jäid haigeks peaaegu kõik, kes olid prikk Orleansiga kohale toodud. Nad kurtsid teravat valu peas ja seljas. Väike Emily nuttis vahetpidamata – tema puhul oli see tõesti ebatavaline. Hommikul kutsuti kohale arst, kes aga ei suutnud meie kaebuste iseloomu kindlaks teha. Mind läbi vaadates ja minu sümptomite kohta küsimusi esitades avaldasin ma arvamust, et ehk võiks olla tegemist rõugete puhanguga – mainisin oma veendumuse põhjusena Roberti surma. Ka tema arvas, et nii võib see tõesti olla ning lubas kohe haigla ülema siia saata. Õige pea saabuski haigla ülem – väikest kasvu heledate juustega mees, kelle poole pöörduti nimega doktor Carr. Tema otsustas, et tegemist on tõepoolest rõugetega, mispeale tervet õue haaras suur ärevus. Kohe pärast doktor Carri lahkumist pandi mind koos Eliza, Emmy ja Harryga üüritõlda ning meid viidi haiglasse, suurde valgest marmorist hoonesse, mis asus selle linna ääres. Mind koos Harryga paigutati ühte ülemisel korrusel asuvasse haigetuppa. Ma jäin väga haigeks. Kolm päeva olin täiesti pime. Kui ma seal sellises olekus lamasin, tuli sinna Bob, kes ütles doktor Carrile, et Freeman oli saatnud ta küsima, kuidas meiega on. „Ütle talle,” vastas arst, „et Platti seisund on väga halb, aga kui ta kella üheksaks veel elus on, siis võib ta sellest välja tulla.”
Ma arvasin, et suren. Kuigi mind ei oodanud ees eriti midagi sellist, mille pärast tasunuks elada, kohutas käeulatuses olev surm mind siiski. Arvan, et oma pere rüpes viibides oleksin ma oma elust loobunud ja selle käest ära andnud, kuid kustuda võõraste keskel ja sellistes oludes, sellele oli tõesti valus mõelda.
Haiglas oli palju inimesi, neid oli mõlemast soost ja igasuguses vanuses. Hoone tagaosas valmistati kirste. Kui keegi suri, siis löödi kella – see oli märguanne surnumatjale, et ta tuleks ja surnukeha ära potissepa põllule viiks. Igal päeval ja ööl tõi see kell mitmeid kordi kuuldavale oma melanhoolset häält, kuulutades järjekordset surma. Aga minu aeg polnud veel käes. Kriis oli möödas, ma hakkasin uuesti elule ärkama ning kahe nädala ja kahe päeva möödudes pöördusin ma koos Harryga orjatarandikku tagasi, kandes oma näol neid haiguse märke, mis tänase päevani minu nägu moonutavad. Ka Eliza ja Emily toodi järgmisel päeval üüritõllaga tagasi, ning taas pandi meid näitamiseks välja müügisaalis, et ostjad meid vaadata ja uurida saaksid. Hellitasin endiselt lootust, et kutsarit otsinud vanahärra uuesti sisse astub, nagu ta oli lubanud, ja mu ära ostab. Sellise sündmuse toimumise korral arvasin ma suurenevat lootust, et peagi õnnestub mul oma vabadus tagasi saada. Kliente sisenes pidevalt, kuid see vanahärra ei tulnud enam kunagi.
Lõpuks ühel päeval, kui me õues olime, tuli Freeman välja ja kamandas meid suures ruumis oma kohtadele. Kui me ruumi sisenesime, ootas meid seal üks härra, ja kuna temast selle jutustuse käigus edaspidi palju juttu tuleb, võiks ehk olla kohane esitada tema välimuse kirjeldus ja minu esmane arvamus tema iseloomu kohta.
Ta oli keskmisest pikemat kasvu mees, kergelt kühmus, nagu oleks ettepoole kummargil. Ta oli kena välimusega ja paistis olevat jõudnud oma elu keskmistesse aastatesse. Tema olekus polnud midagi eemaletõukavat; ent teiselt poolt polnud tema näo ega ka hääle juures midagi eriti rõõmsat ega kütkestavat. Ta liikus meie vahel ringi, esitas palju küsimusi selle kohta, mida me teha oskame ja millist tööd me oleme harjunud tegema, kas meile võiks tema juures elamine meeldida ja kas me oleksime head poisid, kui ta meid ära ostaks, ja ka teisi samalaadseid järelepärimisi.
Täiendava ülevaatamise järel jõudis vestlus hinnani ning lõpuks pakkus ta Freemanile minu eest tuhat dollarit, üheksasada Harry eest ja seitsesada Eliza eest. Kas olid rõuged meie hinda alla viinud või oli mingi muu põhjus, et Freeman otsustas lasta hinda viiesaja dollari jagu alla summast, mida minu eest varem küsiti, seda ei oska ma öelda. Igatahes teatas ta mõningase kavala mõtiskluse järel, et võtab selle hinnapakkumise vastu.
