töötahte torkas tema juures silma suureks spordiks väga tähtis eeldus: ta ei kartnud seada endale kõrgeid eesmärke. Teine jõuab vabariigi koondisse, heal juhul täidab meistrinormi ning nagu olekski kõik saavutatud…
Aavo ütlemistes tekkisid aga järk-järgult ikka kõrgemad sihid. Polnud tegemist enda võimete ülehindamisega, sest sõnade “koondis”, “rahutuur”, “olümpiamängud” taga tundus valmisolekut rasketeks treeninguteks. Oli teadmist ja arusaamist sellest, millise hinnaga tippu jõutakse.”
“Mul oli juba noorena hea vunk sees. Kui hoo üles sain, siis võisin kõigil eest ära sõita. Lõppu mul aga polnud. Kannatasin aga hästi, sest valulävi on mul väga kõrge.
Mäletan oma esimest võistlust 1968. aastal. Elva meistrivõistlustel sõitsin koos meestega 50 km grupisõitu.
Panin kohe stardist minema ja mind saadi kätte alles finiši eel pikal tõusul. Seal sõideti minust mööda nagu tühjast kotist. Et ma aga olin pikalt eest ära, siis ma kaugele ei kukkunud.
Lõpetades olin ma maruvihane. Viskasin ratta vastu maad, et rohkem ma seda enam ei puudu. Ma ei jaganud siis rattasõidust midagi. Sõitsin ju meeste vastu.
Pärast tehti mulle selgeks, et ma peaksin ikka omavanustega sõitma.”
“16-aastasena sõitis Pikkuus Eesti NSV 13. velotuuril. Kolmandal etapil Tartu Dünamo individuaalvõistlejal ei vedanud: rattavahetus venis ja tal tuli ihuüksi peagruppi püüda ligemale paarkümmend kilomeetrit. See oli täbar, vaevane, aga võibolla mõneti ka otsustav üksikolemine. Etapifinišis oli nooruk grupis ja protokollis kümnes.
Tookord sõitsid aga Kalju Koch, Peep Jöffert, Ants Jeret ja teised.
NSV Liidu 1968. aasta grupisõidu meister ja 22. rahutuuril osalenud Jaan Klaassepp: “Ta oli tohutult aktiivne, alati millegagi üllatav. Mind hämmastas, et ta ei hoolinud kõlavatest nimedest. Kuigi mul läks korda üleliiduliseks meistriks tulla ning rida aastaid koondises püsida, võin öelda, et kui Pikkuus Rahutuurile pääses, oli ta juba tugevam kui mina omal ajal. Meil ei olegi veel nii head jalgratturit olnud.””
“Mul vedas, et sain varakult Dünamo üleliidulisse noortekoondisse.
Koos Ants Väravasega käsime mingitel üleliidulistel noorte võistlustel Siguldas. Seal pandi mind meeskonnasõitu, kus mul kohe algul kumm läks. Jäin teistest maha, aga kannatasin ja sõitsin lõpuni.
Pärast seda tuli Dünamo üleliiduline treener ja kutsus mind esmakordselt laagrisse. See oli 1969. aastal. Vilniuse talilaagris olid eestlastest veel Olavi Ulm ja Urve Haabu.”
“Jaanuaris 1970 pidin sõitma esmakordselt ise Pitsunda laagrisse. Vene keelt ma ei osanud siis sõnagi. Juba Kiievis, kus oli vahemaandumine, pidin oma keeleoskamatuse tõttu lennukist maha jääma.
Kui tulin Adlerist lennukist maha, olin ihuüksi võõras kohas, aga mul oli vaja sõita edasi Pitsundasse. Aga kuidas seda küsida? Istusin lennujaamas kottide ning ratta otsas ja nutsin. Kui ma oleks natukenegi vene keelt rääkida osanud, oleks ma kohe koju tagasi lennanud ning poleks vist enam kunagi ratast sõitnud. Kaks tundi nutsin ja kõik küsisid, mis viga?
