Nad olid võitnud minu täieliku usalduse ning ma oleksin usaldanud neid ükskõik milles. Nende pidev jutustamine ja see, kuidas nad minuga suhtlesid – nende ettenägelikkus, kui nad tegid ettepaneku, et tuleks hankida vaba mehe paberid, ning sajad muud pisiasjad, mida pole siinkohal tarvidust korrata – viitasid kõik sellele, et nad olid tõepoolest minu sõbrad, kes muretsevad siiralt minu heaolu pärast. Nüüd tean ma, et see polnud nii. Tean, et nad ei olnud ilma süüta selle suure kurjuse juures. Usun, et just nemad olid selles süüdi. Kas olid nad kaasosalised minu õnnetuses – kavalad ja ebainimlikud koletised inimese kehas, ettekavatsetult meelitamas mind eemale minu kodu ja perekonna juurest, vabaduse juurest, tehes seda kulla pärast – selles osas on neil, kes neid lehekülgi loevad, sama palju võimalusi ise otsust langetada nagu minul. Kui nad olid süütud, siis pidi minu ootamatu kadumine näima neile tõepoolest seletamatuna, kuid oma mõtetes kõiki sellega kaasnenud asjaolusid vaagides ei suuda mina siiski veel endale nende suhtes nii suuremeelset arvamust lubada.
Kui ma olin saanud neilt raha, mida neil paistis olevat rohkesti, soovitasid nad mul õhtul mitte välja minna, ja seda põhjusel, et ma pole selle linna kommetega tuttav. Lubadusega nende nõuannet meeles pidada jätsin ma nad oma tuppa ja õige pea juhatas üks segavereline teener mu teise tuppa, mis asus hotelli tagaküljel ja esimesel korrusel. Heitsin puhkama, mõeldes oma kodu ja naise peale, ja laste peale, ning selle vahemaa peale, mis meid lahutas, kuni jäin magama. Kuid mitte ükski halastav ingel ei tulnud minu voodi kõrvale ega käskinud mul põgeneda – mitte ükski halastuse hääl ei hoiatanud mind unes nende katsumuste eest, mis olid juba käeulatuses.
Järgmisel päeval toimus Washingtonis uhke rongkäik. Õhk oli täis kahurite kõminat ja kirikukellade helinat, paljud majad olid ehitud leinakrepiga ja tänavad kihasid inimestest. Päeva edenedes ilmus nähtavale ka leinarong, mis kulges mööda avenüüd aeglaselt edasi, tõld tõlla järel pikas reas, ning tuhanded järgnesid neile jalgsi – kõik liikumas melanhoolse muusika taktis. Nii kanti president Harrisoni surnukeha hauda.
Varahommikust peale viibisin kogu aeg Hamiltoni ja Browni seltskonnas. Nemad olid ainsad, keda ma terves Washingtonis tundsin. Me seisime koos, kui uhke matuserong meist möödus. Mul on selgelt meeles see, kuidas iga kahuripaugu peale, mida surnuaiast lasti, mõni aknaklaas purunes ja klirinal maha kukkus. Me läksime Kapitooliumile ning jalutasime pikalt sealsetel aladel ringi. Pärastlõunal lonkisid nad presidendihoone poole, kuid hoidsid mind kogu aeg enda juures, juhtides minu tähelepanu mitmesugustele huviväärsustele. Ikka veel polnud ma tsirkust näinud. Õigupoolest polnud ma selle päeva elevuste keskel selle peale eriti mõelnud, võib-olla polnud ma üldse selle peale mõelnud.
Selle õhtupooliku jooksul astusid minu sõbrad mitmel korral sisse joogibaaridesse ja tellisid märjukest. Kuid ei saa siiski mingil juhul öelda, vähemalt nii palju, kui mina neid tundsin, et neil oleks kombeks olnud jookidega liialdada. Neil kordadel, kui nad olid endale valanud, valasid nad välja veel ühe klaasi ja ulatasid selle mulle. Ma ei jäänud sellest purju, mida võiks ehk oletada selle põhjal, mis järgnevalt juhtus. Õhtu kuludes ning varsti pärast ühe sellise joogi ärajoomist hakkasin tundma üht väga ebameeldivat tunnet. Tundsin end äärmiselt halvasti. Mu pea hakkas valutama – see oli tuim ja raske valu, mis oli ärarääkimata ebameeldiv. Õhtusöögi ajal polnud mul üldse isu – toidu nägemine ja selle lõhn ajasid iiveldama. Umbes pimeduse saabumisel juhatas seesama teener mu samasse tuppa, mis oli olnud minu käsutuses eelmisel ööl. Brown ja Hamilton soovitasid mul puhkama heita, haletsesid mind heatahtlikult ja väljendasid lootust, et hommikuks on mul parem. Ma võtsin ära ainult kuue ja saapad ning heitsin voodile pikali. Magada oli võimatu. Peavalu läks üha hullemaks, kuni see oli peaaegu talumatu. Varsti hakkas mind vaevama janu. Mu huuled kuivasid. Ma ei suutnud mõelda muust kui ainult veest – järvedest ja voolavatest jõgedest, ojakestest, mille kohale ma jooma kummarduksin, ja ühest tilkuvast ämbrist, mis kaevusügavusest kerkiks, jahedat nektarit pilgeni täis. See võis olla kesköö paiku, nii hästi või halvasti kui ma seda hinnata oskan, kui ma end püsti ajasin, suutmata enam kauem kannatada nii tugevat janu. Maja oli mulle võõras, ma ei teadnud midagi selle ruumide paigutusest. Mitte kedagi polnud üleval, vähemalt nii palju, kui mina nägin. Kobamisi ringi liikudes, sest ma ei teadnud, kus ma olen, jõudsin ma viimaks välja keldris asuvasse kööki. Seal liikus ringi kaks-kolm segaverelist teenijat, üks neist, üks naine, andis mulle kaks klaasi vett juua. See tõi hetkelise leevenduse, kuid kui ma olin oma tuppa tagasi jõudnud, oli tagasi ka seesama põletav iha juua, seesama piinav janu. Janu oli veelgi piinarikkam kui enne, ja sama võib öelda ka metsiku peavalu kohta, kui selline asi üldse saab võimalik olla. Olin kohutavas ahastuses – see oli kõige piinavam agoonia! Oleksin nagu hulluksminemise veere peal seisnud! Mälestus tolle öö hirmsatest kannatustest jääb minuga kuni mu surmatunnini.
