inimeste pilkude eest, ning paljudeks kurnavateks aastateks jääb vabaduse sulni valguse uks minu ees suletuks.
II
PEATÜKK
ÜHEL HOMMIKUL 1841. AASTA MÄRTSIKUU TEISES POOLES oli parajasti selline aeg, kus ükski töö polnud minu tähelepanu hõivanud. Jalutasin mööda Saratoga Springsi ringi ja mõtisklesin selle üle, kust võiks leida tööd kuni selle ajani, kui saabub külastajaterohkem hooaeg. Anne oli, nagu tal tavaks, läinud Sandy Hilli, mis jäi sealt umbes kakskümmend miili eemale, et hoolitseda toitlustamise eest asutuses nimega Sherrill’s Coffee House, sest parajasti oli kohtuistungite hooaeg. Ma arvan, et Elizabeth oli vist seal temaga kaasas. Margaret ja Alonzo olid tädi juures Saratogas.
Kohtasin Congress Streeti ja Broadway nurgal, selle kõrtsi kohal, mida pidas siis, ja kuna mind pole vastupidisest informeeritud, siis küllap peab endiselt mister Moon, kahte härrasmeest, kes nägid igati lugupeetavad välja, kuid olid mõlemad mulle täiesti võõrad. Mulle on jäänud mulje, et neile soovitas mind keegi minu tuttavatest, kuid kes täpsemalt, seda olen ma asjatult püüdnud meelde tuletada, keegi, kes oli maininud neile, et ma olen väga kogenud viiulimängija.
Igatahes alustasid nad kohe minuga selleteemalist vestlust ning esitasid arvukalt küsimusi minu vilumuse kohta sel alal. Minu vastused paistsid neid igas mõttes rahuldavat, mistõttu nad tegid ettepaneku, et võiksid mõnda aega minu teeneid kasutada ning mainisid ühtlasi, et ma olen täpselt selline inimene, keda nende ettevõtmine vajab. Nende nimed, nagu nad hiljem mulle ütlesid, olid Merrill Brown ja Abram Hamilton, kuigi mul on tõesti põhjust arvata, et need ei pruukinud olla nende õiged nimed. Esimene nimetatutest oli pealtnäha umbes neljakümneaastane mees, lühemapoolne ja jässaka kehaehitusega, ning näoga, mille ilme viitas terasele mõistusele ja intelligentsusele. Ta kandis seljas musta värvi pikk-kuube ja peas musta kübarat ning ütles oma elukoha olevat kas Rochesteri või Syracuse’i. Teine oli noor mees, heleda jume ja heledate silmadega, minu hinnangu kohaselt ei saanud tal vanust olla üle kahekümne viie eluaasta. Ta oli pikka kasvu ja sale, kandis tubakakarva kuube ja uhket kübarat ning sinna juurde elegantset mustriga särki. Tema riietus oli tervikuna äärmiselt moekas. Ta väljanägemine oli mõnevõrra naiselik, kuid siiski meeldiv, ja tema olekus oli mingit muretust, mis viitas sellele, et ta oli ilmas ringi rännanud. Nagu nad mulle teada andsid, olid nad seotud ühe tsirkusekompaniiga, mis tol hetkel viibis Washingtonis, ning nad olidki parajasti teel sinna, sellega taasühinema pärast seda, kui nad olid mõne aja selle juurest eemal viibinud, et käia korraks ära põhja pool, mille eesmärgiks oli nende paikadega tutvumine, kusjuures nad olid katnud selle reisi jooksul oma kulusid aeg-ajalt etendusi andes. Nad mainisid ka, et eriti raskeks on osutunud muusiku leidmine nende meelelahutuslike etenduste juurde, mida nad korraldasid, ning et kui ma oleksin nõus tulema nendega kaasa New Yorki, siis maksaksid nad mulle iga nende teenistuses oldud päeva eest ühe dollari ning kolm dollarit iga õhtu eest, mis ma etendustes pilli mängin, lisaks veel piisavalt suure summa, mis kataks New Yorgist tagasi Saratogasse sõitmise kulutused.
Võtsin selle ahvatleva pakkumise kohe vastu, nii loodetava tulu pärast kui ka soovist külastada metropoli. Nad soovisid ilmtingimata otsekohe teele asuda. Arvates, et minu äraolek jääb lühiajaliseks, ei pidanud ma vajalikuks Anne’ile kirjutada, kuhu ma lähen. Tegelikult oletasin ma, et võin sealt isegi tagasi jõuda enne, kui tema tagasi jõuab. Niisiis võtsingi kaasa vahetuspesu ja viiuli ning olin valmis teele asuma. Toodi ette tõld. See oli kinnine tõld, mida vedas kaks uhket kõrbi, mis kokku moodustasid igati elegantse sõiduvahendi. Nende pagas, mis koosnes kolmest suurest reisikohvrist, seoti pagasivõrele, mina ronisin kutsaripukki ning nemad võtsid kohad sisse taga, ning nii sõitsin ma Saratogast minema mööda Albany maanteed, üleval oma uuel ametikohal istudes ja nii õnnelikuna, nagu ma iial varem polnud veel olnud.