Viimaks tulid Moskva ratturid, kes said asjast aru ja võtsid mind endaga kaasa.
Pärast seda õppisin 22 laagripäevaga vene keele selgeks. Hirmuga õppisin. Kui ükskord koju tagasi jõudsin, ei jõudnud õpetajad koolis ära imestada, kuidas ma korraga vene keelt oskan. Vaat mis kasu oli suurest ehmatusest.”
“Tahtmine trenni teha oli laagrites suur, aga nälg oli ka hirmus. Ei jõudnud kunagi söögikorda ära oodata, sest raha mul polnud, mille eest lisa osta. Siis võtsin sööklast alati leiba kaasa. Ja teisel pool aeda kasvas suur sidrunipuu, kust tõin sidruneid.
Nii siis sõin: leiba vaheldumisi sidruniga. Sest sööki jäi mulle laagris väheseks.”
“Mäletan, et Aavo rääkis siis ikka, et jõuaks ometi ükskord Liidu koondisse. See oli ta eesmärk. Siis saab välismaale ja saab kõikidega võidu sõita. See oli nagu kinnisidee, mis teda tagant kannustas.”
“Laagrid õpetasid omapäi mõtlemist. Lollused kadusid peast. Keskendusin spordile.”
“1972 hakkasin juba Liidus mehi võitma. Olime Gagras piirivalvurite pansionaadis laagris, kui Dünamo treener Zlotnikov küsis minu käest, kas kunagi ära ka väsin? Ütlesin, et enne finišit, siis ma enam ei jaksa. Seepeale küsis treener, kas ma tööd tahan teha, et jaksaksin ka finišini sõita? Muidugi tahan, vastasin kõhklemata.
Zlotnikov ütles, et paneb mind siis proovile. Et teeksin teatud harjutusi igal hommikul mere ääres. Ta ise jälgis rõdult. Kui uuesti peaks midagi sellist tapvat tegema, siis ma vist küll ei teeks.
Aga siis tegin ja jõudsin ka finišini sõita.”
“Tartlane Aavo Pikkuus, vabariigi parim noorrattur, on nüüd ka NSV Liidu koondise kandidaat juunioride EM-võistlustele.”
“Esimesena avaldas veendumust Aavo tulevases olümpiastardis kauaaegne NSV Liidu noortekoondise vanemtreener Oleg Borissov. See oli 1972. aastal pärast Saksa DV-s toimunud noorte olümpialootuste võistlusi. Borissov märkis juba tookord Aavo võistlejahasarti ja kontsentreerumisvõimet. Sportlasele nii vajalik keskendumisvõime on teda hiljemgi aidanud.”
“Kui ta esimest korda koondisega välismaale – Saksamaale – pääses, oli ta väga rahul. Varsti oli isalgi töö juurest võimalik sõita turismireisile Tšehhoslovakkiasse. Aavo soovitas tal kindlasti minna. Ütles, et saab siis korra ka saunaaknast välja vaadata.”
“Treener Rein Kirsipuule olen tänuvõlgu selle eest, et minust sai olümpiavõitja. See pole mitte tühipaljas fraas, kuid just Kirsipuu tegi minust inimese. Tänu temale pääsesin tänavalt. Tema avas minu jaoks kiiruse ja töö maailma – jalgrattaspordi.”
Aavo Pikkuus: “Sellel pildil on Sangla tänava poisid. Vasakult Jüri Soini ehk Soinikas, Kalle Kirsiaed, Toivo Grünfald ehk Toits ja mina.”
Tulevase olümpiavõitja esimene tutvus võidukaga.
Esimene sõit maanteel.
Aavo Pikkuus koos treener Tiit Eomõisaga Sindi nelja päeva sõidu eraldistradis.
Ratast otse maanteel putitamas, kõik oli siis veel käsitöö tasemel.
