YORGI OSARIIGIKIRJASTAJA EESSÕNA
KUI SELLE VÄLJAANDE KIRJASTAJA ALLJÄRGNEVA JUTUSTUSE avaldamiseks ettevalmistusi alustas, siis ei arvanud ta, et see raamat võiks nii mahukaks paisuda. Kuid selleks, et tuua lugeja ette kõik faktid, mis talle teatavaks olid saanud, tundus vajalik paisutada jutustust praeguse mahuni.
Paljud järgnevatel lehekülgedel esitatud väited on leidnud kinnitamist rohke tõendusmaterjaliga, teised väited toetuvad täies ulatuses vaid Solomoni ütlustele. Et ta on rangelt tõe piirides püsinud, sellega on vähemalt kirjastaja, kellele avanes võimalus tema jutustusest kõik vasturääkivused ja lahknevused välja otsida, täiesti nõus. Sama lugu on Solomon korranud muutumatul kujul ja lahknevuste puudumisega isegi kõige väiksemates detailides, ning ta on hoolikalt läbi lugenud käsikirja ja dikteerinud sellesse tehtavad muudatused ka neis kohtades, kus on ilmnenud kasvõi kõige tühisemaid ebatäpsusi.
Solomoni saatuseks oli viibida vangistuses mitme peremehe omanduses. See, kuidas teda koheldi Pine Woodsis viibimise ajal, näitab meile, et orjapidajate seas leidub nii humaanseid inimesi kui ka jõhkardeid. Mõnedest neist räägitakse tänulike tunnetega, teistest seevastu meelekibedusega. Meie arvamist mööda esitab järgnev jutustus Solomoni läbielamistest Bayou Boeufis täiesti õige pildi orjandusest, selle nii helgematest kui ka süngematest tahkudest, sellisena, nagu see praegu selles piirkonnas eksisteerib. Toimetaja, kelle arvates tema enda mõtteid mingid eelarvamused ei moonuta, näeb oma ainsa eesmärgina anda edasi tõetruu lugu Solomon Northupi elust, mida ta kuulis Solomoni enda suust.
Selle eesmärgi saavutamisega on ta enda meelest ka hakkama saanud, ning seda vaatamata rohkearvulistele puudustele stiilis ja väljendusviisis, mida see tekst võib sisaldada.
I
PEATÜKK
MA SÜNDISIN VABA MEHENA JA SAIN ÜLE KOLMEKÜMNE aasta nautida vabaduse rõõme vabas osariigis. Seejärel mind rööviti ja müüdi orjusesse, kuhu ma jäin kuni oma õnneliku pääsemiseni 1853. aasta jaanuaris. Selle ajani olin ma orjuses elanud kaksteist aastat. Sellest tulenevalt on arvatud, et jutustus minu elust ja saatusest võiks huvi pakkuda ka laiemale üldsusele.
Pärast vabadusse pääsemisest pole mulle sugugi märkamata jäänud üha kasvav huvi, mida kõigis põhjaosariikides orjanduse teema vastu tuntakse. Ilukirjanduslikke teoseid, mis väidavad end kujutavat selle süsteemi iseloomulikke jooni nii nende kõige meeldivamast kui ka kõige vastumeelsemast küljest, on lastud seninägematul hulgal ringlusse ja minu arvamust mööda on need kergitanud viljakaid küsimusi, mida tasub kommenteerida ja mille üle tasub arutleda.
Mina oskan orjandusest rääkida ainult seda, mida mul avanes võimalus ise näha ja ainult nii palju, kui ma olen seda omal nahal tunda ja kogeda saanud. Minu eesmärgiks on esitada fakte avameelselt ja tõepäraselt – jutustada veel kord oma elust liialdamata, ning jätta teiste otsustada, kas võiksid ehk mõne ilukirjandusliku teose leheküljed maalida pildi veelgi julmemast ülekohtust või rängemast orjapõlvest.
Nii palju, kui minul on tuvastada õnnestunud, olid minu isapoolsed esivanemad Rhode Islandil orjad. Nad kuulusid perekonnale nimega Northup, kellest üks kolis New Yorgi osariiki ning seadis end sisse Hoosicis Rensselaeri maakonnas. Sinna võttis ta endaga kaasa minu isa, Mintus Northupi. Kui see auväärt härra viiekümne aasta eest suri, sai minu isa vabaks, sest sellise korralduse oli ta teinud oma testamendiga.
Henry B. Northup, Esq., pärit Sandy Hillist, kes on igati lugupeetud õigusnõunik ja see mees, kellele ma olen Jumala armust tänu võlgu oma praeguse vabaduse ning selle, et sain naasta oma naise ja laste juurde, on suguluses selle perekonnaga, kelle teenistuses minu esivanemad olid ja kellelt nad said nime, mida minagi kannan. Selle fakti teeneks võib lugeda tema püsiva huvi, millega ta minu eest seisab.
