isegi, mida ta seal näha lootis, aga kuidagi rahustav tundus selle kena naabrimehe kodus olla. Vähemalt tema aias. Nikorella läks aeglaselt maja juurde ja selle kõrval olevat rada pidi edasi.
„Piiluks õige, mis maja ees toimub,“ mõtles ta. „Äkki istub see ennasttäis naine seal?“ Ettevaatlikult ligines ta maja nurgale ning kallutas aeglaselt pead, et näha, kas seal on kedagi. Aga ka maja ees oli kõik vaikne ja tühi. Välisuks oli kinni. Nikorella läks tagasi maja taha, rõduukse juurde – ehk on ikkagi keegi kodus? Paljugi mis. Võib-olla istub perenaine toas ja vaatab telekat? Ega siis kõik kenal suvepäeval aias ringi vahtima pea. Ta tahtis ukse taga kuulatada, kas majas mängib teler või on kosta muusikat. Kuid ka see ei andnud tulemust. Kõik oli ja jäi vaikseks.
„Pole siin kedagi!“ võttis Nikorella uurimistulemused kokku. Ta sai muidugi aru, et igaveseks ta võõrasse aeda ilma pererahva loata tammuma jääda ei saa, kuid oli nii lahe tunda end tavalise perekonna elus osalisena. Isegi põnev.
Ta muutus veidi enesekindlamaks ja läks istus aiatooli. Vaatas kriitilisel pilgul ringi. Tema ees oli laud, millel vaas tulpidega. Aiatoolidel olid kollasekirjud padjad ja ühel neist toolidest istus nüüd tema. Võõras aias. Võõral toolil. Noh ja siis? Nikorella seadis end toolil mugavamalt sisse ning sulges silmad kujutledes, et on oma kodus. Mõtle, kui tema oleks selle kena meesterahva abikaasa? Saatnud mehe tööle ja lapse lasteaeda, on ta juba koristanud toad ja istub nüüd mõnusalt aias lamamistoolil, käes pooleliolev raamat. Kohvitass või mahlaklaas tema kõrval laual. Või seisab tema ees ehk hoopis molbert ja käes hoiab ta pintslit? Ootab, et päike õige nurga all maalitavatele lilledele langeks? Aga äkki on ta hoopiski just tegelenud nende lilledega? Rohinud või taimi istutanud, samal ajal planeerides, mida perega koos õhtul ette võtta ja mida õhtusöögiks valmistada? Ja see väike rõõmsameelne hüpiknukk, kel nimeks Viola, oleks hoopis tema ja Jaagu tütar.
Korraga meenus midagi ja Nikorella avas silmad. Üllatusega pidi ta tunnistama, et polnud viimase tunni jooksul kordagi Janarile mõelnud. Ehk oli see hea? Kindlasti oli see aga märk, et ta tegi õigesti, kui otsustas oma elu edasi elada.
„Janar,“ sosistas ta, „ma ei saa sind igavesti enda juures kinni hoida. Su hing ihkab vabadust. Ma pean sul minna laskma. Ma tean seda. Ja ma luban, et kunagi saame me jälle kokku. Siis, kui ma olen oma elu ära elanud. Ma tean, et sa mind ootad. Naeratav ja rõõmsameelne, uudishimulik ja alati väike. Ka saja aasta pärast!“
Ta tundis pisaraid silmadesse valguvat ning tõusis kiiresti:
„Nüüd olen ma temaga hüvasti jätnud. Nüüd võin ma teha midagi muud! Ja see lihtsalt on nii!“ Nikorella ei tahtnud enam toolil edasi istuda. Oli kergem mõelda muudele asjadele, olles ise liikumises. Tõusnud, tahtis ta teha veel väikese ringi aias. Ehk mõtleb ta välja, mida nad tema aias teha võiksid, kui neid sinna kutsuda – Jaaku ja tema tütart.
„Huvitav, mis asjadega väikene Viola liivakastis mängib? Ämbrid ja koogivormid, need seal paistavad olema… Aga ei tea, kas tal jalgratas ka on?“
Aeglaselt hakkas naine aianurga poole minema, kus oli enne märganud liivakasti. Midagi läigatas selle lähedal maas.
„Klaasikild? Kuidas võis see sinna sattunud olla? Viola võib ju endale haiget teha!“
Nikorella kummardus, et võimalik pahategija üles korjata ja ära visata, kui nägi, et maas vedeleb klaasikillu asemel kaasist võtmehoidja ja selle küljes… võti? Kükitanud, uuris ta murul lebavat võtit. Mis võti see võis olla? Kes oli selle kaotanud? Ta võttis võtme maast üles ning tõusis, hüpitades seda nüüd peopesal. Sarnanes uksevõtmele. Autovõti polnud see kindlasti.
„Aga äkki kaotas selle mõni nende külalistest? Või äkki on see hoopis nende endi maja võti?“ arutles naine.
