target="_blank" rel="nofollow" href="#b00000200.jpg" alt="Aavo_Pikkuus"/>Aavo Pikkuus olümpia-aastal 1972, neli aastat tähetunnini.
Tallinna tänavasõidul meeste eest ära sõitmas.
Koos treener Rein Kirsipuuga NSV Liidu tuuril 1973. aastal. Siit tuli Pikkuusi esimene kuld.
24. mail Lätis juba Eestit esindamas.
Limonaadipudel oli siis ainus taastusvahend.
Liidu rattaparemikuga märtsis 1974 Leninabadi trekil võidu kihutamas.
Prantsusmaal Le Mansi tuuril aprillis 1974. Pikkuus (vasakul) seekord teisena lõpetamas.
Tagasi kodus esimeselt rahutuurilt 1974. Küsija osas spordireporter Toomas Uba.
1. mail 1974 võitmas Saksa DV-s toimunud Strausbergi tänavasõitu.
Eesti nimekaim rattur Saksamaal fännide piiramisrõngas.
Esmakordselt asumas Rahutuuri starti numbri all 35.
Liidu koondisega Rahutuuri avamisel. Aavo Pikkuus paremal äärel vihmasajus ainasana palja peaga.
Liidu koondislasena Poolas.
Kolmandana poodiumil Tšehhoslovakkias.
Uute tuttavatega, keda aina juurde tekkis.
Raske tuur on seljataha jäänud. Esimene Rahutuur.
Tagasi kodus koos treener Rein Kirsipuuga 28. mail 1974.
Oleg Sapožnin hoiatas Balti jaamas Pikkuusi: “Juhtidega saa hästi läbi, ehk võtavad ka Kanadasse kaasa.” Paremal seismas spordireporter Tiit Rääk.
Enne MM-i Wilhelm Telli tuuril Šveitsis.
Käib Montreali grupisõit, mis lõppes eestlasele 23. kohaga. Pikkuus paremalt neljas. Ees tulevane olümpiavõitja rootslane Bernt Johansson.
Sotši treeninglaagris 1975. aastal koos purjetajast olümpiamedalist Aleksander Tšutšeloviga.
Jõu arendamiseks kuulusid treeningkavva rasked sügisesed krossid.
Nii algas 9. mail 1975 Pikkuusi teine Rahutuur.
Tagasi Tallinnas koos kunagise tippratturi Ants Väravase ja treeneri Rein Kirsipuuga.
Pikkuus: “Aarelt (Kreilis – toim.), kes selle klõpsu tegi igaveseks mälestuseks 24. mail 1975 Moskvas.”
Krakovis meeskonnasõidus. Pöördel Kaminski, Pikkuus, Tšaplõgin ja Sarafullin, kes võitsid ajaga 2:02.15.
MM-võistluste hõbedase mehe vastuvõtt 1975. aastal. Ajakirjanikud kirjutavad, spordijuht Juhan Unger räägib ja Aavo Pikkuus kuulab.
Liidu koondislased Belgia tuuril. Ülalt alla istuvad: Kaminski, Tšaplõgin, Sarafullin, Pikkuus, Basko ja Komantov.
Kolm suurt tegelast: Aavo Pikkuus, parteijuht Johannes Käbin ja Rein Kirsipuu.
Pikkuus jätkas võidukursil.
Liidu koondise põhitegija eestlane Aavo Pikkuus.
Täieõiguslik koondislane
1973
“Nii kui meesteklassi tulin, hakkasin järjest võitma.”
“Montreali olümpiamängude järel ütles Rein Kirsipuu Pikkuusile: “Oli päris hea, et ma sul kaua aega võita ei lubanud. Seetõttu vististi tunned praegu tõelise võidu maitset.”
Tõepoolest, Pikkuus ei olnud pikka aega võidumeeste kirjas, sest poisikesena võistles ta noormeeste seas, noormehena aga täiskasvanute killas. Aavo loomulikult aina kaotas, kuid muutus ka tugevamaks. Kas mitte selles ei ole võidusõitja Aavo Pikkuusi varase küpsemise saladus? Võidu maitset õppis Aavo tundma alles oma esimesel täiskasvanute üleliidulisel võistlusel. Värske rohelusega ehitud Simferoopol, 1973. aasta kevad. Nõukogude Liidu tugevamad maanteesõitjad võistlesid A. Tšerpovetši mälestusvõistlustel. Koos Lihhatšovi, Mihhailovi, Judini ja Gustjatnikoviga startis kaheksateistkümneaastane Aavo Pikkuus, täiesti tundmatu nooruk.
Ent too tundmatu viskas kuulsustele kinda. Aavo tormas päris alguses ette. Keegi ei võtnud seda tõsiselt. Hiljem aga sööstsid vanad teda püüdma. Nooruk suutis ikkagi mõned vahefinišid võita, ja hiljem, kui peagrupp ta kätte sai ja Aavol ei olnud enam jõudu meeletule tempole vastu pidada, kordas ta kogu tee: “Ainult vastu pidada…”
Kui Aavo finišeeris, näis Krimmi sinitaevas talle sünkmustana. Ent nüüd oli tal juba suus tõelise võidu mekk, see, mida teavad vaid need, kes on oma nõrkusest võitu saanud.”
“1973. aasta mais, vahetult enne NSV Liidu velotuuri õnnestus Pikkuusil võita oma esimene rahvusvaheline, “Komjaunimo Tiesa” auhinnavõistlus Vilniuses. 151 osavõtja seas oli ta eraldistardiga sõidus neljas, kriteeriumis ja 140 km ühisstardiga sõidus teine, kokkuvõttes aga parim…
Ja
