ta seda veel teinud. Kartis Nikorella-poolset õiendamist või süüdistusi? Kartis, et naine on ümber mõelnud ja hakkab teda paluma mitte lahutada… Või tahtis oodata, et ta end paremini tunneks… Kui peenetundeline temast, sel juhul.
„Jah, ta pöördus meie büroo poole, seetõttu ma nüüd teile helistangi.“ jätkas kinnisvarabüroo naine. „Mina töötan siin advokaadina. Teie abikaasa… või endine abikaasa, soovib oma maja ära müüa, nagu ma juba ütlesin. Ja minu kohus on teile teatada, et te peate sealt kuue kuu jooksul välja kolima.“
„Aga… aga ta ei saa nii teha! Mul on õigus siin elada, ta ei saa mind siit välja kirjutada ja…“
„Kas te soovite tema maja ära osta?“
„Ee… ei!“
Kas see naine on idioot või? Kust ma peaksin selle raha võtma, vihastus Nikorella ja peaaegu karjus telefoni:
„Ta ei saa seda müüa, ma elan siin!“
„Kinnisturegistri järgi on tema seal ainuomanik. Teil pole selle majaga mingit pistmist. Tal on ka tõendid, et tema maksab maamaksu ja…“
Nikorella lülitas telefoni välja.
„Milline siga. No siga on siga…“
Ta lausa kees vihast.
„No kuidas ta saab temaga nii käituda! Miks ta ise ei tulnud rääkima, kui ta midagi sellist teha tahab… Täielik värdjas! Ha…ei julgenud vist. Laseb võõrastel helistada. Advokaat! Ja mina ei tea midagi! Jessas… Nagu mingi loll siin…“
Jalgu lohistades läks Nikorella elutuppa ja viskus diivanile. See siin oli tema kaitsja, siin tundis ta end kindlalt. Tõnis on lihtsalt uskumatu. Kuidas ta saab talle nii teha?
„Mis siis nüüd saab? Mis minust saab?“
Nikorella võttis diivanipadja kaissu. Just nüüd, kui ta hakkas end natukenegi paremini tundma. Võib-olla varsti ta ei tahakski siin enam edasi elada. Aga, et nõuda tema väljakolimist just praegu. See Tõnis on ikka igavene vastik siga. Nutma Nikorella ei hakanud. Vesistamisega oli lõpp. Nüüd ja igaveseks. Ta tõmbas sügavalt hinge ning mõtles, mida ta peaks tegema? Just. Janari asjad kokku pakkima. Siis helistama kuhugi väikelastekodusse. Ja siis läheb ta kõrvalmajja ning küsib, kas Jaak saaks tal aidata asjad ära viia. Advokaadi esitatud ultimaatum unustatud, Nikorella tõusis ning suundus kööki, et otsida välja suured mustad prügikotid. Vaja oli tegutseda, kellelegi teisele ei saanud lootma jääda.
Tuimalt ja millelegi mõtlemata ladus ta väikesed rõivatükid hunnikutesse ning toppis need siis kotti. Riideid oli parasjagu palju, kuid need olid ju nii väikesed ega võtnud eriti ruumi. Kõik mahtusid ühte kotti. Ta sidus kotisuu kinni ning võttis teise koti. Oli mänguasjade kord. Väiksemad ühte. Järgmisse alustuseks mõned suuremad, nagu traktor ja järelveetav käru. Siis ülejäänud kuubikud ja mänguloomad.
Nikorella toetus aknalaule ja vaatas valmispandud kotte – kas on ikka korralikult pakitud? Tundub küll. Aga kui kott lahti läheb? Katki? Ei, Janari asjad peavad ilusasti kohale viidud saama. Ta tõmbas rullist veel kotte.
„Pakin kahekordselt. Topelt,“ mõtles ta. Asjad ei pidanud välja pudenema ega kannatada saama. Tööga valmis, istus ta veidikeseks toanurka maha, et jõudu koguda. Ja asjadega hüvasti jätta. Võttis siis ning pani ka lapsevankri kokku. Ei tea kas nad seal lastekodus vankreid vajavad? Või paneks selle müüki? Ei… Nikorella ei tahtnud seda müüa. See oleks olnud nagu Janari mälestuse müümine. Viin selle ka sinna, küll nad teavad, mida teha. Ta tõmbas käeseljaga üle higise lauba. Et see tegevus ka nii raske oli. Kuid tehtud pidi see saama. Naisel oli tunne, nagu tahaks veri tema soontest kaduda. Pea käis ringi. Hea meelega oleks läinud diivanile pikali ja keeranud end teki sisse. Kuid ta ei suutnud isegi mitte mõelda sellele, et peaks Janari asjade kokkupanemisega järgmisel päeval jätkama..
