on Jaagu oma? Vist see sinist värvi? Aga äkki see roheline? Ta võttis sinise kätte ja uuris seda. Sellega ta siis peseb…
Midagi praksatas kusagil. See polnud teise naabri muruniiduk.
„Kas keegi tuleb koju?“
Ettevaatlikult tuli Nikorella tagasi koridori ja kuulatas. Kui nüüd keegi koju tuleb, kuidas ta siis siit minema saab? Peab end ehk peitma ja hiljem minema hiilima.
Naine seisis, keha pinges, valmis vajaduse korral mõnest uksest sisse hüppama, et end varjata. Kuid kedagi ei tulnud ja ta rahunes. Läks edasi koridori otsas asuva ukse juurde ja avas selle. Nüüd oli ta leidnud, mida näha tahtis. Selge pilt, et see siin oli pererahva magamistuba. Tema ees, kaldlaega ruumis, avanes malemaailm. Justkui filmis, mõtles Niki. Musta-valge ruuduline põrandakate. Otse tema ees suur kaheinimesevoodi, mida kattis ruuduline voodikate. Samast materjalist kardinad varjasid terve küljeseina.
„Liiga ruuduline ja kirju!“ otsustas Nikorella. „Pea hakkab ringi käima ja nõme on kah.“
Ta oli täiesti kindel, et see oli Jaagu naine, kes sellist jubedat kujundust magamistuppa oli tahtnud. Täiesti segane. Aga mida paremat olekski võinud temalt oodata? Nikorella muigas ja astus kõheldes üle ukse. Ah, et siin ta siis magab – see Jaak. Ja tema naine, see vana nõid. Millegipärast tundis Nikorella järjest kasvavat viha naise vastu, keda ta ei tundnud, kellega polnud iialgi rääkinud, keda polnud kunagi isegi kohanud. Ta oli lihtsalt otsustanud, et ei salli teda ja kõik. Hakkamata pikemalt selle vihkamise üle juurdlema, astus Nikorella hoopis paar sammu edasi ja seisiski voodi jalutsis.
„Huvitav, kummal küljel Jaak magab?“ tundis ta uudishimu kasvama hakkavat. Vaatas uurivalt ringi. Pilk jäi pidama voodi kohal oleval riiulil. Seal seisid kaks pikerguse kupliga lampi, paar raamitud fotot. Ühel piltidest naeratas kogu nende väike kolmeliikmeline perekond. See asus täpselt riiuli keskel. Teisel pildil, mis kujutas Jaaku koos teiselt fotolt tuttava blondi naisega, asus otse vaadates paremal riiulipoolel. Pildi kõrval lebas pooleliolev raamat. Polnud näha, mis oli selle kaanele kirjutatud.
„Hm,“ tegi Nikorella järelduse. „Seal magab kindlalt naine, see lulli-lalli-mis-ta-nüüd-oligi! Ja Jaak magab vasakul poolel.“
Ta läks voodi kõrvale ning silitas käega üle siidise ruudulise voodikatte. Mõelda, kui tema ise selles voodis magaks… Aeglaselt istus Nikorella voodile. Mõnus, pehme. Kui heidaks õige pikali? Naine vaatas ukse poole ja kuulatas. Kõik oli vaikne. Tõstis ettevaatlikult jalad voodile ja heitis pikali. Voodi vastas, seinale, kus asus ka uks ja kust ta äsja sisse oli tulnud, oli kinnitatud teler. Palju väiksem, kui see, mis asus allkorusel. Midagi mõtlemata sirutas Nikorella käe, et riiulilt teleripulti otsida. Kobas käega, kuid ei leidnud. Ohates ajas ta end püsti:
„Kuhu see siis pistetud on?“
Pult lebas riiulil, kuid teisel pool voodit. Üle voodi Niki end upitama ei hakanud. Püsti tõusnud, kõndis ta teisele poole voodit ning võtnud puldi kätte, vajutas nupule. Ekraan lõi heledama.
„Oi, komissar Rex,“ hakkas Nikorella naerma. Et telekas pärastlõunane film jooksis, meenutas asjaolu, et kell liigub. Kes teab, millal pererahvas koju võib tulla. Nikorella otsustas, et parem oleks minema hakata. Ta viskas puldi voodile ning väljus toast. Vasakpoolse seina ääres, akna all seisid kaks korvtooli ja nende vahel lillepott kääbuskasega. Puu oli suur.
Nikorella astus akna juurde ja pressis end korvtooli ning puu vahele, et aknast välja vaadata. Ta tahtis teada, mida sealt näha on. Kas ka tema maja? Kuid seda ta ei näinud. Aken avanes tänava poole.
