Arvo, Helmut, Evi ja Viktor heitsid üksteisele kiirelt pilke. Arvo suule tõmbus muie ja siis hakkas ta laginal naerma. Ka teiste suud venisid muigele.
“Jumal küll, mina mõtlesin, et lähen heidan ennast päikseloojangul pangalt alla, aga nüüd lähme sinna hoopis portveini nautima,” kõlas Arvo naer kohati hüsteeriliselt. Lõpuks mees rahunes ja pühkis silmanurgast naerupisara. “Oi-jah, mina olen küll kahe käega selle poolt, see oleks selle koha jaoks täpselt õige asi.”
Kõigile paistis mõte meeldivat. Mehed tassisid Saima palvel toolid paarisaja meetri kaugusele pangaserva ja Saima ise tõttas midagi lauale meisterdama. See oli tegelikult üks peenike äri, see turismitalu pidamine. Tegid miski äkitsise ettepaneku ja, kui kõigil oli tore, siis pärast maksti ilusti ja tagasi-raha ei tahetudki.
“Kus kaks inimest on?” küsis toimetamisest veidi higiseks muutunud Arvo. “Meid oli ju seitse kokku?”
Viktor pilgutas silma ja marssis otse õhuhäiresignaali juurde. Väiksest vändakeerutamisest sai jube heli, aga selle peale paiskus härrastemaja teise korruse aken lahti ja akna vahelt kiikas välja Tarmo sassis pea. “No mis nüüd?”
“Kell üheksa on portveini saatel päikseloojangu vaatamine,” hõikas Katrin rõõmsalt. “Palume lahkesti ühineda. Kuhukohta see ilus daam läks, ega sa ei näind?”
“Jah, eee, aitäh, ma vaatan,” seletas Tarmo sõnu otsides. “Eks kui näen, siis ütlen edasi.” Aken tõmmati kinni ja kardinad ette.
“Noored vajavad und rohkem, kui meie, vanainimesed,” teadis Helmut. “Ma lähen sean ennast korda.”
Helmutil oli kotis mitu pluusi. Juba noore mehena oli ta rohkem higistanud kui teised. Parteijuhi ametis oli sellel oma plussid: inimesed nägid, et temagi rassis nagu teised. Pärast jumala leidmist ei tahtnud ta aga enam higistada, see oleks olnud lugupidamatu.
Helmut oli kindel, et jumal nägi iga ta sammu ja pani teda kogu aeg proovile. Miks muidu oli jumal lasknud tal elada pea kümme aastat kohalike pilke ja mõnituste all, mis siis, et lõpuks niitis ka tema heina, käis suurtalus sulaseks ja teenis, kust sai. Kui poleks olnud partorgiks tema, oleks olnud keegi teine. Helmut tänas mõttes veel kord jumalat, kes oli talle ometi õige teeotsa veel vanuigi kätte näidanud.
Kui Tarmo oli kardinad ette tõmmanud, istus ta tagasi voodile. Seal lebas küsiva pilguga Merike, nii nagu jumal ta loonud oli. See kõik oli Tarmo meelest veider. Kui ta oli söögilauast õue jõudnud, oli ta leidnud eest Merikese, kes püüdis tulutult tikust suitsule tuld lüüa. Tarmo oli seda ühe hetke trepilt vaadanud ja küsinud siis viisakalt: “Kas aitan?”
Merike oli pannud suitsu ja tikud tagasi kotti, võtnud tal käest ning küsinud, kus toas ta elab. Saanud vastuse, olid nad läinud tagaukse kaudu teisele korrusele, võtnud riided seljast ja … Tarmo tundis, kuidas tal kõhu alt uuesti paisuma hakkas. Kõik oli olnud täiesti loomulik. Ei mingit probleemi hakkamasaamisega.
Merike lamas selili. Tal oli peaaegu hea. Noormees lõpetas kiiremini kui ta ise, aga sellest polnud lugu. Merike võttis väikese lonksu mehe pakutud konjakipudelist. Varem köögis oli spordisõbrast Merike Tarmo kohe ära tundnud. Ta pidas inimeste näod ja nimed meeles, see oli väärt oskus ja tõi lisaraha nii talle kui ka firmale.
Tarmo nägi tõeliselt hea välja, lihaseline, pikk ja päevitunud. Mees oli küll veidi kiirustav, justnagu oleks tahtnud midagi tõestada. Merikesele polnud vaja midagi tõestada. Ta oli Tarmost kümme aastat vanem, täiuslik ja sellest teadlik. Peaaegu täiuslik. Praegu vaatas ta rahulolevalt, kuidas Tarmo lihased olid uuesti pingesse läinud.
Teine kord kestis kauem, oli õrnem ja mitmeti rahuldustpakkuvam. Tarmo oli eksperimenteeriv, tugev ja Merike lasi ennast juhtida. Kordki.
