samme. Võti ragises lukuaugus – tugev uks paiskus hingedel lahti ning sisse astusid kaks meest, kes jäid minu ette seisma. Üks neist oli suur ja tugev, võib-olla umbes neljakümneaastane, tumedate kastanpruunide juustega, milles leidus veidi halli. Tema nägu oli ümmargune, jume punetav, näojooned äärmiselt rohmakad ning suutelised väljendama vaid julmust ja kavalust. Ta oli umbes viis jalga ja kümme tolli pikk, täies rõivastuses, ning kedagi kahjustamata lubatagu mul öelda, et ta oli mees, kelle terve välimus oli kurjakuulutav ja vastik. Tema nimi oli James H. Burch, nagu ma hiljem teada sain – kuulus Washingtoni orjakaupmees; ja sel ajal, või vähemalt kuni viimase ajani oli ta äripartner Theophilus Freemanile New Orleansist. See, kes temaga kaasas oli, oli kõigest tema teener, nimeks Ebenezer Radburn, kes tegutses tema juures vangivalvuri ametis. Mõlemad mehed elavad endiselt Washingtonis, või vähemalt elasid selles linnas sel ajal, kui ma oma orjapõlvest tagasi saabudes möödunud aasta jaanuaris selles linnas peatusin.
Avatud uksest sisse lastud valgus võimaldas mul vaadelda seda ruumi, kus mind kinni hoiti. Sellel oli umbes kaksteist ruutjalga põrandapinda – seinteks olid paksud kivimüürid. Uks oli paksudest laudadest. Seal oli üks väike aken, varustatud jämedate raudvarbadega, kuid sellel aknal olid väljaspool ees luugid, mis olid tihedalt suletud.
Metallraamiga uks viis kõrvalkongi või võlvitud keldrisse, kus puudusid sootuks aknad ja mistahes muud valgust sisse laskvad avaused. Mööbel selles ruumis, kus viibisin mina, koosnes puust pingist, mille peal ma istusin, ning määrdunud vanaaegsest kandilisest ahjust. Peale nende polnud kummaski kongis ei voodeid, tekke ega üldse mitte mingeid muid asju. Uks, millest Burch ja Radburn sisse tulid, avanes väikesesse koridori, kust viis trepp üles õuele, mis oli sama lai kui maja, mille taga ta asus, ja mida ümbritses kümne või kaheteist jala kõrgune tellistest müür. Maja taga ulatus õu majast umbes kolmekümne jala kaugusele. Ühes kohas oli müüri sees rauaga tugevdatud värav – see viis kitsasse vahekäiku, mis kulges mööda maja ühte külge kuni tänavani. Segavereline mees, kelle selja taga oli sulgunud see kitsasse vahetänavasse viiv värav, oli hukule määratud. Müüri peale toetus üks serv katusest, mis ulatus müürist sissepoole ja moodustas midagi lahtise katusealuse sarnast. Selle katuse all oli üleval kõrgel kogu pikkuses ehitatud lavats, kus orjad võisid soovi korral öösiti magada või kurja ilma korral tormivarju leida. Aedik oli igas mõttes nagu talumeeste laudaõu, välja arvatud et see oli ehitatud nii, et väljapoole ei paistaks ära need inimestest kariloomad, keda seal peeti.
Hoone, mille külge aedik oli ehitatud, oli kahekorruseline, esiküljega ühe Washingtoni avaliku tänava poole. Väljastpoolt jättis see mulje vaiksest eramajast. Võõrale, kes maja väljast nägi, poleks selle nurjatu otstarve kunagi pähe tulnud. See võib küll tunduda kummaline, aga see sama maja paistis ära ka Kapitooliumilt, mis oma uhkest kõrgusest selle peale alla vaatas. Patriootlikult meelestatud rahvaesindajate suured sõnad vabadusest ja võrdsusest segunesid vaeste orjade ahelate kõlinaga. Orjade tarandik otse Kapitooliumi varjus!
Selline on täpne kirjeldus Washingtonis asuvast Williamsi orjatarandikust, nagu see oli 1841. aastal, ning mille ühes kongis leidsin ma end nii arusaamatult kinni hoitavat.
„Noh, poiss, kuidas sa end nüüd tunned?” küsis Burch, kui oli uksest sisse astunud.
Vastasin, et mul on paha olla, ja pärisin minu vangis hoidmise põhjuste järele. Ta vastas, et ma olen tema ori – et ta ostis mu ja et ta kavatseb mu New Orleansi saata. Kinnitasin julgelt ja valjuhäälselt, et olen vaba mees – et minu elukoht on Saratogas, kus mul on naine ja lapsed, kes on samuti vabad inimesed, ja et minu nimi on Northup. Kurtsin kibedalt selle kummalise kohtlemise üle, mis oli mulle osaks langenud, ning ähvardasin, et vabaks saades kavatsen ma endale tehtud ülekohtu eest hüvitust otsida. Tema eitas seda, et ma vaba mees olen, ning teatas seda vandesõnadega rõhutades, et ma olen pärit Georgiast. Ikka ja jälle kordasin mina, et ma pole mitte kellegi ori, ning nõudsin, et ta mu otsekohe ahelatest vabastaks. Tema püüdis mind vaigistada, just nagu kartnuks ta, et minu häält võidakse kuulda. Aga ma ei kavatsenud vait jääda ning mõistsin valjuhäälselt hukka minu vangistamise autorid, kes nad ka ei olnud, kui püstilurjused. Leides, et nii mind vaigistada ei õnnestu, nimetas ta mind mustanahaliseks valetajaks, Georgia põgenikuks ning igasuguste muude pühadust teotavate ja vulgaarsete nimedega, mida kõige siivutum fantaasia välja mõelda oskab.