„Aga kui üle aknalaua kummarduda? Kas siis näeks oma maja?“ Nikorella lükkas kardina kõrvale, et aken avada, kui nägi, kuidas maja ees auto peatus. Juhipoolne uks avanes ning välja astus blondi peaga sale naine. Süda jättis löögi vahele, hakates pärast seda puperdama.
„Jessas… mis nüüd saab… Mutt on iga hetk toas… Appikene…“
Unustades, et ta oli jätnud teleka mängima, tormas Nikorella trepi poole. Libastus astmel, kuid jõudis käsipuust kinni haarata ning jäi püsti. Ummisjalu tormas ta verandaukse poole. Lükanud selle lahti, haaras maast oma plätad ja ukse tagaselja kinni löönud, jooksis heki poole.
„Jõuaks nüüd siit ainult minema! Enne, kui nähakse,“ tagus peas kui haamriga. Veel mõned sammud ja Nikorella viskus põõsaste vahele. Siit, sirelipõõsaste kaitsvate lehtede vahelt, polnud teda majast näha. Nüüd võis hinge tagasi tõmmata. Süda värises, kui tallesaba ja naine ahmis õhku.
„Läks veel hästi! Vähe puudus, et oleks vahele jäänud. Ja mis siis oleks saanud? Oleks naabrinaise maha löönud või? Oh…“
Nikorella neelatas. Neelatas veel. Kurk oli äkki nii kuiv. Ta tegi ärevusest veel värisevatel jalgadel paar sammu, et seismiseks paremat kohta leida ja plätud jalga panna, kui tundis, et miski torkas valusalt varbasse.
„Ai…“ kummardus ta ja haaras varbast, „kurat küll…“
Visnud teises käes olevad plätud kähku maha, et need jalga panna, tundis, et hoiab veel midagi käes. Midagi väikest ja kõva. Ta avas peopesa ja pidi peaaegu karjatama. Võti! Jaagu maja võti. Võtme ja ripatsi vahel olev rõngas oli kuidagimoodi osanud kinnituda tema sõrmuse külge. Olles hõivatud unistamisega ja ka veidi ärevuses võõras majas viibimise tõttu, polnud ta seda märganudki. Nüüd vaatas põõsasse takerdunud naine üllatunult sõrmuse küljes rippuvat võtit, unustades valu saanud varba. Miks…? Kuidas…? Korraga Nikorella teadis.
Saatus!“ mõtles ta ja naeratas õnnelikult. „Saatus tahtis, et ma selle leiaksin. Mõelda, et mind kohe nagu tiris sinna ja ma leidsingi… Eks tulen siis veel sulle külla, Jaak.“
Nikorella tundis üüratut energiavoolu, mis täitis terve keha. Kiiresti puges ta läbi sireliheki ning oligi oma maja tagahoovis tagasi. Rõõmsalt ja rahulolevalt jalutas ta maja poole. Oleks tahtnud lausa vilet lasta.
Tagasi toas, istus ta oma harjunud kohale diivanil. Pani võtme enda ette lauale. Kujutleda vaid, mille ta leidis – Jaagu maja võtme! Vaatas seda. Võttis uuesti kätte ja pigistades selle tugevasti rusikasse, naeratas. Mõelda, et see võti on nüüd tema käes, tema oma! Ja keegi ei tea seda! Uneldes nõjatus Nikorella diivani seljatoele, kuid tundes end ebamugavalt, vajus pikali ja sulges silmad.
„See mees, Jaak. Tundub, et ta on väga hooliv. Ja kena mees selline. Aga elab sellise nõiaga. Ta on paremat väärt!“ arutas ta. „Tõnis polnud selline pehme ja armas inimene. Igavesti külm ja kalk oli ta. Ainult nõudis ja õiendas. Siga, vot kes ta oli! Aga Jaak… ta on… ta on… harmooniline. Just!“
Naise unelemise katkestas telefonihelin.
„Mis see nüüd on? Keegi ei tea ju, et ma olen telefoni sisse lülitanud…“ imestas Nikorella, kuid otsustas vastata. „Järsku on ema? Proovib igaks juhuks.“
Ta vaatas ekraanile.
„Ei. Tundmatu number. Ilmselt mingi müügiagent…“
Ta vastas siiski: „Ma kuulen!“
„Tere! Kas ma räägin Nikorella Tammeriga?“
„Jaa, ja kellega ma räägin?“
„Minu nimi on Mikelina Saar. Ma helistan RG Kinnisvarabüroost. Ei hakka pikalt seletama. Asi on järgmine. Teie abikaasa soovib oma maja ära müüa. Ja te vist elate momendil seal?“
„Ma-ja mü-üa…?“
