paugatas midagi. Kostis masinamüra ja siis hakkas kellegi muruniiduk tööle.
„No nii vara hommikul?“ ajas Nikorella end nüüd istukile. Und enam ei olnud. Tema mõttekäik oli segi löödud. Ta tuli voodist välja ja läks akna juurde. Kaela õieli ajades vaatas ta välja. Ei, polnud näha seda, kes varahommikul muruniidukit piinas. Tuulehoog akna taga liigutas õunapuuoksi. Õied olid puult maha pudenenud. Nende asemel olid nüüd imepisikesed rohelised punnid. Paari kuu pärast valmivad esimesed õunad. See meenutas eelmise õhtu otsust – ma pean edasi elama hakkama. Ilma Janarita ja ilma Tõniseta, aga nii hästi, kui ma suudan. Ma pean end kokku võtma!
Taevas oli selge ja täiesti pilvitu. Päike paistis. Seisnud mõne hetke ja nautinud uue päeva päikeselist algust, naine pöördus ning vaatas voodi poole. Sinna oli jäänud tema selle öö magus uni.
„Kui ma igal ööl niimoodi magada saaksin! Janar tahaks seda. Kindlasti!“
Ta tõmbas jalga eelmisel õhtul välja otsitud dressipüksid ning selga sportsärgi ning läks vannituppa hambaid pesema. Vaadates end vannitoa peeglist, ise samal ajal hambaharjaga tugevasti nühkides, kujutas ta ette, kuidas läheb kohe välja jooksma ning püüdis ära arvata, kas ka naabrimees hommikuti jooksmas käib. Viimane mõte ei tundunudki nii võimatu. Sel juhul oleks ju tore kusagil juhuslikult kokku joosta ning… hm, naine muigas kavalalt. Talle oli pähe turgatanud üks mõte. Üks idee. Üksainus asi tegi talle muret – kui ta nüüd välja läheb ja äkki seal oma pisikest poissi nii hirmsasti taga igatsema hakkab, nutma purskab ja kokku kukub? Kes teda aitab? Kui ta juhuslikult naabermaja kena ja sõbralikku meesterahvast kohtaks, siis muidugi poleks vaja muretseda. Millegipärast tundis ta kohutavat vajadust naabrimehele oma mõtetest ja tunnetest rääkida.
„Äkki ma näen teda?“ mõtles ta lootusrikkalt ja sülitanud vahu välja, loputas suud.
Esiku põrandal istudes ja tossude paelu sidudes, meenus talle midagi. Paelad kinni, ajas ta end aeglaselt püsti. Jõudes otsusele, läks ta aeglaselt tuppa bürookapi juurde ning võttis sahtlist oma mobiiltelefoni. See oli seal juba tükk aega vedelenud. Ta lülitas selle sisse. Loomulikult, mida oligi ta oodanud. Patarei oli juba ammuilma tühjaks saanud. Nikorella võttis sahtlist juhtme ning pani mobiili laadima. Tema uus elu oli alanud. Ja uude ellu kuulusid nii korras tuba, tervislik toitumine, sport ning ka mobiil, et suhelda. Tal polnud plaanis kõiki tuttavaid otsekohe oma uuesti elama hakkamisest teavitada, kuid kes teab, ajapikku jõuab ehk sellenigi?
„Võib-olla on mul hiljem, võib-olla isegi juba homme, tahtmist kellegagi rääkida? Äkki helistaks kallile sõbrannale, Sabinale? Ütleks, et saaks õige kokku. Läheks istuks kusagil ja räägiks? Ee…vaatame.“
Nikorella ei uskunud veel isegi, et ta seda teha tahab. Näha teise pulbitsevat energiat ja rõõmsat olekut. Kuulata, kui hea töö on tema mehel ja mida tema kaksikud lasteaias teevad. Nii valmis ei tundnud ta end oma uue elu alustamisega veel olevat. Kuid kõik on nüüd võimalik! Majast väljunud ning ukse lukku keeranud, pistis ta võtme igaks juhuks kaasa võetud dressipluusi taskusse ning tõmbas tasku luku hoolikalt kinni. Sidunud seejärel pluusi ümber kõhu, oligi ta valmis.
Hommikune värske õhk oli uimastav. Pea hakkas lausa ringi käima. Nikorella kõndis mööda tänavat edasi, ise mõeldes, et pidi ju jooksma. Lõpuks sundiski ta oma keha kergele sörgile, lohutades end sõnadega:
„Mis siin ikka nii hirmsat on? Kui ei jõua joosta eks siis võib edasi kõndida…“
Esimesed jooksusammud olid rasked. Sundisid hingeldama ja õhku ahmima. Kuude kaupa polnud ta ju teinud muud, kui ainult vedelenud. Nikorella seisatas ohates. Oodates, et hingamine taas normaalseks muutuks otsustas ta, et läbib ühe elektriposti vahe joostes, teise kõndides. Tänavad olid üsna inimtühjad. Seisnud paar minutit, alustas ta kerge sörgiga.