Kogu selle aja seisis Radburn vaikides Burchi kõrval. Tema tööks oli kanda hoolt selle inimtalli, pigem küll ebainimliku talli eest, võtta vastu orje, neid toita ja piitsutada, mille eest maksti talle kaks šillingit pea pealt päevas. Burch andis talle korralduse tuua sisse „mõla” ja „üheksasabaline kass”. Radburn kadus ning oli varsti nende piinariistadega tagasi. „Mõla”, sellise nimega seda orjade peksmise juures tuntakse, või vähemalt see, millega mina esimesena tutvust tegin ja millest ma praegu räägin, oli tugevast lehtpuupuidust laud, kaheksateist kuni kakskümmend tolli pikk, voolitud vanaaegse vorstilusika või tavalise aeru kujuliseks. Lame osa oli ümbermõõdult umbes kahe avatud peopesa suurune ja selle sisse oli mitmel pool puuritud väikesi auke. „Kass” oli pikk mitmeharuline köis – jäme köis oli lahti harutatud ja selle iga haru otsa oli tehtud sõlm.
Niipea, kui need kohutavad piitsutusvahendid välja ilmusid, haarasid nad mõlemad minust kinni ja koorisid mul karmide võtetega riided seljast. Nagu juba öeldud, olid minu jalad põranda külge kinnitatud. Nad tõmbasid mu pingi peale siruli, nägu all, ning Radburn asetas oma raske jala minu käeraudade peale, randmete vahele, ning hoidis neid valusalt kinni. Burch hakkas mind mõlaga peksma. Hoop hoobi järel langes minu palja ihu peale. Kui tema karm käsi ära väsis, siis pidas ta vahet ja küsis, kas ma väidan endiselt, et olen vaba mees. Ma väitsin seda endiselt ning seepeale hakkas uuesti langema hoope, seekord veelgi kiiremini ja energilisemalt kui varem, kui see ülepea võimalik oli. Kui ta jälle ära väsis, siis kordas ta seda sama küsimust, sai minu käest sama vastuse ning jätkas oma julma tööd. Kogu selle aja tõi see saatana kehastus kuuldavale kõige nurjatumaid vandesõnu. Lõpuks mõla purunes, nii et talle jäi kätte ainult selle kasutu vars. Kuid ma ei olnud ikka veel nõus alla andma. Kõik need jõhkrad hoobid ei suutnud sundida mind välja ütlema nurjatut valet, nagu oleksin ma ori. Visanud purunenud mõla varre vihaselt maha, haaras ta pihku köie. See oli mõlast veelgi valusam. Pingutasin kõigest väest, kuid see oli asjata. Palusin halastust, kuid minu palvetele vastati vaid sajatuste ja vorpidega. Arvasin, et suren selle äraneetud jõhkardi piitsahoopide kätte. Isegi nüüd veel tulevad mulle hirmuvärinad peale, kui ma tollele sündmusele mõtlen. Mu keha oli üleni tules. Minu kannatusi ei saa võrrelda mitte millegi muu kui põrgus põlemise piinadega!
Viimaks ei vastanud ma enam küsimusele, mida ta ikka ja jälle kordas. Ma ei öelnud enam midagi. Kui aus olla, siis ei suutnud ma enam hästi rääkida. Tema viibutas ikka veel usinasti piitsa minu vaese ihu kallal, kuni mul oli tunne, et iga hoobiga rebitakse narmendavat liha mu luude küljest lahti. Inimene, kelle hinges peaks leiduma kasvõi kübekenegi halastust, ei peksaks isegi koera nii julmalt. Lõpuks ütles Radburn, et pole mõtet mind rohkem piitsutada, kuna mu ihu on juba piisavalt vermeis. Selle peale jättis Burch järele, öeldes minu näo ees hoiatavalt rusikat raputades ja sõnu läbi kõvasti kokku pressitud hammaste sisistades, et kui ma peaksin veel kunagi julgema öelda, et mul on õigus vabadusele, et ma olen röövitud või midagi muud sellesarnast, siis oleks see praegune karistus tühiasi selle kõrval, mis siis järgneks. Ta vandus, et ta kas alistab mu või tapab mu. Nende lohutavate sõnadega võeti käerauad mu randmete ümbert ära, kuid minu jalad jäid endiselt rõnga külge. Väikese trellitatud akna ees olevad luugid, mis vahepeal oli avatud, suleti uuesti, ning väljudes lukustasid nad massiivse ukse enda selja taga. Ma jäin pimedusse, nagu ennegi.
Umbes tunni, aga võib-olla ka kahe pärast võpatas mu süda hirmust, kui võti uuesti lukuaugus ragises. Mina, kes ma olin tundnud end nii üksildasena ja kes ma nii palavalt ihkasin näha mõnda inimest, ükskõik keda, tundsin nüüd hirmu mõttest, et inimene mulle läheneb. Inimnäod tekitasid minus hirmu, eriti valged näod. Sisse tuli Radburn, kes tõi tinataldrikul tüki kuivatatud ja üle praetud sealiha, viilu leiba ja kruusi vett. Ta küsis, kuidas ma ennast
