Võib-olla oli keegi bändist kristlane? Kurat, isegi seda ma ei teadnud.
“Eks me keelde ja käske ikka järgime, näiteks me ei varasta teiste tagant.” See mäng hakkas mind tüütama. “Seni pole kedagi ka tapnud. Ja nii edasi.”
Mida ma muusikaga öelda tahan? Maailma kõige lollim küsimus! Kui muusikat kuulates ise sellest aru ei saa, siis on ei ole väga tark lahti seletada, et vaadake, alustasime C-st ja karjusin neli takti “A-A-A-A, tahtes sellega öelda, et maailmas peaks valitsema rahu ja harmoonia ning inimestevaheline sõprus.
“Kurat, ma ei pea pruntis huultega ajukääbikule selgitama asju, mis ta meigi pealt tagasi põrkavad. Parem kuulake mu muusikat! Erak-my-ass-Leito.” Õnneks või kahjuks oli tegemist salvestusega, nad võisid sealt vabalt kõik välja lõigata. Jõudu neile selleks!
Sellega õnneks intervjuu lõppes ja Robert näitas kaamera tagant ülestõstetud pöialt. Otse stuudiost tuli kiirustada klubisse, pidime seal juba keskööl peale minema.
Teenisin kokku seitse aastat, ja need olid mu silmis nagu üksikud päevad. Võib-olla sellepärast, et heitsin üha rohkemate naiste kõrvale ja üha rohkem oli mul neist ükskõik. Pattu polnud. Millise patu alla läheb ükskõiksus? Või oli see pattudest ülim? Kellele ma liiga tegin? Mitte kellelegi. Üha rohkem võtsin tablette, aga kangekaelselt hoidusin midagi ninna tõmbamast või veeni süstimast.
Aeg-ajalt nägin Lead kontsertidel näppu viskamas ja isegi viipasin talle. Las olla paks, mina olen jällegi ropp. Kõigil on miskit … erilist.
Krantsid keppisid täpselt samas kohas kus viimati, ehkki esinemine oli hoopis teisel ajal ja teises linnas. Ja nüüd oli krantse kaks paari, täpselt ühesuguseid. Üks paar urises ja näitas hambad, teine naeratas.
“Uuh, aah, Tšingis-khaan!” laulsid koerad ja trukkisid alguses kiirendusega ja siis kohe kordusena aegluubis. “Et te ka jaksate!” kiitsin koeri.
“Ega väga pikalt ei jaksa,” vastasid koerad kooris ja isegi ei hingeldanud. “Aga või sa loomuse vastu saad, kohe peab keppima ja haukuma, kui selleks võimalus on.”
“Nojah, koerte värk,” pomisesin ja otsisin käsipuust tuge. Peaksin vist uuesti kõik persse saatma, äkki võetakse siiski provintsiooperi koori jämedat häält tegema. Hirnusin omaette pelga mõtte peale ja valasin endale pudelist vett näkku. Mis meile siis korda läheb? Kodune kasvatus ei lubanud mul teisi alt vedada, ei Robertit ega publikut. Hoolimata sellest, kui ükskõik nad mulle olid.
Tuttav rütmiline rallitamine kostis juba üsna lähedalt. Astusin lavale ja ajasin käed püsti. Jeehh! Karjumine jõudis minuni mitte kõrvade, vaid naha kaudu. Kõndisin nagu tummfilmis, kus näen lainetavat publikut ja tajun nende karjumist, kuid häält ei kosta. Rex saagis kahe jala vahel oma bassi ja tümps liigutas lavaesist muru.
Statiiv seisis vaid mõne tolli kaugusel lava servast. Haarasin mikrist ning hõikasin sellesse midagi. Kõigil paistis olevat hea meel. Laulsin, kargasin, liikusin, hullusin. Publik koos minuga. Väsisin. Kas tuleb see tunne, et faking lahe raisk, ma olen hullult kõva? No persse, ei tulnud.
Kui oli jäänud veel üks lugu, tõstsin kaks kätt ja näo taeva poole ning kisendasin täiest kõrist mikrisse: “Jumala eest, türa, olgu see nüüd viimane lugu! Jesus fucking Christ, lõppeks ometi!”
Samal hetkel taevas müristas ja lõi esimese välgu. Mööda! Ja jälle mööda! Ja jälle! Mõned rahva hulgast avasid vihmavarju. Te tulete vihmavarjuga rokkima! Mis teil viga on?!
Viimaks välk tabas. Küll mitte mind, aga otse lava kõrval seisvat puud, mis langes lavale, purustades trummid. Üks taldrik lendas saadud hoobist vastu kitarri, lõigates läbi keeled, mis lõid valusalt vastu Felixi jalga, kes astus kolm sammu tagasi ja tõukas ümber võimendi. See kukkus omakorda põrandale ja vajutas järsult lavalaua otsale, mille teine ots tõusis põrandast nagu deus ex machina ja lõikas mulle valusalt kõrri, mille peale ma kukkusin ja mu puusaliiges nihkus paigast.
