ja enamik inimestest lihtsalt unustas, et ta üldse olemas on.
„Jah, muidugi, proua Bryden on ju seal,” ütles leedi McDorn, „ja ma olen kindel, mu kullakallis Vara, et kui sa mingit nõuannet või abi vajad, siis ta teeb kõik, mida suudab.”
„Ma saan hästi hakkama, ema. Ära minu pärast muretse,” sõnas Vara. „Ma kavatsen iga päev koju ratsutada, et rääkida, mis toimub.”
„Esmalt pead paluma Tema Kõrguse nõusolekut,” hoiatas leedi McDorn tütart.
Ta hääles oli tunda muret, kuna Vara silmis vilksatas tuluke, mis andis märku, et tütar kavatseb kõike omaoodi teha.
Vara oli väga otsusekindel – omadus, mille ta oli pärinud isalt.
Kui kindral veel sõjaväes teenis, teati teda kui meest, kes võitis iga lahingu, milles kaasa lõi.
Põhjus oli selles, et ta ei teadnud kunagi, millal ta lüüa sai.
Vara oli juba väikse lapsena otsusekindlust ilmutanud.
Ema ütles kord selle peale:
„Teda saab veenda armastusega, mitte kunagi jõuga.”
Nüüd, kui leedi McDorn oma tütart silmitses, pani ta tähele, et nende kuude jooksul, mil Vara kodunt eemal oli olnud, oli ta palju kenamaks sirgunud.
Tütre blondid juuksed, milles helkis õige pisut punakat varjundit, rõhutasid naha heledust.
Tundus, et päike ei hakkagi talle peale.
Tütre silmad olid väga suured ja rohelised, kuldse helgiga.
Näis, et need täidavad üleni tema väikse kolmnurkse näo, nii et kes teda esmakordselt kohtas, mäletas hiljem vaid tema silmi.
„Ta on tõeline iludus!” mõtles leedi McDorn ega suutnud tagasi hoida kahjutunnet selle pärast, et krahv Varat ei näe.
Siis ta pahandas endaga tõsiselt, kuna praegu polnud aeg kosjasobitamiseks. Pealegi polnud mõeldav, et Dornochi krahvi huvitaks kohalik Šoti päritolu neiu.
„Ma kardan,” mõtles leedi, „et niipea, kui krahv nägemise tagasi saab, sõidab ta Londonisse nagu paljud tänapäeva juhid, kes hülgavad oma kohustuse klanni ees, kuna leiavad, et suurlinn on ihaldusväärsem kui nõmmed.”
Seda kommet oli viimase sajandi jooksul hukka mõistetud.
Oli mõistetav, et Šoti noored klannijuhid tahtsid elust rõõmu tunda ja eakaaslastega aega veeta.
See oli ju lõbusam kui kohalike raskuste ja probleemidega tegelemine.
Kuid klanni liikmed ootasid neilt nii palju, et ei mõelnudki enam midagi oma peaga.
Vara teadis, kui väga McDornid olid oodanud uut juhti ja kui pettunud nad nüüd olla võivad.
„Anna endast parim, kallike,” ütles ema, „ja kui sa meid vajad, siis me isaga tuleme kindlasti appi ja teeme kõik, mis meie võimuses.”
„Ma tean seda, emme,” vastas Vara, „ent kui krahv leiab, et mu inglise aktsent ei ole tema jaoks küllalt hea, olen homme hommikul tagasi!”
„Kui nii läheb,” sõnas kirikuõpetaja, „siis peab Tema Kõrgus kajakatega rääkima hakkama, sest mul pole tema abistamiseks enam kellegi poole pöörduda.”
„Ma olen kindel, õpetaja,” lausus leedi McDorn, „et Vara saab kõigega, mida tegema peab, väga hästi hakkama.”
Ta tõusis vaevaliselt jalule ja jättis kirikuõpetajaga kättpidi hüvasti.
Siis kallistas ta tütart ja hoidis teda oma embuses.
„Hoia end, mu kullake. Me isaga loeme päevi, mil sa jälle meie juurde tagasi tuled.”
Vara suudles ema.
„Ma tulen teid homme vaatama,” lubas ta, „tulgu taevast või pussnuge!”
Veidi kirikuõpetaja ees piinlikkust tundes, pöördus ta tema poole.
Õpetaja naeratas.
„Lähme, Vara,” ütles ta vaid. „Ma usun, et kõik on lihtsam, kui sa arvad ja üks mis kindel, minu elu teed sa poole kergemaks.”
Kindral saatis nad ukseni.
Kirikuõpetaja tõld oli vana ja hobune selle ees kiire sõidu jaoks liialt paks.
Tallimees hoidis hobust päitsmetest, kuigi loomal polnud kavatsustki end liigutada.
Kui kirikuõpetaja ohjad haaras, sõnas ta:
„Aitäh sulle, Ewen. Olid väga abivalmis.”
„Kui te minu arvamust tahate teada, õpetaja,” märkis kindral, „siis te toidate oma hobust liiga hästi!”
„Arvan, et teil on õigus,” nõustus teine mees, „aga kui ta mulle ütleb, et on näljane, siis ma ei saa talle ära öelda.”
Vana tallimees, kes oli kirikuõpetajat juba aastaid teeninud, naeris.
„Te ei ütle nõnna, söör,” vaidles ta, „kui mõnel matusel liiga kõvasti tina paneme!”
Kirikuõpetaja vangutas pead ega vastanud midagi.
Ta kurtis sageli, et pärast matuseid, kuhu Šotimaal kutsuti ainult mehi, olid leinajad sageli nii purjus salaviskist, et ei leidnud koduteedki üles.
Tallimees tõstis käe mütsi juurde.
Vara lehvitas, kui kirikuõpetaja tõlla maja eesukse juurest eemale juhtis.
Neiu vaatas tagasi ning nägi isa ja ema majatrepil seismas.
Talle tundus, et vanemad on natuke kurvad.
„Neile ei meeldi, et ma ära sõidan,” mõtles Vara endamisi. „Kuid isa teab, et ma pean tegema kõik, mida suudan, et klanni aidata.”
Vara lehvitas, kuni ei näinud neid enam.
Siis sättis ta end mugavalt istuma, et sõitu nautida.
Tee, mis neid lossi viis, läks üle kõrge künka.
Teine peatükk
Veidi aega sõitsid nad vaikides.
Siis ütles Vara:
„Ehk räägiksite mulle, milline uue krahvi positsioon perekonnas on. Ma polnud temast midagi kuulnud, enne kui ema ütles, et ta on kohale jõudnud.”
„Lugu on veidi keeruline,” vastas kirikuõpetaja. „Vanal krahvil oli kaks venda; vanem, James, oli väga kummaline mees, elas peaaegu erakuna ja suri, ilma et oleks abiellunud.”
Õpetaja vaikis ja kohendas ohje, enne kui jätkas:
„Teine vend Hector sündis Šotimaal ja abiellus kohaliku neiuga, kuid nad kolisid lõunasse, Inglismaale, kus neil sündis poeg Malcolm, kes oli praeguse krahvi
