küpsema mingi plaan. „On sel Isadoral mingeid hobisid ka?”
„Kunst. Seinast seina – saksa impressionism, temaatilised retrospektiivnäitused, oksjonid…” Feliks tõmbas hinge, „mis veel? Tänapäeva kunstielus huvitavad teda graafika ja noored avangardistlikud skulptorid.”
Artist ei teinud märkamagi, kuidas Gena Feliksi jutu peale haigutas. „Need kunstiasjad võivad tarvilikuks osutuda,” teatas ta. „Millest Isadora veel huvitub?”
„Mida need rikkad ikka muud teevad? Naudivad elu. Ma tean, et ta peab lugu headest restoranidest. Michelini tärne armastab.”
„Kas pildid võtsid kaasa?” küsis Kuraator.
„Jah, muidugi.” Feliks kummardus laua alla ja peagi ilmusid nahksest portfellist mõned fotod, mis ta lauasistujatele laiali jagas. Kõige viimaks võttis ta välja briljandi sertifikaadi koopia.
„Näete, siin on tehnilised andmed kah.”
„Ossaaa!” tegi Gena, kui oli lese pildi näppude vahele saanud. „Normaalne eit.”
„Kust sa selle said?” küsis Artist sertifikaadile pilku heites.
„Koopiat pole raske hankida. Need on isegi näitustel väljas.”
„Kulub ära,” sõnas Artist ja hakkas uurima seltskonnaüritustel ülesvõetud fotosid. Naine näis talle huvitav. Hea väljanägemisega, hoolitsetud, võib-olla isegi liiga, kuid igati kena. Tõenäoliselt ka tark.
„Mis haridus tal on?” küsis ta fotodelt pilku tõstmata.
„Isadoral? Tal on mingi kõrgharidus. Täpsemalt kahjuks ei tea. Üldiselt on ta arukas naisterahvas, kui seda mõtlesid.”
Artist keerutas lese fotot näppude vahel ja üritas oma ohvri olemust tabada. Meesterahva alistamine pakkunuks talle suuremat võidurõõmu, kuid naise tumedate kulmude alt sähvis pilk, mis ei lasknud ennast kergeks saagiks pidada. Tundes, et tegu on väärika vastasega, tõmbus Artisti nägu naerule. Loomulikult. Abielu juudi aristokraadiga pidi naisele nii mõndagi õpetanud olema.
„Ta jätab mulle veidi steriilse mulje,” sõnas ta Feliksi poole pöördudes. „Viisakas ja maneeridega, kõik käib by the book. Pealtnäha poleks nagu millestki kinni hakata, on nii?”
Feliksil ei jäänud muud üle, kui nõustuda. Artist näis seevastu oma mõtetele hoogu juurde saavat. „Korrektsus on ta tugev külg, sealt pole hea rünnata,” teatas ta kukalt kratsides. „Mind huvitab, milline on ta siis, kui oma seltskonnamaski ei kanna. Inimesena, vabal ajal.”
„Hea küsimus.” Nüüd oli Feliksi kord kukalt sügada. „Ma ei teagi…”
„Ma ütlen sulle ise,” sõnas Artist ja võttis lonksu mahla. „Ta on täiesti tavaline naisterahvas, kes üritab oma mehe surmast tekkinud tühikut kunsti ja maitseelamustega täita. Ilmselt on ta nii üksluisest menüüst juba väsinud. Alateadlik otsimine võib kaunis kurnav olla. Õnneks teeme sellele varsti lõpu.” Meeste küsivaid pilke tähelepanemata ajas Artist end sirgu, nagu oleks otsusele jõudnud.
„Feliks, ütle millised mehed teda huvitavad? On nad sealtsamast ringist, kus ta oma ametliku maskiga liigub? Nooremad, vanemad? Kas tal mõni püsiv lemmik ka on? Ise oled teda pannud?”
„Oh-oh-oota.” Feliks tõstis tõrjuvalt käe. „Las ma mõtlen… Ausalt öelda ma ei tea, mis meestega ta semmib. Ma ei ole otseselt kedagi ta käekõrval näinud. Ja… ise pole kah ta sugueluga kursis.”
