naeris taas, aga neiu sulges ukse ja jooksis trepist üles.
Vara oli sunnitud mõtlema, et lossis külalisena, mitte tavalise võõrana viibimine saab olema paras seiklus.
Juba enne seda, kui ta Inglismaale läks, ei käinud isa ja ema enam vanal krahvil külas. Isegi kui nad oleksid seal käinud, poleks krahv neid ära tundnud.
Lapsest saadik oli Varal tunne, et loss on põnev, isegi veidi hirmutav.
Lahe ääres kindlalt seisvana oli see tagasi löönud viikingid, kui nood teiselt poolt Põhjamerd Šotimaale tungisid.
Ajalooraamatute järgi olid klanni mehed nii raevukalt võidelnud, et McDornidele kuuluv maa oli jäänud puutumata.
Kaugemal põhjas aga olid pikti hõimu liikmed koobastest varju otsinud, kuni viikingite laevad nende lambad ja kariloomad minema viisid.
Nad jätsid endast maha pärandi heledajuukseliste ja sinisilmsete laste näol, kelle järeltulijad nägid ka palju sugupõlvi hiljem välja väga viikingite moodi.
Dornochi krahvid olid oma klanni liikmeid raevukale vastupanule õhutanud, et kaitsta naisi ja vara.
Just sel põhjusel oli nende hõimu pikkade sajandite jooksul austatud. Arvati, et nad hoiavad oma pead rohkem püsti kui nende naabrid.
„Uus krahv on sellistest asjadest kindlasti kuulnud,” mõtles Vara endamisi.
Neiu pakkis vajalikud asjad kiiresti kokku.
Enne Inglismaalt lahkumist oli Vara tädilt päranduseks saadud raha eest ostnud mõned väga ilusad kleidid.
Ta ei kulutanud palju.
Samal ajal ta teadis, et isa ja ema soovivad, et ta kena välja näeks.
Seetõttu ei tundunud Varale, et ta tegi valesti, kui veidi raha enda peale kulutas.
Ta tundis, et oli selle ära teeninud, kuna oli kuude kaupa tädi eest hoolitsenud.
Oleks seal lossis ometi keegi, kes teda näeks neis uutes elegantsetes kleitides, mida ta kannab söögi ajal, unistas Vara.
Lossi sõitmiseks riietus neiu kahvatusinisesse kleiti ja lühikesse jakki.
Kübar, mis selle riietusega kokku sobis, oli ostetud Bond Streetilt.
Nõbu, kelle juures ta Londonis mõned päevad enne kojusõitmist külas oli, leidis, et see sobis Varale oivaliselt.
„Sa peaksid meie juurde jääma, kulla Vara,” veenis nõbu. „Ma tean mitut võluvat noormeest, kes sooviksid sinuga tuttavaks saada.”
„Ma pean koju oma isa ja ema juurde minema,” vastas Vara, „kuid kutsu mind, palun, umbes kuu aja pärast uuesti, sest Londonis on nii palju vaatamisväärset.”
„Siis sa näed kõike!” tõotas nõbu. „Anna mulle lihtsalt teada, millal sa oled oma lillast kanarbikust küllalt saanud, sest sinu tuba jääb sind ootama.”
Vara oli nõbu hüvastijätuks suudelnud.
Teel põhja oli Vara mõelnud, et mõne põneva nädala võiks Londonis veeta küll. Ta tahtis minna teatrisse, ooperisse ja mis kõige tähtsam – ballile.
Koolis olid tüdrukud lobisenud oma edukatest debüütidest ballidel ja arvukatest pidudest, kuhu neid kutsuti.
Kõikidel oli unistus saada kutsutud Marlborough House’i.
Koolis sosistati ka Walesi printsist Edwardist ja tema afääridest selliste ilusate naistega nagu näitlejatar Lillie Langtry.
Varat ja tema paljusid sõbrannasid huvitas, et kas nad on piisavalt ilusad, et köita mõne printsi tähelepanu.
Vara tunnistas endale, et seda ei juhtu kindlasti seni, kuni ta Šotimaal elab.
Siin ei olnud just eriti palju printse.
Vedas neil, kes Edinburghis elasid, sest Hamiltoni hertsog kutsus vahetevahel enda poole kuninglikke külalisi.
Vara ei tahtnudki tegelikult, erinevalt mõnest teisest noorest neiust, et mehed teda imetleksid või ihaldaksid.
Teda huvitas see, mida ta oli koolis õppinud.
Raamatutest leidis ta hoopis teistsuguse maailma kui see, milles ta iga päev elas.
Praegu juhtus iga päev midagi erakordset, midagi väärtuslikku millegi uue õppimiseks ja avastamiseks.
Pakkimist lõpetades meenus Varale, et koju tulles oli ta nii väga isa ja ema näha igatsenud ega osanud arvatagi, et temaga midagi ootamatut juhtuda võib.
Kui ta trepist alla jõudis, leidis ta isa ja kirikuõpetaja šerrit maitsmas.
Ema küsis: „Kas see on ikka hea, et Vara ilma saatjadaamita lossi jääb?”
„Ma olen sellele mõelnud,” vastas õpetaja. „Kas te olete unustanud, et lossis on ka proua Bryden?”
„Jah, muidugi,” sõnas leedi McDorn, „kui rumal minust! Kuid ta on nii omaette hoidev naine ja vahel tundub mulle, et härra Bryden on vanapoiss.”
Kirikuõpetaja naeratas.
„Paljud teevad sama viga, kuid proua Brydenile lihtsalt meeldib olla üksi ja ta tahab, et tema toad lossis oleksid puutumata.”
Kõik puhkesid naerma.
Nad teadsid seda lugu, kuidas härra Bryden noore mehena oli vana krahviga läbirääkimisi pidanud, kui abielluda tahtis.
Talle öeldi, et mingi hinna eest ei tohi ta väljaspool lossi elama hakata.
„Ma vajan sind ja ma tahan, et sa elad siin koos minuga,” oli krahv öelnud.
Ta võis olla väga vihane ja hirmuäratav, kui oma tahet peale surus.
Kuid härra Bryden oli endale kindlaks jäänud.
„Kahju küll, milord, aga siis ma pean oma teenistuse teie juures üles ütlema.”
„Tahad teenistusest loobuda?” põrutas krahv. „Ma pole sellist nõmedust veel enne kuulnud! Loomulikult ei saa sa minu teenistusest lahkuda! Ma usaldan sind ja sa meeldid mulle. Sa jääd siia või muidu ma panen su vangikongi luku taha!”
Härra Bryden oli naerma hakanud ja alla andnud.
„Ma kavatsen abielluda, milord,” ütles ta, „aga kui teile ei sobi, et ma elan oma majas oma maatüki peal, mida ma olen lootnud saada, siis ehk annate mulle ja mu tulevasele naisele ühe lossitorni elamiseks.”
Krahv mõtles hetke ja jäi nõusse.
Lossil oli neli torni, igas nurgas üks. Toad tornides tõusid küll korrushaaval kõrgemale, kuid neid sai mugavamaks muuta ning sellest sai üsna omanäoline ja originaalne kodu.
Proua Bryden, kes oli kolmekümneaastane naine, oli olukorraga leppinud, kuna alternatiivi polnud. Kuid ta tegi kõigile selgeks, et tema kodu kuulub talle ja sinna sissetungimine on keelatud.
Härra