Me sõitsime läbi Ballstoni ning siis, kui mu mälu mind ei peta, pöörasime mööda kõrgemat seljandikku kulgevale teele ja sõitsime seda mööda Albanysse välja. Sellesse linna jõudsime enne pimeda saabumist ning peatusime ühes hotellis, mis jääb muuseumist veidi lõuna poole. Samal õhtul avanes mul võimalus olla tunnistajaks ühele nende etendustest – ainsale kogu selle aja jooksul, mis ma nende seltskonnas veetsin. Hamilton võttis sisse koha sissepääsu juures, mina moodustasin orkestri ning Brown pakkus meelelahutust. See koosnes pallide loopimisest, köiel kõndimisest, kübaras pannkookide praadimisest, nähtamatute sigade ruigama panemisest ning teistest sarnastest kõhurääkija ja taskukunstniku tükkidest. Publikut oli erakordselt hõredalt, seejuures ka mitte just kõige valitumat sorti, ning Hamiltoni teadustus meie teenistusest oli, et „kontoseisuks on kerjuse tühjad kastid”.
Järgmisel hommikul jätkasime varakult teekonda. Korduvaks jututeemaks nende vestluses oli nüüd soovi väljendamine jõuda viivitamatult tsirkuse juurde. Nad kiirustasid edasi ega teinud rohkem esinemisteks peatusi ning üsna pea jõudsimegi New Yorki, kus jäime öömajale ühes kohas linna lääneserval, ühe tänava ääres, mis kulgeb Broadwaylt jõeni. Oletasin, et minu teekond on sellega lõpule jõudnud, ja arvasin, et hiljemalt päeva või paari pärast sõidan ma tagasi Saratogasse oma sõprade ja pere juurde. Kuid Brown ja Hamilton hakkasid mulle peale käima, et ma läheksin koos nendega Washingtoni. Nad väitsid, et nüüd kohe, sest suvine hooaeg on varsti käes, asub niipea, kui nad kohale jõuavad, tsirkus teele põhja poole. Nad lubasid mulle tööd ja suurt palka, kui ma nendega kaasa sõidan. Väga pikalt ja laialt rääkisid nad sellest, millist kasu see kõik võiks mulle tuua, ning meelitavad kujutluspildid, mis nad mulle sellest maalisid, olid sellised, et ma lõpuks nõustusin nende pakkumise vastu võtma.
Järgmisel hommikul käisid nad välja mõtte, et kuna me siseneme orjandusega osariiki, siis oleks hea muretseda enne New Yorgist lahkumist mulle vaba mehe paberid. Mõte tundus mulle täiesti mõistlik, kuigi ma kahtlustan, et vaevalt see mulle endale oleks pähe tulnud, kui nemad poleks seda välja pakkunud. Me läksime kohe mingisse kohta, mis minu arusaamist mööda oli tolliamet. Nad tunnistasid seal vande all seda, et ma olen vaba mees. Koostati dokument, see anti meile üle ning meil kästi minna sellega ühe ametniku juurde. Seda me tegimegi, ning see ametnik lisas sinna midagi, mille eest talle maksti kuus šillingit, ja me pöördusime tagasi tolliametisse. Seal tuli läbi teha veel mõningaid formaalsusi, enne kui kõik korda sai, ning kui ma olin maksnud ametnikule kaks dollarit, panin ma paberi taskusse ja asusin oma kahe sõbra seltsis hotelli poole teele. Pean tunnistama, et arvasin tol ajal, et see paber pole küll väärt seda raha, mis tema hankimise eest maksti – arusaamine minu isiklikku turvalisust ähvardada võivatest ohtudest polnud isegi kõige ebamäärasemal kujul mulle üldse kohale jõudnud. Mäletan, et see kontoriametnik, kelle juurde meid saadeti, tegi selle kohta isegi sissekande ühte suurde raamatusse, mis, ma oletan, on selles asutuses endiselt alles. Kindlasti võiks selle 1841. aasta märtsi lõpus või aprilli esimesel päeval tehtud sissekandega tutvumine rahuldada uskmatuid vähemalt selles osas, mis seda konkreetset tehingut puudutab.
Kui tõend minu vaba mehe staatuse kohta oli minu valdusesse jõudnud, sõitsime järgmisel päeval pärast New Yorki saabumist praamiga üle jõe Jersey linna ja sealt liikusime mööda maanteed Philadelphiasse. Sinna jäime üheks ööks ning jätkasime teekonda järgmisel varahommikul Baltimore’i suunas. Mõne aja pärast jõudsimegi linna ning peatusime raudteedepoo lähedal ühes hotellis, mida kas pidas mister Rathbone või siis tunti seda asutust Rathbone House’i nime all. Kogu selle teekonna vältel alates New Yorgist paistis nende soov võimalikult kiiresti tsirkuse juurde jõuda üha suuremaks muutuvat. Me jätsime tõlla Baltimore’i ning istusime sealt rongi peale ja sõitsime Washingtoni, kuhu jõudsime täpselt pimeduse saabumiseks kindral Harrisoni[1.] matuste eelõhtul, ning peatusime Gadsby hotellis Pennsylvania Avenuel.
Pärast õhtusööki kutsusid nad mu oma tuppa ja maksid mulle nelikümmend kolm dollarit, mis oli rohkem, kui minu palk oleks pidanud olema. Suuremeelsus tulenes nende sõnade kohaselt sellest, et nad ei olnud kogu meie reisi vältel alates Saratogast esinenud nii palju, nagu nad olid mulle lubanud. Lisaks teatasid nad, et nende tsirkusekompanii oli kavatsenud juba
William Henry Harrison – Ameerika Ühendriikide 9. president, kes suri 1841. aasta 4. aprillil, olles jõudnud ametis olla vaid 32 päeva. [ ↵ ]
