitavam oli aga see, et keegi ei tundnud teda.
Vara
