Helmut tuli oma vanas, kuid korralikus ülikonnas. Ta oli väikese taskupiibli ühes võtnud. Katrin tundis ennast ebamugavalt, sest tal olid kaasas vaid lühikesed püksid ja lohvakas T-särk. Köögi rasvaaurudest oli ta tulnud ära loodusse üksi puhkama, mitte mingile seltskonnaüritusele. Aga who cares – nad kõik olid võõrad.
“Kas ootame veel või teeme pudeli lahti?” kiikas Saima kannatamatult päikeseloojangu poole. Punakas augustitaevas heitis viimast helki võimsalt mere kohal kõrguvale pankrannikule. Kuu toetus oma järge oodates pilvedele ja peagi pidi saabuma hetk, kui konkurent lõplikult silmapiiri taha kaob.
Arvo võttis sõna lausumata pudeli ja nokitses korgi lahti. Korralik mark, nii on sobiv koos päevaga lahkuda. Kõik olid kas liiga oma mõtetes või päikseloojangu lummuses, igatahes ei tahtnud keegi vaikust rikkuda. Vaikides tõsteti klaasid päikese poole, nagu sooritades mingit iidset rituaali.
Arvo astus järsakule lähemale. Nii on kõige parem. Ma komistan lihtsalt ja siis on see möödas. Ta oli varem vaatamas käinud ja isegi komistamiseks mõeldud kivi välja valinud. Siit oli mõnikümmend meetrit vabalangemist otse teravatele rahnudele. See ei oleks enesetapp, vaid õnnetus. Kindlustusest jääb tütardele vähemalt midagi.
Tegelikult pidi olema firma kummalegi tütrele kaasavaraks. Arvo oli ette kujutanud, kuidas ta neile mõlemale ühel heal päeval osakud üle annab. Selle unistuse nimel oli ta pingutanud – unustades naise ja tütred. Tegelikult elasid nemad juba ammu oma elu. Oma eluunistuse pidi Arvo matma suve alguses. Siis sai see lõplikult selgeks, et kõik kakskümmend aastat olid olnud asjatud. Tema surmast aga võis tõusta see vähenegi kasu, mis on rahas mõõdetav.
“Ma tahaksin jumalat tänada selle …” alustas Helmut väriseva häälega, kuid Katrin sisistas ta vait. Ka Viktor vaatas Helmutile leebe halvakspanuga.
Kõigi pilgud olid suunatud Arvole, kes seisis järsakule nii lähedal, et võis kukkuda. Evi katkestas maagilise vaikuse: “Arvo, kas on mõistlik nii ääre peal seista? Me ei tahaks olla siin ühe verise surma tunnistajaks, vaade on selleks liiga ilus.”
Lummus oli lõhutud. Arvo astus kukesammu võrra tahapoole. Ta polnud võõraste tunnetele mõelnud. Nende osaks pidi jääma vaid tunnistajaks olemine.
Arvo keeras ennast näoga teiste poole. Evi naeratas. Arvole meeldis see naine, polnud kodukana tüüpi, hakkaja olemisega. Sellised talle meeldisid, aga tal polnud kunagi ühtegi sellist olnud. Viimastel aastatel polnud tal üldse kedagi, sellepärast ta praegu siin seisiski.
Katrin astus paar sammu Arvo poole. Mida mees seal ääre peal passis? Naine vaatas talle õhtuhämaruses otsa. Arvo oli näost kahvatu ja ta klaasi hoidev käsi värises. Mida mees mõtles? Kui ma teda puudutaksin, poleks ju tegemist tapmise, vaid õnnetusjuhtumiga …
“Kui proua lubab, siis mina võtaksin küll veel ühe klaasikese,” lausus Viktor nagu möödaminnes. Nii head kraami ei saanud ta endale iga päev lubada. Mees teab, mis mees teeb. Tahab kuristiku kõrval kõikuda – palun. Viktor tahtis minna hommikul kalale – ja läheb.
“Vabandage mind,” ütles Arvo koomilise kurguhäälega. “Ma püüan öelda, et … vabandage mind.”
“Plaanisid alla hüpata, jah?” Evi lonksas head kraami ja kirtsutas nina. “Väga paha mõte. Kui on mure, siis laduge välja, aitab alati.”
“Kas sind ennast aitab?” küsis Katrin sujuvalt sina peale üle minnes. “Mind küll ei aita oma muredest rääkimine.”
“Ja su mured on …?” küsis Evi teravalt vastu. “Kas liha saab pehme või ega pudru põhja ei kõrbe? Anna andeks, selliseid muresid ei jaksagi keegi kuulata. Mehel on firmaga lõpp, sa ju kuulsid päeval. Arvo, lase tulla, hakkab kergem.”