Korraga tuli talle parem mõte.
„No seda, kas see on selle maja võti, peaks küll olema kerge ja lihtne välja selgitada!“
Nikorella suundus otsustavalt maja esiukse juurde ning torkas võtme lukuauku. See ei tahtnud eriti sisse minna. Keerata ei õnnestunud seda hoopiski. Ta proovis veelkord. Ei midagi.
„Eks see olekski liiga lihtne olnud,“ pomises ta pettunult ja hakkas tagasi taga-aia poole minema. Maja ees avalikult seista ja välisukse juures muukida tundus kõhe. Paljugi, kes võib teda seal näha. Ta ei tahtnud, et mõni naaber pärast maja perenaisega jutustades ehk nimetaks, et näe, teie naaber jalutas ka teil aias ringi ja käis uksest sisse-välja.
Jõudnud maja taha aeda tagasi, tahtis Nikorella hakata juba koju minema, kui tema pilk kogemata verandauksele langes. Ka sellel oli tavaline ukselukk, mida sai võtmega väljastpoolt avada.
„Aga, kui järsku…“ sosistas ta erutusest värisema hakates kähedalt, kui ukse juurde jooksis ja võtme lukuauku toppis. Sinna see sobis. Nikorella keeras võtit. See liikus kergelt ja kohe kuuliski ta luku klõpsatust. Võtnud ukselingist tugevalt kinni, vajutas naine selle alla ja tõmbas. Uks avanes. Tema ees oli elutuba. Uudishimulikult vaatas ta ringi. Nahkdiivanid, klaasist diivanilaud. Seina ääres pikal madalal kapil suur teler. Selle kõrval üle terve seina suur punutud stend, millele kinnitatud mitmesugused erinevad maskid ja esemed.
„Vist reisidelt kaasa toodud,“ mõtles Nikorella ja tahtis juba sisse astuda, kui märkas otse enda ees peaaegu kogu põrandat katvat vesihalli värvi suurekarvalist põrandavaipa.
„Sellele jäävad vist küll jäljed, kui plätudega peale astuda? Ja liivaterad põrandale?“
Ei, selliseid nähtavaid jälgi ta endast maha jätta ei tahtnud. Võõrasse majja salaja sisse trügiv naabrinaine võttis jalad paljaks ning astunud ettevaatlikult vaiba servale, oligi majas. Nikorellast oli hetkega saanud vägivaldne sissetungija. See oli nii lihtne. Sellele ta aga ei mõelnud.
„Siis niimoodi nad elavad!“
Aeglaselt kõndis ta läbi elutoa ja esiku kööki, vaatas ka seal ringi ning kehitas õlgu – tüüpiline tibi köök! Ta ei teadnud isegi, miks ta nii mõtles. Köök oli ometi täiesti tavaline. Nikorella tuli tagasi suurde halli, kus oli trepp ning läks teisele korrusele. Pikk koridor. Heledaks värvitud seinad, tumedad puust uksed. Esimese parempoolse toa uks oli paokil. Põnevil ja ärevil, astus ta üle läve. See polnud pererahva magamistuba. See oli kena valgusküllane tütarlapse tuba. Baldahhiin, mille roosa-valge lilleline kangas üle lapse voodi langes, muutis terve toa printsessilikuks. Ka põrandavaip oli roosa-valge kirju. Seina ääres seisis tõeline nukumaja. Selle üks sein oli ära. Barbid ja Sindyd istusid oma tubades. Kõik oli nagu päris, ainult et tibatillukene. Pisikesed diivanid, väikesed toolid-lauad ja miniatuursed telerid. Pisemaid pudinaid silm isegi ei seletanud. Vist raamatud või pildid. Nikorella vangutas pead ja ohkas.
„Kui mina veel väike olin ei tulnud ma selle pealegi, et mul oleks võinud selline roosa printsessi tuba olla…“
Ta astus sammukese tagasi ja pöördus ning lahkus toast. Ukse kinni pannud, läks ta edasi ja lükkas lahti järgmise ukse.
„Nii, siin on siis vannituba!“ konstateeris ta. Ruum oli suur, katuseaknaga. Nurgas asus mullivann, põrand oli musta värvi, samuti üks sein. Nikorella jõudis märgata, et käterätikud olid elektrisinised. Ta sulges ukse ja tahtis edasi minna, kuid peatus. Avanud taas vannitoa ukse, astus ta sisse ja vaadanud kõigepealt ringi, piilus suurde kapi. Käterätikud reas, siis vannilinade virn. Järgmisel riiulil voodiriided. Tõmbas lahti esimese sahtli – trussikud. Ta võttis ühe paari kätte.
„Naiste omad! Päh…“
Ta viskas püksid käest ja lükkas sahtli põlastusega kinni.
„Need