„Ma pean selle asjaga ühele poole saama,“ sundis ta ennast. „Täna ja praegu. Pole enam palju teha jäänud.“
Oli vaja veel voodi osadeks lahti võtta. Otsinud köögisahtlist üles kruvikeeraja, sai ta ka sellega hakkama.
„Asjad annan ära, aga mälestused jäävad alles,“ ütles ta iseendale. See oli tõsi ja ta teadis seda. Mõte, et mõni väike laps neid asju vajab ja neist rõõmu võib tunda, pakkus lohutust. Nüüd tuli ainult leida keegi, kes ütleks kellele ja kuhu asjad viia. Sotsiaalosakond oskab äkki aidata? Või küsida parem kohe mõnest lastekodust?
Ta läks tagasi kööki ning otsis sel korral sahtlist välja vana telefoniraamatu. Pärast veerand tundi kestnud lehitsemist ja asutuste nimede ning telefoninumbrite uurimist arvas ta olevat leidnud lõpuks õige koha. Ta helistas paarile numbrile, kuid keegi ei vastanud. Loomulikult, oli ju õhtu. Aga lastekodus on ometi kogu aeg inimesi tööl? Oi, keegi vastas…
Väikelastekodu juhataja Linda Veerma kuulas tema jutu ära ja ütles, et toogu aga neile kõik, mis ta ära anda tahab. Iga asi leiab endale uue omaniku, kel seda vaja läheb. Ärgu ta muretsegu.
„Kas võib kohe tulla tooma?“ Millegipärast tahtis ta võimalikult kiiresti kõigest, mis möödunud elu meelde tuletas, lahti saada. Järgmiseks otsin veel kõik Tõnise asjad üles ja pakin ära, mõtles ta. Viigu minema… Ah jaa, see on ju tema maja. No panen igatahes kokku ja silma eest ära. Oi pagan, mida see lastekodu tädi nüüd ütleski…:
„Vabandage, ma ei kuulnud… Telefonis midagi… kuidas te ütlesitegi…?“
„Ei kuulnud? No ma ütlesin, et oleks hea, kui te saaksite mõnel hommikupoolikul tulla. Hommikuti olen ma alati majas. Pärast on igasugu jooksmist ja asjaajamisi. Ja teate mis veel! Kui tahate, võite tulla ja meie lastega mängida, siis näete ise ka, et teie toodud lelud asja ette lähevad,“ kordas juhataja ning lisas lõpetuseks, „lapsed on toredad. Nad oskavad ka paha tuju nii kenasti-kiiresti heaks muuta.“
„Jah, tänan kutsumast,“ vastas Nikorella. „Võib-olla ma tulengi. Lastega mängima.“
Kõik oli korraldatud. Õhtu käes. Kuidagi kurb oli olla. Ta sai aru, et ei saa enne uut elu alustada, kui vanaga pole lõplikult arved klaaritud, kuid see ei teinud tuju paremaks. Ka sees keeras. Närvid vist, arvas Nikorella. Järsku avastas, et tal on kõht tühi. Viimati sõi ta ju hommikul. Ja mida nüüd kiiruga siis teha? Putru või? Pärast köögikapi revideerimist seisis ta minut hiljem valamu ees, ühes käes makaronipakk ja teises külmkapist leitud plastkarp viimaste singiviiludega. Sellest peaks jätkuma, arvas naine ning pani toiduained kapile. Mis muud, kui veepott tulele. Sööma läks ta oma tavalisele kohale diivanil. Kõht täis, vajus ta pikali ning tõmbas teki peale. Täna ei vaadanud ta enam Janari pilte fotoalbumites. Need oli leidnud endale koha kapi sahtlis. Albumilehtede lehitsemise asemel lülitas Nikorella sisse teleri ja hakkas uudiseid vaatama.
„Aitab norutamisest,“ mõtles ta. „Elu läheb edasi ja maailmas juhtub igasuguseid asju. Nii rõõmsaid kui kurbi. Mina näiteks alustan uut elu. Õpin elama pisaraid valamata ja nutujoru kiskumata. Nüüdsest mõtlen ma ainult iseendale ja võtan kõik, mida tahan ja mis mulle meeldib.“ Ta ei saanud isegi aru, miks ta järsku nii ülbe on, aga oli sel tähtsust?
Uudistele järgnes film. Nikorella vaatas ka selle kohusetundlikult ära. Imelikul kombel aitas filmikangelase tõe eest võitlemise jälgimine kurbi mõtteid eemal hoida. Filmi lõppedes naine haigutas, teleka nuppe ta enam vajutama ei hakanud. Pani selle hoopis kinni ja ohkas:
„Peaks vist magama minema?“ Kogu tahtejõuga, sundis ta end mõtlema tulevikule, järgmisele päevale. Kui see lootusetu tundus,