Arvol polnud sõrmust, võib-olla polnudki tal kellelegi rääkida. Evi oli näinud selliseid mehi küll. Elasid viietärnihotellis, lõid laiaks hunniku raha, kuid öösel nutsid Evi patja, kui nad ei meeldinud oma alluvatele või perele või mõni tehing ei õnnestunud. Sest mehed pidid alati olema õnnestujad, elu jumalad.
Katrin ei meeldinud Evile algusest peale. Ümar töörügaja, kes unistab oma restoranist. Laseb ennast kurnata, et saaks kunagi ise kurnama hakata. Antipaatia oli vastastikune, kuid aeg selle ehedaks väljendamiseks piiratud. Katrinile käis närvidele, kuidas Evi mehi oma pilli järgi tantsitada püüdis. Ta oleks midagi sapist vastanud, kuid Arvo hakkaski rääkima.
“Vabandage,” kordas ta veel kord ja jätkas juba kindlamalt, “plaan oli küll siit alla … komistada. Õnnetusi juhtub, kui mõistate, mis ma mõtlen. Perenaine, ära pahanda, täpne raha on öökapil …”
“No tohoo hullu, kas see on siin mõni siuke koht või!” Saima pahameel oli ehtne. Kes siin kõik käinud ei olnud, pered ja paarid ja päris palju välismaalasi! Aga see ise soliidne Eesti mees siin mõtles tema järsakust alla kukkuda. “Issand jumal, kas mul ei ole krunt taraga piiratud? Kas mul ei ole pandud hoiatussildid siia välja? Aga no kui on ikka mees loll, siis on tema kohe loll põhjalikult.”
Viktor naeris jälle nii, et taevas kajas vastu. Vot see on mutt, ei lase oma majapidamist kurjasti kasutada! Saima etteaste pani ka teised muhelema. Isegi Arvo muigas kibedalt. “Mis te nüüd proua, ega ma paha pärast. Iga surm ei ole paha, mõni on päris mõistlik valik.”
“Miks?” küsis Katrin lühikese küsimuse. Ta ei olnud ikka veel lahti saanud mõttest, et Arvo tööks on tappa. Hea küll, mitte tappa, aga surnud loomi vastu võtta. Aga mis tunne on tappa? Võtta elu?
“Kas mulle ka midagi jätsite?” kostis taamal Merikese hõige. Vannitoa ukse oli ta enda järel pauguga kinni tõmmanud, kuid Tarmo jäi endiselt norisema. Las magab ja kogub jõudu! Piknikumeeleolu ei paistnud just laes olevat, aga vähemalt polnud pudel veel tühi.
Merike võttis klaasist paraja lonksu, et tunda kurgulaes alkoholi teravust. Kõik vaatasid kaljuserval seisvat Arvot. Merike taipas, et oli vist katkestanud midagi olulist.
“Arvol oli plaan siitilmast lahkuda, kuid sedasi ei ole see mitte jumalale meelepärane, see on päris selgelt piiblis kirjas,” sosistas Helmut nagu kituv koolipoiss.
“Mu naine lahkus tütardega juba siis, kui nad olid väiksed,” rääkis Arvo. “See oli oma viisteist aastat tagasi. Ma tahtsin neile anda üle eduka firma, et nad ei peaks kunagi puudust tundma. Nüüd on aga minu surm ainus viis neile midagi jätta.”
Arvo pidas pausi ja keegi ei püüdnudki teda katkestada. Arvo vaatas alla oma jalge ette ja jätkas: “Mõelda on sellest palju kergem. Esimene samm on raske.”
Merike pani klaasi lauale ja kõndis otse Arvo ette. “Sa jätsid oma lapsed ja korvad selle kaljult alla hüppamisega, kas ma sain õigesti aru?” Küsimus oli otsekohene. Ainult sellisel viisil vahekokkuvõtteid tehes sai Merike oma tööd teha. Mõned olid lihtsalt nii lootusetud jahujad, et ilma nende soovide sõnastamiseta ei olnud neid võimalik mõista.
“See kõik on palju keerulisem,” langetas Arvo pea. Merike oli kaunis naine, kaunis ja kättesaamatu. Ja oskas tema sügava hingehäda ühe lausega inetuks muuta.
“See on alati palju keerulisem,” ütles Merike.
Edasist mäletasid nad kõik erinevalt. Saima saatis Arvo suunas sajatusi. Tema maa peal polnud sellist sigadust nagu allakukkumine veel juhtunud. Viktori meelest ulatas Merike Arvole käe. Katrin nägi selgelt, et Merike tõukas Arvot, ja oli Merikese peale omamoodi kade. Evi arvates viskus Arvo Merikesest eemale. Arvo enda käest ei saanud enam küsida.
Päike vajus horisondi taha.
