mõnuga suure sõõmu piima. “Mõttetu on põdema jääda, tuleb eluga edasi minna.”
Viktor ei pidanud vajalikuks asjade üle pikalt aru pidada. Liinitöö õlletehases polnud unistuste tipp kellegi jaoks, kuid ta tegi oma tööd hästi ja oli selle üle uhke. Viktori meditsiiniõest naisele meeldis, et mehe peale võis loota, ja oma valvekordade ajal ei pidanud ta nüüdseks juba kümneaastase tütre pärast kunagi muretsema. Viktor sai kõigega hakkama.
“Ja mida teie olete kaotanud?” küsis Merike teravamalt kui oleks tahtnud. Ta naabrivanamees oli samasugune nagu see Viktor siin. Keevitas elu aeg kaheksast viieni kusagil tehases, endal alati lihtsameelne naeratus huulil.
“Näiteks vanemad,” ütles Viktor muutumatu rahuga ja urgitses tikuga hambaauku. “Või venna. Tema jäi Afganistani. Ikka on inimesi, kes surevad, kaovad.”
“Kuidas te saate surmast nii ükskõikselt rääkida?” Merikese põsed lõid õhetama. “Kas teil tundeid ei ole? Surm ei ole kunagi midagi, millest võiks lihtsalt edasi minna.”
Ta tõusis järsult, võttis oma miniatuurse käekoti ja läks õue. Keegi ei teinud katsetki talle järgneda, kuid õhtusöök ei tundunud enam nii maitsev. Saima korjas närviliselt nõusid ja valas tassidesse värsket piparmünditeed. Mis neil noortel oli siis vaja nüüd sedasi tujutseda. Ega see Viktor paha pärast, meeldiv sirge seljaga mees – nagu tema Ants.
“Jumal ei jäta meid kunagi üksi, tema aitab meil alati edasi minna,” kostis seni vaikselt istunud Helmutilt. “Inimesed kipuvad teda unustama, aga asjata ei ole pühakirjas öeldud, et sa ei tohi muud kummardada ega teenida kui jumalat, sest jumal on püha vihaga, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni välja.”
Seekord tõusis Tarmo. Viktor oli küll prole, kuid paistis normaalne mees. Tolle soodaga ei kavatsenud ta aga oma vaba nädalavahetust veeta. Kuradi usumehed topivad ka oma kurja jumalat igale poole!
“Keda siis mina teie meelest kummardan?” küsis Katrin. “Ma teen oma tööd ja kui hästi läheb, avan ühel päeval oma restorani. Usklik ma ei ole, midagi ei kummarda kah.”
“Mina ei ole kohtumõistja,” vastas Helmut leebelt. “Minul ei ole teist jumalat peale ühe, õige ja õiglase, kes on minu päästnud.”
“Millest ta teid päästis?” sekkus nüüd Saima külaliste jutu vahele. “Ega teie ju joodiku moodi küll välja ei paista?”
“Ta päästis mu hinge.” Helmut asetas peopesad rinnale. “Mis ma olin? Kakskümmend viis aastat tagasi olin partorg, mul oli naine ja tütar. Siis muutus kõik ja meil oli väga raske. Naise matsin viisteist aastat tagasi ja tütar läks pärast seda linna. Õnneks andis jumal mulle uue elu, uue suuna. Võib-olla on ta ka täna minu teed juhtinud, et ma tuleksin ja sellest teile räägiksin.”
Helmut vaatas säravsilmi enda ümber, kuid kohtas vaid hämmastunud ja umbusklikke pilke. Ta oli nendega harjunud, Eesti inimene oli tulevikuta pagan. Ei saanud ka riik sedasi kaua kesta, kui tema rahva hing oli teel igavesse hukatusse. Helmut püüdis anda oma parima, nii nagu oli ta püüdnud kunagi hoolitseda oma kolhoosi inimeste eest. Nüüd oli ta tööl aga palju suurem eesmärk, igavest elu ei saanud võrrelda Krimmi tuusikuga.
“Noh, siis on meil küll hästi läinud,” sõnas Viktor heatahtlikult. “Võib-olla see jumal on kusagil. Aga kas ta on või ei ole, teate, sellega ei tasu ennast vaevata, elage normaalset elu ja olge rahul sellega, mis on.”
“See on väga õige, tänagem jumalat selle eest, mis ta on meile ka tänasel päeval andnud,” rõõmustas Helmut arvatava mõttekaaslase üle.
“Teate, ma lähen teen selle peale ühe suitsu,” teatas Evi ja paistis, et tal oli tegemist naeru ohjeldamisega.
Õue jõudes kuulis Evi veel toast kõnekõminat. Tundus, et usuteemast oldi tüdinud, sest jutt oli pöördunud värskele piparmünditeele. Härrastemaja teise korruse aknast paistis tuli. Merikest ja Tarmot polnud kuskil näha.
