title>Spordis on edu alus kannatus
Jalgratas andis mulle elus kindla koha. Selge eesmärgi tegutsemistes.
Täna teadsin, mida homme teen. Aga enda lõpuni teostamiseks polnud antud oludes lihtsalt alati võimalusi. Ma olin sageli üksi suurtes mängudes.
Peaaegu iga sõit, olgu ta pikk või lühike, jätab arme ja kriimustusi.
Torkab ka okkaid südamesse. Isegi võitjale. Sest mõnigi kord tuleb selleks, et esimene olla, riskeerida ja töötada, spurtida ja riskeerida. Aga mis parata. Selline jalgrattasõit kord on. Ja see oli minu, mitte kellegi teise valik.
Ja ükskõik kui tõsiseid kriime pole ka saadud, ei ole ükski tippmees veel oma ala sellepärast hüljanud. On vaid püütud kaotatut tasa teha ning edasi minna. Ükskõik kui valus see ka ei oleks.
Kui oled juba tipus, siis on jalgrattasõit väga huvitav ime. Nagu välkmalet mängiks. Oma tee tuleb endal leida. Mulle ei meeldinud eriti, et koondises tehti üksikasjalikke plaane igaks võidusõiduks. Mis plaane sa teed, kui iga hetk toob uue olukorra. Sa pead lihtsalt igaks olukorraks valmis olema, sekundi jooksul otsustama ja tegutsema. Ka kõige paremad plaanid ei näe seda ette.
Jalgrattasõidus tuleb ette palju kukkumisi, kuid siin maksab suur –
PEAB. Tahtmine. Meeskonnasõidus peab end ühekorraga tühjaks sõitma ja ma olen sõitnud ka: ei kuulnud midagi, nelikümmend minutit ei saanud millestki aru. Siis sööd jääd nagu saia. Oled endast andnud kõik, enamgi veel.
Olin eelkõige velotuuri sõitja, sest olin tugev temposõitja. See nõuab kannatust, kui sa seda ei suuda, siis vastupidavusalal pole sul midagi teha.
Kannatamine oli minu sporditeel kõige alus.
Võitleja algusest lõpuni
Lakkamatu ja halastamatu võitleja oreool, kes ei anna armu endale ega teistele – sellisena sööbis jalgrattur Aavo Pikkuus mällu aastate eest, mil peaaegu iga päev lükkis spordiuudiste ritta temagi nime. Ja võitjana. Sest ta ei talunud sportlasena ega hiljemgi kõrvaleastumist, katkestamist, loobumist…
Kuuldes Pikkuusi nime, seostasid teda ikka ja jälle võiduga. Sedavõrd kindel olid tema edus, tema suutlikkuses. Tegelikult on öelnud sama tema meeskonnakaaslasedki. Pikkuusi kõrval oli neilgi stardijoonel eelseisvaks katsumuseks lihtsam häälestuda, sest tema lähedus andis jõudu ja eneseusku teistelegi.
Kui liider annab endast meeskonnale sada protsenti, on eneseületuseks suutelised kaaslasedki. Ja just nimelt sajaprotsendiline liider Pikkuus oligi. Seades lati ühele kõrgusele nii enda kui teiste jaoks.
Pikkuus jõudis olümpiavõiduni 21-aastaselt. Nii noorelt ei olnud seda toona suutnud veel mitte keegi teine eestlastest. Sest Pikkuus käis läbi kogu oma sporditee teistest ees.
Noore poisina hakkas vastu meestele ning võitis endast vanemaid noormehi. Noorukina alistas juuniorid, juuniorieas võitis täisjõus mehi. Tema puhul ei jõutudki hakata rääkima kui andekast ja perspektiivikast noorest. Ta tuli üleöö raginal peale ja hakkas võitma.
Nihutas seniseid vanusepiire suures Liiduski, kus vanu tegijaid niigi kergekäeliselt pensionile saadeti. Keegi polnud nii noorelt võitnud üleliidulist velotuuri, saanud teeneliseks meistersportlaseks, võitnud MM-medali ja saavutanud edu Rahutuuril. Kõige krooniks sai kahekümneühe aastase noormehe olümpiavõit sellisel vastupidavusalal nagu maanteesõit.
Pikkuusi sporditee oli liiga kirev, võitude- ja kannatusterohke. Siinkohal napib ruumist, et uuesti kõiki neid saavutusi meelde tuletada. Elades mälus taaskord läbi tema edutee, avastasin Eesti olümpialoost teisegi mehe, kellega tema erakordsust võib võrrelda. See mees on Kristjan Palusalu.
Sest vaid Pikkuus ja Palusalu on kahekesi need olümpiakullaga pärjatud mehed, kes parimas sportlaseeas, keset võiduteed kõrvale on astunud. Kusjuures kumbki pole seda teinud omatahtsi.
Palusalu jättis maadlusmati priiks valitseva kontinendi (ka maailma) meistrina vigastuse sunnil. Pikkuus Nõukogude totalitaarse spordirežiimi sunnil. Mõlemalt mehelt võeti käest võimalus kaitsta olümpiavõitu. Palusalu oli kõrvale astudes 29, Pikkuus 26…
See viimanegi number jääb vist kauaks üheks omapäraseks Eesti spordirekordiks.
Selleski peitub Pikkuusi kuulsus, võitmatus, erilisus.
Aavo Pikkuusi kronoloogia
23. november 1954 – sünnib endisel Petserimaal Võru rajoonis Meremäe külanõukogus Kapera külas
1960 – kolib vanematega elama Tartu linna
1962 – alustab kooliteed Tartu 5. Keskkoolis
1963 – murrab puu otsast kukkudes jalaluud
1964 – ostab omateenitud raha eest võidusõiduratta “Turist”
1968 – läheb rattatrenni, osaleb esmakordselt võistlustel: Elva meistrivõistlustel 50 km grupisõidus
1970 – tuleb kahekordseks Eesti noortemeistriks
1972 – võidab esimese Eesti meistritiitli (40 km eraldistardist), sügisel võetakse NSV Liidu koondisesse, kuhu jääb aastani 1982
1973 – võidab esimese rahvusvahelise võistluse: Leedus Vilniuses, 18–aastaselt võidab Dünamo meeskonnas üleliidulise velotuuri
1974 – NSV Liidu noorim suurmeister jalgrattaspordis läbi aegade, valitakse esimest korda Eesti parimaks sportlaseks
18. juuli 1976 – olümpiavõit 100 km meeskonnasõidus
1977 – maailmameister 100 km meeskonnasõidus, esimese ja seni viimase eestlasena võidab Rahutuuri individuaalarvestuses, esimese amatöörina võidab Prantsusmaal proffide Sarthe’i velotuuri
1978 – sõidab kaardilugejana kaasa esimese ralli
1981 – alustab uue spordiala – rallisõiduga, abiellub Laine Kiviojaga
1982 – sünnib tütar Pirjo (kahekordne Eesti meister sõudmises)
1984 – sünnib tütar Brit (Eesti noortemeister võistlustantsus)
1985 – rallisõidus NSV Liidu pronks ja koondisekoht
1987 – sünnib tütar Batricia
1989 – autoralli EM-võistluste etapil 6. koht
1992 – sünnib poeg Aavo Patrick
1995 – lõpetab rallisõidu 2000 – alustab treeneritööd Pikkuus Racing Club’iga
Sporditee arvudes
Tegeles jalgrattaspordiga aastatel 1968 – 1982
Läbis selle aja jooksul jalgrattal 243 750 km
Sellest võistlustel: 96 878 km
Võistlusstarte: 1109
I koht: 267
II koht: 136
III