Niipea, kui Eliza seda kuulis, haaras teda jälle ahastus. Selleks ajaks oli ta haigusest ja kurbusest üsna otsa jäänud ning tema silmad olid aukus. Mulle oleks tõesti kergendus see, kui oleks võimalik tõele truuks jäädes vaikides üle libiseda sellest, mis nüüd järgnes. See toob mulle ikka veel meelde mälestusi, mis on kurblikumad ja südantliigutavamad, kui mis tahes keel seda kirjeldada suudab. Ma olen näinud emasid suudlemas viimast korda oma surnud järeltulija nägu; ma olen näinud neid vaatamas alla hauda, kui põrm tuhmide mütsatustega tema järeltulija kirstule langeb ja ta igaveseks ema silmade eest varjab; kuid mitte kunagi pole ma näinud kedagi ilmutamas nii intensiivset, mõõtmatut ja piiritut kurbust nagu siis, kui Eliza tema lastest lahutati. Ta sööstis välja oma kohalt naiste rivis, jooksis sinna, kus seisis Emily, ja haaras lapse oma käte vahele. Laps, kes tundis, et mingi ähvardav oht on lähedal, põimis instinktiivselt oma käed ema kaela ümber ja toetas oma väikese pea tema rinnale. Freeman käskis karmilt tal vait jääda, kuid Eliza ei pannud teda tähele. Mees haaras tal käsivarrest ning tõmbas teda jõhkralt, kuid tema ainult klammerdus kõvemini oma lapse külge. Seejärel andis mees talle hirmsa sõimuvalangu saatel sellise julma hoobi, et Eliza tahapoole vankus ja oleks peaaegu kukkunud. Oh kui haledalt ta siis anus ja palus ja lunis, et neid ei lahutataks. Miks ei võiks keegi neid koos ära osta? Miks ei võiks talle jääda ükski tema kallitest lastest? „Halastust, halastust, peremees!” nuttis ta põlvili langedes. „Palun, peremees, ostke Emily. Ma ei suuda mitte kunagi mitte mingit tööd teha, kui tema minult ära võetakse, ma suren siis.”
Freeman astus uuesti vahele, kuid temast mitte hoolides anus Eliza kogu jõust, jutustades sellest, kuidas Randall temalt juba ära võeti – kuidas ta oma poissi enam mitte kunagi ei näe, ja nüüd on veel hullem – oo, Jumal!, see oli liiga kuri, liiga õel, kui ta viiakse ära Emily – tema uhkuse – juurest, tema ainsa kullakese juurest, kes ei suudaks elada ilma emata, sest ta on ju alles nii väike!
Lõpuks pärast pikka anumist astus Eliza ostja, kellele see oli ilmselt mõju avaldanud, lähemale, ja ütles Freemanile, et ostab Emily ära, ja küsis, palju ta maksab.
„Palju ta maksab? Ostate ta ära?” kõlas vastuseks Theophilus Freemani küsimus. Ja kohe oma küsimusele ise vastates lisas ta: „Ma ei müü teda. Ta pole müüa.”
Mees märkis vastu, et ta nii noort ei vaja – et see laps ei tooks talle mingit raha sisse, aga kuna ema on temasse nii kiindunud, siis et neid mitte lahutada, oleks ta nõus maksma mõistlikku hinda. Kuid sellele inimlikule ettepanekule jäid Freemani kõrvad täiesti kurdiks. Ta ei müü praegu tüdrukut mitte mingil tingimusel. Lisas, et kui tüdruk paar aastat vanemaks saab, siis võib selle tüdruku eest teenida terve hunniku raha. New Orleansis leidub küllaga mehi, kes oleksid valmis maksma pigem viis tuhat dollarit sellise erakordse, nägusa ja toreda asjakese eest, mis Emilyst kunagi saab. Ei-ei, ta ei müü seda tüdrukut praegu. See tüdruk on kaunitar – piltilus, nukuke, hea verega –, mitte mõni paksuhuuleline puupeast puuvillanoppija-neeger.
Kui Eliza kuulis Freemani otsust Emily endale jätta, muutus ta täiesti pööraseks.
„Ma ei lähe ilma temata. Te ei saa teda minult ära võtta,” ta lausa kriiskas ning tema kriisked segunesid Freemani valju ja vihase häälega, mis käskis tal vait jääda.
Vahepeal olime mina ja Harry käinud õue peal ära ja jõudnud koos oma tekkidega tagasi ning seisime eesukse juures, valmis lahkuma. Meie ostja seisis meie juures ja vaatas üksisilmi Elizat, selline ilme näol, mis viitas kahetsusele selle üle, et ta oli tema nii suure kurbuse hinnaga ostnud. Ootasime mõnda aega, kuni viimaks Freeman, kelle kannatus oli otsa saanud, Emily puhta jõuga ema käest ära rebis, sest nood kaks klammerdusid kõigest jõust teineteise külge.
„Ära jäta mind siia, emme, ära jäta mind siia,” karjus laps, kui ema karmilt eemale tõugati. „Ära jäta mind siia. Tule tagasi, emme,” nuttis ta ikka veel oma väikseid käsi anuvalt ette sirutades. Aga see nutt oli asjata. Kiiruga aeti meid uksest välja tänavale. Ikka veel kuulsime, kuidas tüdrukuke oma ema hüüdis: „Tule tagasi, ära jäta mind siia, tule tagasi, emme,” kuni tema lapsehääl jäi nõrgemaks ja siis veel nõrgemaks ja viimaks kadus, sest vahemaa suurenes, ja lõpuks kadus see päris ära.
Eliza