„Ma ei tohi nii kergesti alla anda. Otsustasin, et hakkan hommikuti jooksma ja seda ma ka teen!“ motiveeris ta ennast
Peaaegu Kadaka tee lõppu jõudnud, pööras Nikorella vasakule ja veel kord vasakule, et mööda Sisaski tänavat tagasi kodu poole sörkida. Ta hingeldas raskelt ning mõtles kuuma kohvi täis kruusile, mille ta, loodetavasti üsna pea koju jõudes, endale keedab. See oleks, kui preemia selle eest, et ta on nii tubli ja käis jooksmas ning plaanib seda igal järgneval päeval jälle teha. Kohviisu kasvas iga mööduva sekundiga, iga meetriga, mille ta läbis.
„Ei saa ennast siin selle kohvist unistamisega piinata,“ arutles ta. „Ma pidin hoopiski silmad lahti hoidma, et ehk teeb naabrimees ka tervisejooksu.“
Ta vaatas tahtmatult ringi. Naabrimeest polnud loomulikult kusagil näha.
„Mis mul viga on? Kust selline loll mõte? Miks peaks Jaak hommikuti jooksmas käima?“ pahandas naine iseendaga. Muigas siis. „Ja kust ma selle üldse võtsin? Naabrimees hommikuti Pääsküla tänavatel ringi jooksmas… Jessas! Võibolla käib mees kusagil trennis või jõusaalis… Kui üldse käib või kui üldse sporti teeb. Ma ei tea ju…“
Nikorella muigutas suud. Nüüd ajas see rumal unistamine teda juba suure häälega naerma. Ta seisis uuesti mõne hetke ning hakkas siis aeglaselt edasi kõndima, sundides end sügavalt sisse-välja hingama, et rahuneda. See aitas ning Nikorella hakkas uuesti sörkima, et kiiremini koju saada. Oli jäänud vaid paarsada meetrit. Oma maja ette tagasi jõudnud, toetus naine kätega põlvedele ning kummardus ette, et taas hinge tagasi tõmmata:
„Äh… ko-he lä-hen maj-ja … äh… ja pa-nen koh-vivee keema.“
„Tere kena varahommikut!“ kõlas meeshääl selja taga. Ta polnud märganudki, millal naabrimees kõrvalaiast väljus, aga tema hääle tundis ta kohe ära. Naine ajas end üllatunult sirgu. Tal oli järsku tunne, nagu oleks saanud ühe korraliku rõõmusüsti:
„Oi! Jaak… tere-tere!“ Nikorella naeratas ning mõtles salamisi, et on peaaegu selgeltnägija. Mees küll jooksmas ei käinud, aga näe, kokku said nad ometi.
„Kas tööleminek?“ küsis ta.
„Jah, kus sa pääsed,“ naeratas Jaak „Viola on vaja ka lasteaeda ära viia. Hakkasin just aiaväravat lahti tegema, et autoga välja sõita, kui nägin, et sa seisad siin. Kas sul hakkas halb?” Nikorella raputas pead.
„Jooksid liiga kiiresti?“ jätkas Jaak murelikult. „Tead sa seda, et vett tuleb vahepeal juua…“ kaugemale ta oma õpetussõnadega ei jõudnud.
„Õigus jah,“ nõustus Nikorella kohe. „Ma ei mõelnudki sellele…unustasin täitsa ära. Oleks võinud ju enne jooksma minemist ka juua, aga no ei tulnud üldse meelde! Pikk vahe ka sees… Hommikusel jooksmisel, ma mõtlen.“
„Eks ta ole,“ noogutas Jaak ja pilgutas korraga Nikorellale silma, „pean sulle vist järgmine kord tulema meelde tuletama!“ Ta hakkas naerma. „Parem kui ma nüüd autole hääled sisse panen. Enne, kui naisuke kurjustama hakkab.“
Ta tõstis käe ja lehvitas, hakates oma maja poole tagasi minema. Lükanud väravad lahti, kadus ta aiateel puude varju.
„Mõtles ta seda tõsiselt, et naine võib kurjustama hakata, kui mees küllalt kiiresti autot käima ei pane?“ arutles Nikorella endamisi, kui dressipluusi taskust võtit otsides jalgväravast sisse läks. „Kui hea elu sellel Lindal (nii vist oli ta nimi) on. Hoolitsev mees, tütar. Ja ise selline vastik nõid… Aga see Jaak on jälle tore… Vahva mees, aga kahju kohe vaesekesest.“
Ta kuulis läbi ukse telefoni helinat ning astus majja hetkel, kui helin lõppes.
„Ja kellel mind nüüd siis nii