Evi pani suitsu ette ja vedas mõned korralikud mahvid. Igatsus Eva järgi oli ta lõpuks Egiptusest ära toonud, liiga pikalt oli tütrest eemal oldud. Evi ühest rahakogumisaastast oli saanud viis, ja nüüd oli seda kogunenud piisavalt, et Eestis oma elamine hankida. Aga Evi süda oli rahulik, isa juures oli Eval hea ja turvaline, Sass sai tütrega hästi hakkama. Oli alati saanud. Mis siis, et nende ühine elu jäi lühikeseks, vähemalt Eva üle võisid nad uhked olla.
Ta oli otse lennujaamast Sassi juurde sõitnud. Mees oli tulnud uksele, kuid Evit sisse ei lasknud. Omal rahulikul moel oli ta selgitanud, et Eva ei ole veel valmis emaga kohtumiseks, viie aasta jooksul paar kohtumist ei ole lihtsalt ema-tütre suhtele kasuks tulnud. Ja siis Eva karjumine ukse tagant: “Ära lase teda sisse! Mingu oma Egiptusemaale tagasi rikastele litsi lööma!”
Varajane puberteet, oli Sass valusalt muianud. Kõik vajab aega. Jah, aega Evil nüüd oli. Kuid tütre sõnad tegid ikkagi haiget. Ta oli töötanud viietärnihotellis, algul koristajana, hiljem baaris. Evi polnud just kaunitar, kuid meestel oli temaga kerge jutule saada. Muidugi kasutas ta seda ära, kes ei kasutaks! Ta ei olnud aga lits, ei kõrgemast ega madalamast sordist, kaugel sellest. Evi valis ise, kellega oma öid veeta, nii nagu teevad kõik tervet suguelu elavad naised. Jah, talle tehti välja, osteti asju ja mõni jättis ka tähelepanuväärseid summasid. See kõik oli nüüd valmis Eestis uut kodu teenima. Ainult et kelle kodu?
Evi suits sai otsa parajasti siis, kui Viktor õuele astus ja hakkas samuti taskus sigarettide järele kobama. Viktorile meeldisid inimesed, ehkki mõni oli nii pööraselt veider. Aga eks oli temalgi mõni veidrus küljes. “Mine, naudi,” oli Marju ta hommikul suudlusega välja saatnud. See oli Viktori traditsiooniline nädalavahetus, mille jaoks ta kolme kuu jooksul raha kõrvale pani ja läks siis üksinda Eestimaad avastama. Eks need rohkem kalalkäigud olid, aga see oli pere ühine nali – kui keegi küsis, siis Viktor ei läinud mitte kalale, vaid ikka Eestimaad avastama. Oleks neil poeg, oleks Viktor ehk temagi kaasa meelitanud, aga Annika ei tahtnud kaladest ega kalapüügist midagi teada.
“Ilus õhtu,” ütles Viktor suitsu süüdates. “Hommikul kalale, siit paar kilomeetrit on selline koht – jaa, vaid valitute saladus.”
Suits maitses pärast sööki hea. Viktori suitsud oli kanged. Pididki olema, sest töö juures sai suitsupause harva ja kodus pidi suitsetamiseks välja minema. Neid lahjasid ime aga tunnis mitu ja ikka ei tunne midagi. Nagu Viktori mõtete kinnituseks hakkas Evi teist süütama.
Käis välisuks ja üksteise järel pudenesid söögitoast õuele kõik ülejäänud. Saima tuli kõige viimasena, suur mahlakann ühes ja papptopsid teises käes.
“Oma põõsaste punane sõstar, ei mingit säilitust ega keemiat ei ole küljes,” teatas ta mahla topsidesse valades. “Laske teie pühas rahus leiba luusse ja mina toimetan.”
Saimat pani imestama, et inimesed maksid selle eest, et tema juures üksi olla. Tavaliselt läks aga ikka nii, et inimene tahab enda kõrvale teist. Üksi olemiseks oli hea siuke inime, kes oli seda parem, mida võõram ta oli. Oli ka külalisi, kes isegi sööma ei tulnud, läksid randa või istusid toas, aga neid oli ikka vähem. Võib-olla see kohe oligi selline seltskondlik koht? Saima oli lugenud kohavõngetest ja energeetilisest väljast ning otsustanud, et laseb ühel päeval need võnked kellelgi lausa ära mõõta.
Seekord olid kõik sellised toredad inimesed. Noored ehk veidi tormakad, aga ometi viisakad noored. Sellistele tahtis Saima alati midagi erilist pakkuda.
“Meie panga pealt on ilmatu kaunis päikeseloojangut vahtida,” ütles Saima. “Minul on külalistele selline