“Mõte tasus ennast ära, Taavo,” ütles Merike poolihääli, kui nad rammestunult kõrvuti lamasid.
“Tarmo,” parandas Tarmo ja muigas. “Vähemalt partneri nime peaks ikka teadma.”
“Taavo on mu mehe nimi,” lausus Merike. “Kas see on probleem?”
“Ei, pigem vastupidi,” vastas Tarmo ja tõesti mõtles seda. Kurat, selline naine, selline elamus! Jumal tänatud, et sellest mingit pikemat liini ei teki.
Merike otsis suitsu, kuid siis meenus talle silt majauksel. Suitsetamine keelatud! Ta ei suitsetanudki, kuid nüüd polnud põhjust hoida ei tervist, nahka ega kopse.
Kui nende väike tütar oli viis aastat tagasi surnud, uskusid nad Taavoga, et lähevad eluga edasi. Nad teevad uue lapse, hoiavad teda paremini, kasvatavad ta suureks ja vananevad üheskoos. Merike tahtis kedagi süüdistada, kuid tüdruku surmas polnud keegi süüdi. Samas kohas, kust kõik kolmeaastased kilgates hüppasid – kolmkümmend sentimeetrit, kõigest kolmkümmend –, oli nende Ursula astunud imepisikesele kivile, libastunud, vaarunud kaks meetrit ja kukkunud peaga vastu kõnniteeserva. Sama koht, kus tuhanded inimesed iga päev ohutult kõndisid, tappis Ursula.
Kelle pattusid tüdruku kaela nuheldi? Minu? Taavo? Või tegid me vagad vanavanemad midagi, mida patuks pidada? Haiglavaimulik soovitas paluda lepitust jumalalt. Sõprade vaikiv kaastunne, kolleegide võltsreipus. Merike oli aga uputanud ennast töösse ja teeninud firmale kuhjade viisi raha. Siis hakkasid nad Taavoga uuele lapsele mõtlema. Kuni Merike oli eile saanud arstilt vastuse – ta ei saa enam kunagi last. “Meil on kahju. Selline see loodus on.”
Vahelepõige Tarmoga polnud esimene omalaadne. Juba paar aastat tagasi ütlesid märgid, et Taavo kohtub teistega. Nii tegi ka Merike ise. Väga valitud partnerid, kaitsmata seks – ehk läheb õnneks. Taavoga nad Ursulast enam ei rääkinud. Koos võeti siiski ette reise, käidi teatris. Püüti olla õnnelikud. Täna polnud sel mingit tähtsust. Tarmol polnud mingit tähtsust. Mitte millelgi ei olnud.
Tarmo püüdis mitte magama jääda, kuid pärast kahte raundi järjest reageeris organism omatahtsi. Tarmo juhtis mõtted Viktori jutule ja sellele, kuidas Merike oli reageerinud. Naine ta kõrval lamas vaikselt ja peaaegu liikumatult. Tarmo heitis talle pilgu, Merikese silmad olid lahti.
“Miks sa selle prole peale nii närvi läksid?” küsis Tarmo, et vaikust lõhkuda.
“Ära halvusta inimesi,” ümises Merike. “Tal oli omajagu õigus, elu läheb alati edasi.”
“Vabandust, ma mõtlesin, et …” alustas Tarmo, kuid ei jõudnud lõpetada. Merike sulges sõrmega ta suu.
“Ma ei taha sinuga midagi isiklikku arutada,” ütles naine. “Sa oled voodis hea, sellest piisab. Võib-olla teeme seda pärast päikseloojangut veel, aga nüüd lähen ma pessu.”
Merike tõusis voodist ja sulgus vannituppa. Tarmo ei saanud aru, mis häda oli naistel iga kord ennast vannituppa sulgeda. Riid – vannituppa, seks – vannituppa, sõber tuleb külla – vannituppa. Nagu pühapaik, kus tuli x korda päevas kummardamas käia. Merikese öeldu kõditas küll mõnusalt Tarmo ego, aga jättis ka väikse kahtlusevarju: kas teda äsja mitte ära ei kasutatud? Igatahes ei kavatsenud Tarmo minna selle põrunud vanamehe ja targutava prolega päikeseloojangut vaatama.
Merike istus potil ja nuttis. Nii nagu ta alati oli nutnud, teiste eest varjul, omaette. Viimaks tuli ju alati pisarad ära pühkida, silmad värvida ja naeratada. Seda teised ootasid, selle eest sai ta kiita. Merike tahtis ka portveini, ta oli selle hea käitumisega ära teeninud.
Ükshaaval kogunesid külalised pangale. Tulijaid ootasid kaheksa tooli ja väike lauake, Saima oli sellele asetanud vaasi lilledega ja taldrikutäie suupisteid. Portvein oli veel lahti korkimata ja isegi tavalised
