pidi see kõik just minuga juhtuma? Mida ma valesti tegin?“
Tusaselt põrnitses Nikorella enda ette murule. See oli hooldamata. Siin-seal turritasid väljakutsuvalt võililled – tule ja katku meid! Ta sirutas jala välja ja tonksas kiuslikke võilillevarsi ning pikki rohuliblesid. Need ei lasknud end neist mõttetutest liigutustest segada. Suvesoojuses kasvas murukamar kiiresti, seda pügamas polnud aga kedagi.
Nikorellat muru kiire kasv tegelikult ei huvitanud. Teda ei huvitanud üldse miski. Ta istus aias kiigel, jalad enda alla tõmmatud ning teadis, et pole midagi, mis suudaks tema tuju paremaks muuta. Paar kuud tagasi oli abikaasa ära kolinud.
„Saadan sulle lahutuspaberid,“ olid mehe viimased sõnad, enne kui ta ukse enda selja taga kinni virutas. See ka veel pärast tüliderohket aastat ja pealegi Janari surma-aastapäeval. Naine nuuksatas seda õhtut meenutades. Milline kohutav aasta! Ta oli oodanud mehelt mõistmist, kannatlikkust ja osavõtlikkust. Oli ju tema olnud see, kes poisiga ta eluajal kodus aega veetis, tema eest hoolitses. Aga mehe poolt ei tulnud mingit mõistmist, kannatlikkusest rääkimata. Mees ootas, et naine oleks selline, kui varem. Nagu siis, kui mitte midagi polnud veel juhtunud.
Nikorella ohkas ja lükkas jalaga kiigele hoo sisse. Oh sind, mu väike armas Janar… Miks pidi see nii minema?
Et see oli meningiit, mis lapse elutee katkestas, said murest murtud vanemad teada alles pärast lahkamist. Janar oli olnud pooleteise aastane. Ühel möödunud aasta kevadpäeval oli ta hommikust peale viril, lõpuks hakkas lohutamatult nutma. Keeldus söömast, ei maganud. Nad olid helistanud perearstile. Doktor Marru käskis anda valuvaigisteid ja küsis, kas laps ka köhib. Ei, ei köhinud. Tal oli ainult palavik ja ta puudutas oma väikese käekesega nii kõhtu kui pead. Küll tal läheb see üle, ütles arst, kõhuke ehk valutab. Sõi võib-olla midagi, mida poleks vaja olnud. Või on tal peavalu. Väike külmetus ehk…
Aga valu ei läinud üle. Laps oli viril ja nutune. Vanemad olid murest hullumas, helistasid uuesti perearstile, too käskis rohkem valuvaigistit anda. Lõpuks otsustasid nad mitte enam doktor Marrut tülitada, vaid ise laps haiglasse viia. Pärast pikka vastuvõturuumis istumist kutsuti nad lõpuks läbivaatustuppa ja võeti analüüsid. Seejärel, pärast järjekordset ootamist tuli arst. Kuulas ja koputas, katsus ja mudis poissi.
„Läheb veidi aega,“ teatas ta, „siis saame vastused ja vaatame, mis me edasi teeme!“
Nad läksid tagasi koridori. Jälle kulus tunde ootamisele. Vahepeal tuli üks vanem naine ja tõi kandiku, millel taldrik kartuli-hakklihakastmega, piimaklaas ja kaks kohvitassi. Ta ütles kaastundlikult:
„Lapsuke peab ju süüa ka saama, et ta tugev oleks ja kohvid on teile.“
Janar süüa ei tahtnud. Vehkis vaid kätega ja pööras pea ära. Oli näha, kuidas ta magu krampi kiskus ja söök teda oksele ajas. Laps muutus uuesti hüsteerilisemaks. Kui ta mõne minuti möödudes vaikseks jäi, siis vaid selleks, et järgneva nutuhoo jaoks jõudu koguda. Nikorellal endalgi polnud isu. Pealegi, ta märkas, et lapse vaikivad jõukogumishetked muutuvad aina pikemaks. See polnud ka ime. Kaua ta jõuab? Tema vaene, vaene pisike!
Tõnis võttis kandiku ning läks söögiruumi otsima, et see sinna tagasi viia. Isu polnud kellelgi.
Kui mees tagasi tuli, võttis ta poisi sõnagi lausumata sülle. Ema nuuksatas. Millal ometi see õudus lõpeb? Nende armas, rõõmus ja energiline pisipoiss. Mis temaga ometi on? Aeg aga muudkui kulus. Lõpuks ometi tuli arst ning teatas, et kohe tuleb õde ja näitab neile, mis palatisse nad lähevad. Nikorella peab lapsega haiglasse jääma. Analüüside vastused olevat halvad ja poissi peab veel uurima.
