ees ootavatest headest aegadest, kui minu omandiks saanud tagasihoidlik elupaik koos paari aakri maaga selle ümber oleks tasuks tehtud töö eest ning annaks mulle kõike, mida õnneks ja mugavaks eluks tarvis läheb.
Abielu sõlmimisest kuni tänase päevani on armastus, mida ma oma naise vastu tunnen, olnud siiras ja raugematu, ja vaid need, kes on saanud kogeda seda hõõguvat õrnust, millega isa lapsi oma südames kannab, oskavad hinnata minu tundeid nende armsate laste vastu, kes meile sestpeale on sündinud. Seda pean ma kohaseks ja vajalikuks rääkida praegu just sellepärast, et need, kes neid lehekülgi loevad, võiksid mõista nende kannatuste teravust, mida kuri saatus sundis mind taluma.
Kohe pärast abielu sõlmimist asusime majapidamise eest hoolt kandma ühes vanas kollases majas, mis tol ajal paiknes Fort Edwardi küla päris lõunapiiril ja mis hiljem muudeti moodsaks häärberiks, kus viimati elas kapten Lathrop. Seda maja tuntakse Fort House’i nime all. Seal korraldati pärast maakonna moodustamist mõnikord ka kohtuistungeid. 1777. aastal võttis selle enda hoole alla Burgoyne[2.], kuna maja paiknes vana kindluse lähedal Hudsoni jõe vasakul kaldal.
Talvel sain koos teistega tööd Champlaini kanali parandustöödel selles lõigus, kus töödejuhatajaks oli William Van Nortwick. David McEachron oli see mees, kes otseselt vastutas nende tööliste eest, kellega koos mina seal töötasin. Selleks ajaks, kui kanal kevadel avati, olin ma palgast kõrvale pandud raha eest suuteline ostma paari hobuseid ja kõik muu vajaliku, mida laevatamise alal tegutsemiseks vaja läheb.
Kui olin mitu tubli kätepaari endale appi palganud, sõlmisin lepingud suurte puidust parvede transportimiseks Champlaini järvelt Troysse. Mitmel korral käisid minuga sellel teekonnal kaasas Dyer Beckwith ja mister Martemy Whitehallist. Selle hooajaga said parvetamise kunst ja saladused mulle suurepäraselt selgeks – need teadmised aitasid mul hiljem osutada kasulikke teeneid auväärsele peremehele ning tekitada hämmastust Bayou Boeufi kandi lihtsameelsetes metsatöölistes.
Ühel reisil Champlaini järve äärde avanes mul võimalus külastada ka Kanadat. Ma käisin Montrealis, kus tutvusin katedraali ja teiste selle linna huvitavate paikadega, ning sealt jätkasin teekonda Kingstoni ja teistesse väiksematesse linnadesse, kus tutvusin kohalike oludega, millest samuti mulle hiljem tulu tõusis – sellest saate kuulda jutustuse lõpuosas.
Kuna ma olin lõpetanud töö kanalil nii mulle kui ka minu tööandjale rahuldust pakkuvate tulemustega, kuid ei soovinud siiski tegevusetult istuda sel ajal, kui laevatamine kanalil oli järjekordselt ajutiselt peatatud, sõlmisin ma lepingu Medad Gunniga suuremahuliseks metsalangetamisetöödeks. Selle äriga tegelesin 1831.–1832. aasta talvel.
Kui saabus kevad, siis tegime Anne’iga sellise plaani, et võtame seal kandis enda hoole alla mõne farmi. Mina olin juba varasest lapsepõlvest peale harjunud talutöid tegema ning need tööd olid mulle igati meele järele. Sellest tulenevalt sõlmisin ma lepingu ühe osa peale Aldeni farmist, kus ka minu isa oli varem elanud. Kaasas üks lehm, üks siga, paar toredaid härgi, kelle ma olin hiljuti ostnud Lewis Brownilt Hartfordist, ning muud isiklikku varandust ja kraami, kolisime sisse oma uude koju Kingsburys. Tol aastal istutasin viis aakrit maisi, külvasin suure põllu kaera ning jätkasin talupidamist nii suures ulatuses, kui minu vahendid võimaldasid. Anne oli hoolas koduseid asju korras hoidma ning mina tegin tublisti tööd põllul.
Seal elasime kuni 1834. aastani. Talvisel ajal kutsuti mind sageli viiulit mängima. Kui nooremad inimesed kokku tulid ja tantsida tahtsid, olin ka mina peaaegu alati kohal. Minu viiulimäng oli kuulus kõigis ümberkaudsetes külades. Ka Anne oli Eagle’i kõrtsis elatud aastatega saanud üsnagi kuulsaks kokaks. Kohtuistungite toimumise nädalatel ja avalike ürituste ajal palkas Sherrill’s Coffee House teda hea tasu eest kööki appi.
Neilt oma oskuste demonstreerimise üritustelt pöördusime koju tagasi alati hea teenistusega, nii et tänu viiulimängule, söögivalmistamisele ja maaharimisele jõudsime peagi päris heale järjele, õigupoolest elasime me siis õnnelikult ja jõukalt. Jah, ilmselt oleks meie elu selliseks ka jäänud, kui oleksime Kingsbury farmi elama jäänud, kuid siis jõudis kätte aeg astuda järgmine samm selle kurja saatuse poole, mis mind ees ootas.
