teadnud, miks ta ei läinud. Uskus miskipärast doktor Marrut, kes ütles, et ah, lapsel on kerge külmetus, küll see üle läheb. Pisikene Janar oli nutnud ja nutnud… väetike ja nii kaitsetu. Abitu. Võib-olla see ongi tema süü, et laps nüüd piinleb? Ta on ju ema ja peab teadma, millal laps haige on. Tõsiselt haige. Jah, kindlasti ongi tema süü. Ja tal pole mingit moraalset õigust, ei ühtegi vabandust, ühtegi õigustust enda kaitseks öelda.
Nikorella kuulis, et mees rääkis ja jätkas tema süüdistamist, kuid naine ei pööranud talle mingit tähelepanu. Ta istus voodiserval edasi ja vaatas oma poega. Janar lebas nüüd liikumatult. Pärast mitut hüsteerilist nutupäeva oli ta esimest korda nii vaikne. Tema musinägu nii rahulik. Kas ta saab terveks, mõtles Nikorella. Tema sisemuses keerles, süda oli hakanud valutama ja esimest korda tundis ta kohutavat hirmu. Naine neelatas – pojakene peab terveks saama…
Äkitselt, justkui vee mass tammi tagant valla pääsenud, jõudis temani mehe näägutamine:
„Sul polegi midagi vastata. Sa tead, et mul on õigus. Nii nagu sa oled halb naine, oled sa ka halb ema. Kui Janariga midagi juhtub, kui ta jääb vigaseks, siis ei anna ma sulle seda kunagi andeks. Mitte kunagi, kuuled sa? Sa saad veel…“
Nikorella ei pidanud vastu. Ta lasi lapse käe, mida ta hoidnud ja silitanud oli, lahti ning hüppas püsti. Ähvardavalt astus ta mehele lähemale. Tema silmad pilkusid vihast:
„Sa kuradi argpüks! Nüüd oled sa siis mees, jah? Mind süüdistama… Kas sa ka tead, mida ma praegu tunnen? Me peaksime kokku hoidma… ma ei tea, palvetama… Ükskõik mida, aga uskuma ja lootma, et kõik läheb hästi. Et Janar ärkab ja on terve ja rõõmus nagu alati. Naerab ja viskab oma palli. Tatsab kööki ja tõmbab kapist kastrulid välja. Aga sina, sa neetud sitapea…! Sa olid ka seal, kui ta juba haige oli! Miks sa ise midagi ei teinud, kui sa nii tark oled ja kõike tead ning näed? Ah?“
Ta astus mehele veel sammu lähemale. Tõnis sattus segadusse ja taganes. Kogus end aga kiiresti ning asus vasturünnakule, hoolimata sellest, et võis äratada lõpuks ometi magama jäänud lapse.
Pärast lühikest sõnavahetust, mille jooksul poiss ärkas ja nutma hakkas, asutas mees lahkuma – tal olevat vaja tööle minna.
„Vastu õhtut?“ karjatas Nikorella. „Kao siis siit! Jäta meid rahule!“
Naine tundis end hingepõhjani solvatuna. Nagu oleks Tõnis teda ära määrinud. Ta istus voodile ning võttis nutma hakanud lapse taas sülle. Nüüd nuttis ka tema, viha ja kurbusepisaraid korraga. Palged märjad ja valu südames katsus ta poega vaigistada. Nende pisarad segunesid. Midagi ei aidanud. Esimese öötunni saabudes langes poiss koomasse ning järgmise päeva õhtuks oli ta surnud. Abi oli hiljaks jäänud.
Hooga vastu Nikorella külge lennanud pall tõi naise maisesse tegelikkusesse tagasi. Automaatselt haiget saanud kohta hõõruma hakates hüppas ta püsti ja vaatas uurivalt ringi:
„Kus see nüüd tuli?“
Kõrvalaiast kostvad kilked paljastasid palliviskajad üsna kiiresti. Ta teadis, et naabermajja oli paar kuud tagasi, pärast mitmekuist maja renoveerimist, kolinud uus perekond, kuid polnud nendega kohtunud. Juba kuid oli ta hoidunud omaette. Pärast seda, kui Tõnis oma asjad pakkis ja minema kolis, oli Nikorella käinud vaid poes söögi järel, istudes ülejäänud aja kodus diivanil. Põrandatel kuhjusid nii rõivad kui tühjad joogipudelid, vanad ajalehed ja köögirätikud. Ta ei viitsinud juba ammu koristada. Korras oli ainult diivanilaud. Sellele oli ta ladunud ritta pildiraamidesse pandud fotod Janarist. Enamus piltidest olid siiski albumis. Nikorella vaatas neid iga päev tundide kaupa. Üksinda. Ta kartis, et unustab äkki ühel hetkel muidu ära, kuidas Janar välja nägi. See tundus andestamatuna. Nagu petaks ta oma surnud last. Sul on depressioon, oli arst öelnud. Sa pead endale tegevust leidma, mõne hobi. Nikorella ei tahtnud endale mingit hobi leida. Ja mis depressioon? Ta ei viitsinud sellele isegi mitte mõelda. Ainus koht, kus ta peale poest söögi ostmise veel käis, oli arsti vastuvõtul. Vaatas psühholoogile teda kuulmata otsa, noogutas mõned korrad ja lahkus siis, vahel isegi hüvasti jätmata. Haiguslehte oli pikendatud juba mitmeid kordi. Teda jättis see kõik külmaks. Tema perekond oli purunenud, lagunenud ja igavikku kadunud ning mitte miski ei suutnud seda muuta. Ta oli kaotanud lootuse ja valmistus veetma oma elu üksinduses, mitte millestki huvitudes ja mitte kellestki hoolides. Nikorella oli kaotanud usu armastusse ja sellesse, et ta võiks kunagi veel õnnelik olla. Uskus, et teda ootavad ees aastad täis kurbust ja üksindust.