Millalgi pärast vabakslaskmist kolis minu isa New Yorgi osariigi Essexi maakonnas asuvasse linnakesse nimega Minerva, kus sündisin mina, ja see juhtus 1808. aasta juulikuus. Kui kaua ta Minervas elas, selle kindlakstegemiseks puuduvad minul võimalused. Sealt kolis ta edasi Granville’i Washingtoni maakonnas, mis asub Slyborough’ nimelise koha läheduses, kus ta töötas mõnda aega oma endise peremehe teise sugulase, Clark Northupi farmis; sealt liikus ta edasi Aldeni farmi Moss Streetil, mis jääb Sandy Hilli nimelisest külakesest natuke maad põhja poole; ja sealt edasi farmi, mille omanikuks on praegu Russel Pratt, ja mis jääb Fort Edwardist edasi, Argyle’i viiva tee äärde, kus ta elas kuni oma surma päevani, milleks oli 22. november 1829. aastal. Temast jäi maha lesk kahe lapsega – kelleks olime mina ja minu vanem vend Joseph. Viimane elab endiselt Oswego maakonnas, sama nime kandva linna lähedal; minu ema suri sel ajal, kui mind vangistuses peeti.
Kuigi mu isa sündis orjana ja töötas ebasoodsates oludes, millesse minu rassi esindajad on surutud, peeti temast väga lugu, sest ta oli töökas ja ausameelne, mida võivad teile kinnitada paljud, kes veel praegugi elus on ja teda hästi mäletavad. Kogu tema elu möödus rahulikult põllutöid tehes ja mitte kunagi ei püüdnud ta saada tööd mõnes orjalikumas ametis, millisesse just nimelt Aafrika lapsi sageli määratakse. Lisaks sellele, et ta andis meile hariduse, mis kaugelt ületas seda, mis sellistes tingimustes lastele tavaliselt osaks langeb, omandas ta ka tänu oma usinusele ja heale majandamisoskusele piisaval hulgal vara, et see andis talle õiguse valimistel hääletada. Ta tavatses meile oma noorusest rääkida, ja kuigi ta alati ilmutas kõige soojemaid ja heatahtlikumaid tundeid, isegi kiindumust selle perekonna vastu, kelle juures ta oli orjana elanud, mõistis ta sellele vaatamata orjapidamise olemust ja rääkis kahetsustundega oma rassi allakäigust. Ta püüdis istutada meie peadesse moraali ning õpetada meid usaldama Jumalat ja lootma Jumala peale, kes vaatab ühtmoodi nii kõige tühisemaid kui ka kõige tähtsamaid. Hiljem meenutasin sageli tema isalikke nõuandeid, kui lamasin Louisiana kauges ja ebatervislikus piirkonnas orjade hurtsikus, ebainimliku peremehe poolt teenimatult saadud haavad valutamas, ning ihkasin pääseda hauda, mis oli isa juba oma rüppe võtnud, et see võiks ka mind rõhuja piitsahoopide eest kaitsta. Tagasihoidlik kivi Sandy Hilli kirikusurnuaial tähistab kohta, kuhu ta sängitati puhkama pärast seda, kui ta oli auväärselt täitnud need kohustused, mis kuulusid sellesse vähenõudlikku valda, kuhu Jumal oli ta käima määranud.
Selle ajani olin ma enamasti teinud koos oma isaga neid töid, mida farmis vaja oli. Vabad tunnid veetsin enamasti kas raamatuid lugedes või viiulit mängides – viimati mainitud lõbustus oli minu peamine kirg kogu mu noorusaja. Viiulimäng on lohutust pakkunud nii mulle kui ka neile lihtsatele olenditele, kellega saatus mind kokku viis. See on aidanud mul mõtted mitmeteks tundideks eemale viia valulikest mõtisklustest mind tabanud kurja saatuse üle.
1829. aasta esimesel jõulupühal astusin ma abiellu Anne Hamptoniga, segaverelise tüdrukuga, kes elas tol ajal meie elukoha lähedal. Tseremoonia viis Fort Edwardis läbi Timothy Eddy, Esq., kes oli siis selle linnakese kõrge ametnik ja on praegugi selle linnakese silmapaistev elanik. Anne oli varem elanud Sandy Hillis, Eagle’i kõrtsi omaniku mister Bairdi juures, ja ka Salemi vaimuliku, kõrgeaulise Alexander Proudfiti perekonnas. See auväärne isand juhtis Sandy Hillis palju aastaid presbüterlaste kogukonda ning teda austati tema tarkuse ja vagaduse tõttu. Ikka veel meenutab Anne tänulikult selle tubli mehe ülimat lahkust ja tema suurepäraseid nõuandeid. Anne ei ole suuteline oma põlvnemisliini täpselt kindlaks tegema, kuid tema soontes on segunenud kolme rassi veri. Raske öelda, kas on temas kõige rohkem punast, valget või musta rassi. Kuid nende kõigi kolme ühendus tema päritolus on andnud talle eriliselt meeldiva välimuse, mida kohtab harva. Kuigi ta meenutab kvaterooni[1.], seda inimtüüpi, kelle hulka kuulus ka minu ema – seda olen ma unustanud mainida –, ei saa teda päriselt siiski selleks pidada.
Olin just jõudnud jätta selja taha lapseea ja saanud eelmises juulikuus täisealiseks ehk kakskümmend üks aastat vanaks. Kuna
Kvateroon – mulati ja valge järglane, veerandneeger. [ ↵ ]
