naeratades meest paluda, et ta Janari asjad oma autoga lastekodusse ära viia aitaks.
III peatükk
Täpselt kell kümme tormas Nikorella hingeldades psühholoogi vastuvõturuumi. Vaevalt jõudis ta ooteruumis asuvale väikesele diivanile istuda, kui doktor Kalm oma kabineti uksele ilmus.
„Ja siin ongi meie Nikorella,“ lausus mees naeratades. „Tere jälle, preili-proua.“
Ta sirutas terekäe.
„Tere-tere,“ vastas naine ikka veel veidi hingeldades ja sirutas käe vastu. Doktor Kalmu käepigistus oli tugev. Nikorella tundis kerget piinlikkust ja vaatas maha – ta käed olid higised. Kiirustades ülekuumenenud keha andis teada, et ka palged õhetavad. Süda tagus. Kiirmarss Balti jaamast Harju tänavale oli ta võhmale võtnud. Ja et see arsti vastuvõtule tuleku päev niimoodi meelest ära läks! Hommikul ärgates oli ta, nagu viimasel ajal tavaks, jooksma läinud. Läbis, kordamööda nii kõndides kui sörkides, eelmiste päevade marsruudi. Iga päevaga tundus vastupidavus kasvavat. Rohkem jooksu ja vähem käimist.
„Nädal veel,“ mõtles Nikorella, „ja ma jooksen need viis kilomeetrit läbi ilma end pingutamata. Vaata, et tuleb veel isegi kaks ringi hakata tegema.“
Tänavad, mida mööda ta jooksmas käis, olid juba lapsepõlvest saadik tuttavad. Nikorella oli Pääskülas üles kasvanud. Pärast vanaema surma olid nad küll kolinud Põlvasse, vanaisa juurde, kuid kui ta abiellus Tõnisega ja kui tolle vanatädi järsku õe juurde Soome kolis ja oma Pääsküla maja Tõnisele pärandas, oli Nikorella rõõmustanud. Nii vahva oli jälle armsas ümbruskonnas elada, mööda tuttavaid tänavaid kõndida.
„Kas läheme kabinetti?“ tõi doktor Kalmu hääl ta tegelikkusesse tagasi.
„Mis? Jah, muidugi!“ naeratas Nikorella kohmetult ja astus mehest mööda, tema kabinetti. Ta juba teadis, mis edasi saab. Oli ta siin ju käinud kuid, igal kolmandal nädalal. Nutnud, rääkinud, saanud rohuretsepti ja nutnud uuesti. Kabinett oli veidi suuremat mõõtu tuba helerohelistes ja kollastes toonides seintega. Ühe seina ääres seisis kirjutuslaud, teiste seinte ääres madalad kapid, pehme mööbel oli kaetud valkjat värvi katetega. Aknad avanesid lõuna poole, Harju tänavale.
Nikorella riputas seljas olnud jaki nagisse ning heitnud ruumis olevale diivanile pikali, sulges silmad. Ta ei näinud enam, kuidas doktor Kalm võttis laualt bloki ja pastaka ning lülitanud sisse diktofoni, istus diivanist veidi eemale, aknaalusesse tugitooli.
„Kuidas on, Nikorella? Mida sa oled need viimased kaks nädalat teinud?“
„Ma hakkasin jooksmas käima. Hommikuti,“ vastas naine, „ja siis… siis pakkisin ma ära Janari riided ja mänguasjad ja… ja siis viisin ma need väikelastekodusse. Ma helistasin enne sinna ja nad ütlesid, et see on OK, et need sinna viia… Ja siis ma tegingi nii. Ma tahtsin, et keegi neist asjadest rõõmu tunneks. Et see oleks nagu Janari mälestuseks. Ja ma mõtlesin, et siis tunnen ma end paremini, nagu…“
„Kas sa tunned end nüüd paremini?“
Nikoella tundis millegipärast klompi kurgus – kas ta tunneb end paremini? Kuidas ma üldse saan end paremini tunda, kui… Ta neelatas ja mõtles veidi, enne kui uuesti rääkima hakkas.
„Ma ei tea,“ alustas ta kõhklevalt. „Mul on meeles, kuidas ta jooksis ja ronis ja mind kallistas ja ma tahaks teda tagasi. Aga ma ei tunne end enam süüdi, kui teen midagi. Enne mõtlesin kohe, et tema ei tee seda ju iialgi. Ei hakka süüa valmistama või poes käima või… no kõige tavalisemaid asju tegema. Elama. Ja hakkasin alati kohe nutma. Aga nüüd püüan teistele asjadele mõelda, mitte sellele, et mida kõike tema enam teha ei saa. Ja kui mõne lapsega räägin, siis pole enam seda tunnet, et ma Janarit sellega nagu petaksin. Sellest sain ma aru, kui seal lastekodus käisin. Asju viimas.“
Nikorella avas silmad ja vaatas psühholoogi poole. Doktor Kalm noogutas:
„Jätka!“
Naine diivanil tegi tahtmatu liigutuse.
„Kas räägiks sellest, et tegelikult oli see naabritüdruk, kes oma rõõmsa olemisega mind teistmoodi mõtlema pani,“ arutas Nikorella endamisi. Et ta on nii elus ja tõeline. Ja nii oma isa moodi. Raudselt kohe. Hm. Emaga pole ma ju ei kohtunud ega rääkinud…“ Otsustas siis, et ei räägi naabritest midagi. Muidu tuleb veel Jaagust ka rääkida ja seda ta ei tahtnud. Ja mida temast üldse rääkida? Et on naaber ja teise naise mees. Ja et tema olemasolu on mu aastasest tardumusest üles äratanud? Vaata, kus tuli Okasroosike välja…“
Ta vaatas tohtri poole:
„Ma olen nüüd rohkem väljas olnud…“ alustas ta sõnu venitades. Doktor Kalm noogutas uuesti, kuid seda Nikorella enam ei näinud. Ta oli uuesti silmad sulgenud ja jätkas.
„See lillede õitsemine ja tuulehood ja lehtede sahin. Imelik, aga see meenutab mulle, et elu läheb ikkagi edasi, ükskõik, mis minuga ka ei juhtuks. Ja päike tõuseb igal hommikul uuesti. Ja pärast talve tuleb kevad ja pärast kevadet suvi. Lihtsalt et… teda ei ole enam. Aga paljud asjad pole sellest hoolimata muutunud. Enne ei saanud ma sellest aru. Arvasin, et kui minu elu peatus, siis jääb kõik muugi seisma, et terve maailm tardub. Aga maailm ei tardunud… „
„Maailm ei tardunud,“ kordas doktor Kalm vaikse häälega ja Nikorella avas uuesti silmad. Mees vaatas aknasse ja kõigutas üle põlve asetatud jalga. Kui ta pilgu uuesti diivanil lebava naise poole suunas, sulges too kiiresti silmad.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