Uudishimulikult läks ta naaberaia poolt kostvate häälte suunas ja jõudnud aedu lahutava sirelihekini, seisatas. Lükkas oksad kõrvale ja võtnud hoogu, viskas palli üle aiaäärsete madalamate põõsaste tagasi omanikele.
Murul seisva tüdrukukese kõrval kükitav ja lapsel kleidinööpi kinni panev meesterahvas tõusis, kui pall vastu tema jalga põrkas. Ta naeratas rõõmsalt, paljastades säravvalge hammasterea. Need olid näha isegi seitsme-kaheksa meetri kaugusele, kus Nikorella seisis.
„Vabandage palun!“ hüüdis ta valjemini, kui vaja oleks olnud. „Pall sai suurema hoo, kui mõeldud oli. Loodan, et me teile tüli ei teinud!“
Mees oli umbes kolmekümne ringis. Ta oli pikk ja sportlik, Nikorella meelest väga nägus. Tema pruunikad juuksed olid veidi välja kasvanud, kuid see sobis mehele.
„Issi, kes see on?“ küsis isa käest tirima hakanud tüdrukutirts.
„See on meie naaber!“ vastas mees allapoole kummardudes ja kükitas uuesti tütre kõrvale. Seejärel vaatas ta taas Nikorella poole:
„Vabandage, ei tea teie nime, kuigi oleme juba mitu kuud naabrid…“
„Nikorella,“ kiirustas Nikorella vastama ja naeratas samuti. Mehes oli midagi, mis mõjus kuidagi lõdvestavalt, rahustavalt. Naine tundis, et pea hakkab ringi käima, kuid arvatavasti oli see pallilt saadud löögist või ehmatusest ja ootamatust püsti kargamisest.
„Väga meeldiv,“ naeratas mees uuesti. „Minu nimi on Jaak. Ja mu naise nimi on Linda. Ta on praegu toas ja valmistab õhtusööki. Meeldiv tutvuda!“
Mees tuli rõõmsameelselt põõsaste juurde, kus Nikorella seisis ning sirutas terekäe.
„Väga meeldiv jah!“ naeratas ka Nikorella ning võttis pakutava käe vastu ning tundis tugevat survet. Mees ei kiirustanud kätt ära tõmbama. Tema käepigistus oli ütlemata mõnus. Naine taipas järsku üllatusega, et naeratab tobedalt, nagu armunud teismeline. Ta pidas meest väga sarmikaks ja kenaks. Rääkimata sellest, et temaga oli kerge ja meeldiv vestelda. Nagu vana, kauaaegse tuttavaga. Ei, mitte lihtsalt tuttavaga vaid lausa sõbraga. Miks ma sellistele asjadele järsku mõtlen, küsis ta endalt. Et võõras mees on kena… Nikorella sattus segadusse ja kohmetus, mõeldes sellele, kui hooldamata ta välja näeb. Ja veel naeratab nii kohtlaselt. Kui tobe… Midagi polnud aga enam parata, viisakas tahtis ta sellest hoolimata olla:
„Ja mis selle pisikese tüdruku nimi ka on?“
„Viola,“ karjus tüdruk, kes isale järgnenud oli ning hakkas nüüd hüplema. „Mu nimi on Vio-o-ola! Vio-o-ola!“
„Ole nüüd rahulikult, ära kisa niivisi!“ manitses isa ning naeratas uuesti Nikorellale.
„Kena nimi,“ naeratas Nikorella vastu ja kummardus üle põõsaste, nii hästi, kui sai, tüdrukukese poole.
„Sa oled nagu üks väike sinilill kohe!“
Tüdrukul seljas olev sinist värvi kleit ja hele pea tegid ta tema meelest tõesti lille sarnaseks. Ja nimi…
„Ma