Umbes tunni või enama aja möödumisel minu köögist tagasijõudmisest sain ma teadlikuks sellest, et keegi oli minu tuppa sisenenud. Jäi mulje, et neid oli mitu – mitu häält sulasid kokku –, ent kui palju neid oli või kes nad olid, seda ei oska ma öelda. Kas nende seas olid ka Brown ja Hamilton, seda võin ma vaid oletada. Mäletan mõningase selgusega vaid seda, et mulle öeldi, et vaja on käia arsti juures ja tuua rohtu, ning et ma tõmbasin saapad jalga ning ilma kaabu ja kuueta järgnesin ma neile mööda pikka vahekäiku või kitsast tänavat laiale tänavale. See kulges Pennsylvania Avenue suhtes täisnurga all. Tänava vastasküljel põles ühes aknas tuli. Mul on tunne, et sel ajal oli minuga koos kolm inimest, aga see tunne on tõesti väga ebamäärane ja ähmane, nagu mälestus valusast unenäost. Liikumine selle valguse poole, mis minu kujutlustes tundus paistvat arsti vastuvõturuumi aknast ja tundus kaugenevat sedamööda, kuidas ma sellele lähenesin, ongi viimane veiklev mälestuskild, mida ma praegu meenutada suudan. Sellest hetkest peale olin ma teadvusetu. Kui kauaks ma sellisesse olekusse jäin – kas ainult selleks üheks ööks või mitmeks ööpäevaks, seda ma ei tea; aga kui ma teadvusele tulin, leidsin ma end üksi täielikust pimedusest, ja ma olin ahelates.
Valu peas oli mingil määral järele andnud, kuid ma olin väga nõrk ja jõuetu. Istusin madalal pingil, mis oli tehtud hööveldamata laudadest ning mul polnud ei kuube ega kaabut. Mu käed olid raudus. Minu pahkluude ümber olid rasked vangirauad. Ahela üks ots oli kinnitatud põrandas paikneva suure rõnga külge, teine minu pahkluude ümber olevate vangiraudade külge. Asjatult püüdsin end püsti ajada. Nii valulisest transist üles ärgates läks üksjagu aega, enne kui ma suutsin mõtteid koguda. Kus ma olin? Mida need ahelad pidid tähendama? Kus olid Brown ja Hamilton? Mida olin ma teinud, et see võiks väärida vangistust sellises vangikoopas? Ma ei suutnud seda mõista. Oli mingi määramatu pikkusega lünk, mis eelnes minu ärkamisele selles üksildases kohas, mingid sündmused, mida isegi mälu viimase piirini pingutamine ei suutnud mulle meelde tuua. Kuulatasin pingsalt, et tabada mingitki elumärki, kuid rõhuvat vaikust ei katkestanud mitte miski peale minu ahelate, mis kõlisesid alati, kui ma juhtusin end liigutama. Püüdsin valjusti rääkida, kuid mu oma hääle kõla ehmatas mind. Kobasin taskutes, nii palju kui vangirauad võimaldasid – õigupoolest ulatusid need piisavalt kaugele tegemaks kindlaks, et minult polnud võetud mitte ainult vabadust, vaid ka mu raha ja vaba mehe paberid olid kadunud! Siis hakkas mulle tasapisi koitma üks mõte, esialgu ähmaselt ja segaselt – ma olen röövitud. Kuid ma arvasin, et see ei ole võimalik. Kusagil pidi olema juhtunud mingi vääritimõistmine, mingi õnnetu viga. Polnud võimalik, et nii ebainimlikult oleks võimalik kohelda New Yorgi osariigi vaba kodanikku, kes polnud kellelegi kurja teinud ega ühtegi seadust rikkunud. Ent mida enam ma oma olukorra üle järele mõtlesin, seda enam hakkasin oma kahtlusi uskuma. See oli tõesti lohutamatult kurb mõte. Tundsin, et südametutes inimestes pole halastust ja neid ei saa usaldada, ning usaldades end rõhutute Jumala hoole alla langetasin ma oma pea raudu pandud kätele ja nutsin kõige kibedamaid pisaraid.
III
PEATÜKK
KULUS UMBES KOLM TUNDI, MILLE SAATSIN MÖÖDA valusatesse mõtisklustesse vajununa madala pingi peal istudes. Lõpuks kuulsin kuke kiremist ja peagi kandus eemalt mulle kõrvu mingi kolin, nagu kihutaksid vankrid mööda tänavaid, ning sellest sain aru, et hommik on käes. Kuid mitte ükski valguskiir