Enam ma kõva häälega ei ropenda, häälepaelad said parandamatult viga. Välguvideo liikus läbi kõigi maailma teleuudiste ja usukanalid hirmutasid sellega ateiste. Plaadimüük tõusis lakke, ilma et ma oleksin surema pidanud. Mõned nägid juhtunus jumala viha, teised jumala armu. Lea arvates pidi ta mulle poja sünnitama. Kõigil oli oma arvamus. Igal juhul jumal vastas Unole ja seitse aastat said otsa.
Kolmas
Pea meeles, et sa pead pühitsema hingamispäeva, nõnda nagu Issand, su Jumal, sind on käskinud! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev! Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ei su sulane ega teenija, ei su härg ega eesel või mõni muu su loomadest, ka mitte võõras, kes on su väravais, et su sulane ja teenija saaksid hingata nagu sina. Ja pea meeles,et sa olid ori Egiptusemaal ja et Issand, su Jumal, tõi sind sealt välja vägeva käega ja väljasirutatud käsivarrega; sellepärast on Issand, su Jumal, käskinud sind pidada hingamispäeva.
Kersti ei osanud üldse puhata. Ta oli nii töökas ja kohusetundlik, et kõik imestasid. Juba koolis ütlesid õpetajad, et kui kõik oleksid sellised, siis oleks see üks teistmoodi klass.
“Sa oled oma kirjandiga uskumatult palju tööd teinud. Nii palju erinevaid mõtteid ei ole veel keegi ühte kirjandisse pannud,” kiitis õpetaja Laur. Jah, Kersti sai isegi tema käest kiita, ehkki Kersti meelest oli õpetaja Laur vastikult haisev ja paks vanamoor.
Pärast sai Kersti kiita veel malevas, siis tehnikumis ja lõpuks tööl. Ja miks ei oleks keegi pidanudki teda kiitma, kui ta tegi tööd ennastunustava kohusetunde ja andumusega. Ta mõistis, mida temalt oodati – see oli anne. Kodus sai Kersti vähem kiita, sest kiitust pidi jaguma ka neljale õele, kes olid samuti väga töökad. Töökad olid ka ema ja isa, aga nemad olid nii vanad, et neid enam ei kiidetud.
Kersti armastas Erikut samasuguse innu ja andumusega nagu ta oli harjunud kõike tegema. Üle kõige armastas Kersti väljendit “tee tööd ja näe vaeva”, sest tööd tehes ja vaeva nähes ta Eriku avastaski.
See oli pühapäevane päev, kui ta nühkis oma tillukese, kolmandal korrusel asuva korteri aknaid läikima. Erik oli just akna alt möödumas, kui märg ajalehenutsak Kersti käest valla pääses ja lärtsatusega mehe jalge ette kukkus. Erik võttis nutsaku, vaatas üles, lehvitas ja viskas paberi prügikasti. Ehkki ajaleht oleks veel pühkimiseks kõlvanud, lehvitas Kersti vastu. Samal hetkel laskus vares täpselt samale prügikastile. Kersti süda oli nüüdsest hõivatud.
Kersti võttis kuu vabaks ja selgitas juba esimese nädala jooksul välja, et Erik möödus enamasti hommikuti kella poole kaheksa ja õhtuti poole seitsme paiku. Järgmise kolme nädalaga sai selgeks, et neljapäeva ja teisipäeva õhtuti jäi Erik paar tundi hiljemaks. Nädalavahetusel möödus Erik väga juhuslikult. Nende pilgud kohtusid mitu korda ja Erik viipas. Kersti jaoks oli see alati tohutult romantiline ja imeline tunne. Kindlasti tundis ka Erik sama – ta möödus alati täpselt siis, kui Kersti teadis teda tulevat.
“Kus meie töökas Kersti siis puhkas?” tundis Tarja huvi. Direktori assistent Tarja oli samuti üks väga usin inimene. Tema töötas isegi õhtuti ja kui direktoril perekonda kodus polnud, pidi mõnikord ka öösel tööl olema. Kersti imetles Tarjat, sest Tarja kiitis Kerstit alati, ehkki oli ise palju tublim. Tarja ju ei teadnud, et ka Erikut oodates oli Kersti kätel käia lasknud ja nüüd oli naisel kodus mitu uut kampsunit, kolm mütsi, viis salli ja ühed sokid. Rohkem Kersti ei jõudnud.
Kersti ei tahtnud öelda, et ta Erikut ootas. Ta teadis, et iga