„Ah et kogu linn räägib ta meestelembusest, aga keegi ta kavalere näinud ei ole?” Artisti kulmud kerkisid. „Järelikult peavad ta mehed olema väljastpoolt teie seltskonda,” sõnas ta ning jäi vait, sest saabus Lucy, kes hakkas toite lauale kandma.
„Miks nii kaua aega läks?” küsis Kuraator. „Kokad joovad köögis või?”
Lucy saatis talle etteheitva pilgu.
„Saal on ju rahvast täis…”
„Hea küll, ma niisama. Ära pane tähele.”
Gena jälgis kivistunult tüdruku lopsakat rinnapartiid, mis ähvardas iga hetk dekolteest välja vupsata.
„Need… on mulle,” lausus ta lummatud häälel.
„Ole lahke,” sõnas Lucy ja asetas taldriku Kiievi kotletiga Gena ette. „Kui vahepeal midagi soovite, andke teada. Ma tulen varsti jälle, ega te minust ei pääse. Sorry, et pidite ootama,” teatas ta kardina taha kadudes.
„Kus ta briljanti hoiab?” küsis Kuraator niipea, kui tüdruk läinud oli.
„Ei tea,” tunnistas Feliks. „Aga Abraham hoidis seda enda lähedal. Minu arust oli kivi tal vahepeal isegi kodus seifis, mis on täielik hullumeelsus. Tal oli mingi kiiks, saate aru? Niisugust asja ei hoia ükski terve mõistusega inimene kodus, eriti veel juut. Pangas makstakse nii kalli briljandi hoiustamise eest ju intressi. Oleneb, kuidas leping teha muidugi…”
Feliks kehitas õlgu.
„Oota, katkestas teda Kuraator, „aga praegu on briljant ikka Isadora käes?”
„Jah.”
„Kust sa tead?”
„Ta sai ju päranduse, nad olid abielus.”
„Päranduseks võib ka ainult hambaharja saada. Vanamehel võis olla mõni offshore-firmade sahkermahker organiseeritud.”
„Ei, ta sai briljandi päranduseks. Isadora ise ütles.”
„Pagan võtaks, mismoodi saab varastada asja, mille asukoht pole teada?” saatis Kuraator õhku retoorilise küsimuse ja lõi hambad šnitslisse.
„Noh, spetsialist?” pöördus ta Artisti poole. „Mis ütled?”
Artist pani noa ja kahvli taldrikule.
„Briljandi kohta on vara midagi öelda. Aga kivi polegi hetkel peamine. Isadora näol on sihtmärk olemas ja siit hakkab lugu edasi hargnema. Ta juhatab mind ise oma varakambrisse.”
Keegi ei märganud, kuidas Feliks sõna „sihtmärk” kuuldes võpatas. Artist võttis lonksu vett ja jätkas: „Asjalood on järgmised: Isadora on kindlus, mida tuleb hoolikalt piirama hakata. Ma pean talle lähenema isiklikus plaanis – kõigepealt äratama temas huvi ja siis võitma ta usalduse.”
Ta pani veeklaasi kolksuga lauale ning vaatas meestele otsa.
„Tõenäoliselt tuleb mul ta armukeseks hakata.”
Gena purskas valju häälega naerma. Feliks noogutas. Hea seegi, et nad Isadorat vähemalt esialgu maha lüüa ei kavatsenud.
„Einoh…” Kuraator oli paljukiidetud Moskva spetsialistilt tõsisemat plaani oodanud. „Mismoodi, armukeseks?” uuris ta kulmu kortsutades.
„Ma pean talle kuidagi ligi saama,” sõnas Artist. „Tuleb tungida ta isiklikku ruumi ja kombitsad sinna sügavale sisse ajada. Lihtsalt tuttav olemisest ei piisa ja sõprusega läheb kauem aega. Armuvärgid aga,” Artist lasi sõrmedega nipsu, „mõjuvad kähku ja sügavalt”.
„Mismoodi