„On päris selge, et Janari seisund on praegu päris tõsine. Aga me teeme kõik, mis võimalik. Olge rahulikud!“ ütles ta. „Kohe homme hommikul võtame uued proovid ja teeme suurema uuringu. Siis saame ehk teada, mis tal viga on. Praegu määran põletikuvastase ravi ja arvan, et tema olukord peaks loodetavasti juba homseks paranema.“
Seni arsti seljataga seisnud õde astus nüüd esile ning eemalduvat doktorit pilguga saatnud, pöördus vanemate poole:
„Tulge minuga. Ma näitan, kus teie palat on.“ Ta asutas end minekule ja veendunud, et talle järgnetakse, jätkas. „Toon teile kohe ka paberid ja kirjutame teid haiglasse sisse.“
Palatiukse kõrval oli sildike numbriga null-kolmkümmend kaks.
Nüüd, aias kiigel istudes ning meenutades, sai Nikorella aru, miks just see number talle igaveseks mällu sööbis. Tol korral, Janar süles, Tõnis selja taga, palatisse astudes ta seda veel ei teadnud. Naine mõtles uuesti tollele haiglasse sissekirjutamisele. Siis olid nende mured alles alanud.
„Tere õhtust!“
Nikorella pöördus. Ta polnud märganudki, et veel keegi oli nende järel palatisse tulnud. Noorukesel blondi peaga neiul oli käes väike kandik paari valge rohutopsikuga.
„Võtke nüüd see esimene siin ja jooge kõik ära. Teil on vaja rahulik olla!“
Õde noogutas julgustavalt ja andis Nikorellale topsiku vedelikuga. Millelegi mõtlemata pani naine lapse mehe sülle ning võtnud valge topsiku, tõstis selle suu juurde ja jõi. Vedelik maitses mõrkjalt. Seejärel pisteti talle pihku teine topsik, kus oli väike valge tablett, mis oli vaja poisile anda. Nikorella liigutas end kui unes, suutmata enam midagi öelda ega mõelda. Oli vaid jõuetus ja väsimus. Janar! Tal on halb, teda peab aitama! Ema tegi tableti pulbriks ning seganud selle veega, andis lapsele juua, kuid poiss oksendas kõik kohe välja. Nooruke õde vangutas pead, kuid arvas siis, et süstiga õnnestub paremini ning lahkus, lubades kohe naasta. Paari minuti pärast oligi ta tagasi, käes antibiootikumiampulli ja pakk süstaldega. Poiss rabeles. Käskinud emal hüsteeriliselt nutvat last kinni hoida, sai õde lõpuks süsti ära tehtud ning tahtis juba lahkuda, kui Nikorella teda peatas. Ta oli mures, et Janar polnud viimased kolm päeva midagi söönud ja kurtis noorukesele õele:
„Janar ei söö üldse! Juba mitu päeva. Isegi, kui siin ennist püüdsin talle natuke toitu anda, tekkis kohe okserefleks. Ja poiss on ju veel nii pisike, kaua võib niimoodi vastu pidada?“
Selle peale õde ohkas ning veidi mõelnud ütles, et peab minema arsti käest küsima, mida pisikesele anda võiks. Tema otsustab. Pool tundi hiljem tuli suurt kasvu keskealine naisterahvas, keda Nikorella polnud varem kohanud. Naine tutvustas end valvearstina. Ta tundus sõbralik. Kuulanud Nikorella vaiksel häälel jutustatud mure ära, vajus arst mõtteisse ning ütles lõpuks, et teate, teie arst on juba koju läinud, kuid olgu, kui laps ikka mitu päeva üldse söönud ei ole, paneme ta siis tilguti alla.
„Te oleksite pidanud temaga juba varem haiglasse tulema!“ lausus ta enne lahkumist, konkreetselt kummagi vanema poole pöördumata. Nikorella tahtis vabandada ja seletada, kuidas perearst ütles, et see väike külmetus läheb niigi üle, kuid miskipärast ta vaikis. Mis õigustus see ka oli? Tema oli ju lapsega. Tema nägi, et pisike jäi aina haigemaks ja jõuetumaks. Miks ta kuulas perearsti, kes polnud last ju näinudki ja ei võinud seega ju ka teada, kui halb tal oli ja kuidas ta lohutamatult nuttis. Naisel ei tulnud isegi see meelde, kas nende perearst, doktor Marru, Janarit üldse kunagi näinud oli? Kui poiss korra talvel haigeks jäi, viibis ta puhkusel ning teine arst oli lapse üle vaadanud. Jah, too teine arst käskis kohe lapsega tema juurde tulla, sest tahtis ise vaadata, kuidas temaga on.
Poiss oli vaikseks jäänud. Ta justkui magas, kuid silmad olid avatud. Nikorella istus voodi jalutsis. Tõnis seisis liikumatult akna juures ning vaatas tuimalt, kuidas lapsele süstal veeni pandi ning selle külge tilguti voolik ühendati. Siis ütlesid mehe närvid üles. Suutmata paigal istuda, käis ta närviliselt mitu korda akna juurest ukseni ja tagasi ning kõndis lõpuks palatist välja. Veerand tundi hiljem tagasi tulles, oli ta täis raevu. Tema mure oli läinud üle vihaks, mille ta nüüd oma naise peale välja valas.
„Sellel arstil oli õigus! Miks sa Janariga enne arstile ei läinud? Kuidas sa aru ei saanud, et