1834. aasta märtsis kolisime Saratoga Springsi. Me asusime elama Washingtoni tänava põhjaküljel asuvasse majja, mis kuulus Daniel O’Brienile. Sel ajal pidas Isaac Taylor Broadway põhjapoolses otsas suurt pansionaati, mida tunti Washington Halli nime all. Ta võttis mu tööle üüritõlla kutsarina, ja selles ametis olin tema juures kaks aastat. Hiljem palgati mind ja Anne’i United States Hotelisse, ja ka teistesse selle kandi külalistemajadesse enamasti siis, kui külalisi oli väga palju. Talvel sõltusid minu sissetulekud viiulimängust, kuigi Troy ja Saratoga raudteede ehitamise ajal tegin ma ka seal paljudel päevadel rasket tööd.
Saratogas elades oli mul kombeks osta perele vajaminevaid asju poodidest, mis kuulusid mister Cephas Parkerile ja mister William Perryle, härrastele, kes oma paljude lahkete tegudega minu suure lugupidamise ära teenisid. Just sel põhjusel adresseerisin ma just neile kaksteist aastat hiljem selle kirja, mis tagapool on jutustuse juures ära toodud, ning millest sai mister Northupi käes see vahend, mis võimaldas minu õnneliku vabastamise täide viia.
United States Hotelis elamise ajal kohtusin ma sageli orjadega, kes olid Lõunast oma isandatega kaasa tulnud. Nad olid alati hästi riietatud ja hästi hooldatud ning elasid pealtnäha mugavat elu, kus polnud vaja peaaegu üldse millegi pärast muretseda. Palju kordi alustasid nad minuga vestlust orjust puudutavatel teemadel. Peaaegu alati kuulsin ma neilt, et salajas hellitavad nad lootust vabaks saada. Mõned neist väljendasid oma kõige palavamat soovi põgeneda ja konsulteerisid minuga küsimuses, milline võiks olla parim meetod selle plaani teostamiseks. Kuid hirm karistuse ees, millest nad teadsid, et see peaaegu kindlasti järgneks nende tabamisele ja peremehe juurde tagasi toomisele, osutus kõigi juhtumite puhul piisavaks heidutuseks, mis ei lasknud neil seda katsetust ellu viia. Mina, kes ma olin kogu oma elu hinganud Põhja vaba õhku, olin teadlik, et ka mulle on omased samasugused tunded ja kiindumused, mis on leidnud endale koha valge inimese rinnus; ja veelgi enam, ma olin teadlik ka sellest, et minu vaimne võimekus on võrdne vähemalt mõnede meestega nende seast, kellel on heledam nahk. Olin liiga rumal, võib-olla ka liiga sõltumatu, et mõista, kuidas üldse võiks üks inimene rahulduda orja armetute elutingimustega. Ma ei mõistnud nende seaduste ega selle religiooni õiglust, mis pooldab või peab õigeks orjapidamist; ja mitte kunagi, ning seda võin ma õigusega väita, ei jätnud ma soovitamata mitte kellelegi, kes minu poole pöördus, et hoidku võimaluste osas silmad lahti ja püüelgu vabaduse poole.
Elasin Saratogas 1841. aasta kevadeni. See lummav eelaimdus, mis oli meelitanud meid seitse aastat tagasi vaiksest talumajast Hudsoni jõe idakaldale, ei saanud tõeks. Kuigi me elasime alati lahedalt ära, ei olnud see toonud meile jõukust. Tööstusest ja majandusest tulenev lihtsam eluviis, millega mina olin harjunud, ei jäänud selles ilmakuulsas kuurordis püsima. Vastupidi, see asendus teistsuguse elustiiliga, mis kaldus laiskusele ja ekstravagantsusele.
Selleks ajaks oli meie peres juba kolm last – Elizabeth, Margaret ja Alonzo. Kõige vanem neist, Elizabeth, käis kümnendat aastat, Margaret oli temast kaks aastat noorem ja väikesel Alonzol oli just olnud viies sünnipäev. Nad täitsid meie kodu rõõmuga. Nende noored hääled olid kui muusika meie kõrvadele. Palju õhulosse ehitas nende ema ja ehitasin ka mina nendele väikeste süütute lapsukeste õlgadele. Kui ma parajasti tööga hõivatud polnud, siis käisin alati nendega jalutamas, lastel parimad riided seljas, ja me kõndisime mööda Saratoga tänavaid ja varjulisi salusid. Nendega koosolemine tegi mulle rõõmu ning ma surusin neid oma rinnale sellise sooja ja õrna armastusega, just nagu oleks nende tõmmu nahk niisama valge nagu lumi.
Niisiis ei sisalda minu kaugem minevik mitte midagi ebatavalist – mitte midagi peale tavapäraste lootuste, armastuse ja tööde, nagu ikka ühel mitte millegagi silma paistval segaverelisel mehel, kes oma tagasihoidlikul moel selles maailmas ringi liigub. Kuid nüüd
John Burgoyne (1722–1792), Briti armee ohvitser, kes sõdis Ameerika Iseseisvussõjas iseseisvuslaste vastu. Ta juhatas seda väeüksust, mis saadeti mässajaid maha suruma, kuid oli sunnitud 1777. aasta oktoobris koos oma 6000 mehega ameeriklaste vägedele alistuma. [ ↵ ]
