kasudega edasi. Ta oli inimihuga spekuleerija – milline häbiväärne amet! – ja selleks peeti teda ka Lõunas. Praegu kaob ta minu jutustuse lavalt, kuid ilmub uuesti välja vahetult enne lõppu, kuid siis mitte inimesi piitsutava türanni rollis, vaid arreteerituna, kohtumõistmise ees lömitava kurjategijana, kellele kohus õiglast karistust määrata ei suuda.
V
PEATÜKK
KUI ME OLIME KÕIK PARDAL, HAKKAS PRIKK ORLEANS liikuma mööda Jamesi jõge allavoolu. Me läbisime Chesapeake’i lahe ja jõudsime järgmisel päeval Norfolki linna kohale. Kui me seal ankrus seisime, sõitis meie juurde linnast üks lihter ja tõi veel neli orja. Kaheksateistaastane poiss Frederick oli sündinud orjana, ja orjana oli sündinud ka Henry, kes oli temast paar aastat vanem. Nad mõlemad olid olnud linnas majateenijateks. Maria oli üpris suursuguse välimusega segavereline tüdruk, laitmatu kehaga, kuid rumal ja ülimalt edev. Talle oli väga meeltmööda see, et sõidetakse New Orleansi. Oma võludest oli ta ülemäära heal arvamusel. Upsakat ilmet näole manades kuulutas ta oma kaaslastele, et vähimagi kahtluseta ostab mõni rikas ja vallaline hea maitsega härrasmees ta jalamaid endale niipea, kui me oleme New Orleansi kohale jõudnud!
Kuid kõige silmapaistvam neist neljast oli mees nimega Arthur. Kui lihter meile lähenes, siis võitles ta vapralt oma kinnipidajatega. Puhta jõuga tiriti ta priki pardale. Ta protesteeris valjuhäälselt selle vastu, kuidas teda koheldi, ja nõudis, et ta kohe lahti lastaks. Tema nägu oli pundunud ning kaetud haavade ja siniste plekkidega, õigupoolest oli selle üks pool täiesti vermeis. Ta suruti kiiresti luugist sisse, alla trümmi. Ma sain tema loost üldjoontes aimu siis, kui teda vastu tema tahtmist sinna talutati, kuid hiljem rääkis ta mulle sellest ka põhjalikumalt, ja tema lugu oli järgmine. Ta oli juba mõnda aega elanud Norfolki linnas ning ta oli vaba mees. Tal oli seal ka pere ning ametilt oli ta müürsepp. Ühel päeval läks tal tööga ebaharilikult kaua ning ta kõndis õhtul hilja oma äärelinnas asuva kodu poole, kui teda ühel vähe käidaval tänaval rünnati. Ta võitles, kuni jõud otsa sai. Kui ta oli ülekaalukale vastasele alla jäänud, pandi talle tropp suhu, seoti kinni ja teda peksti seni, kuni ta teadvuse kaotas. Mitu päeva töödeldi teda Norfolkis orjatarandikus – tuleb välja, et sellised asutused on lõunaosariikide linnades väga tavalised. Eelmisel ööl oli ta sealt välja toodud ja lihtri peale pandud, mis oli sõitnud kaldast eemale ja jäänud meie saabumist ootama. Veel mõnda aega jätkas ta protesteerimist, ilmutades täielikku leppimatust olukorraga. Pikapeale jäi ta siiski vait. Ta vajus süngesse ja mõtlikku meeleollu ning näis iseendaga nõu pidavat. Selle mehe otsusekindlas näos oli midagi, mis lubas oletada meeleheitlikke mõtteid.
Pärast Norfolkist lahkumist võeti käerauad maha ning meil lubati päevasel ajal tekile jääda. Kapten valis Roberti oma isiklikuks teenriks ning mind määrati valvama söögivalmistamise ning toidu ja vee jaotamise üle. Mul oli kolm abilist: Jim, Cuffee ja Jenny. Jenny tööks oli valmistada kohvi, mis koosnes paja põhjas kõrvetatud maisijahust – keedeti jook, mis melassiga magusaks tehti. Jim ja Cuffee valmistasid maisikakke ja keetsid sealiha.
Seistes selle laua kõrval, mis oli moodustatud vaadiotstele toetatud laiast lauast, lõikasin ma igaühele tüki liha ja murdsin „peotäie” leiba, jagasin need laiali, ning Jenny katlast valasin igaühele tassi kohvi. Läbi tuli ajada taldrikuteta, nuge ja kahvleid asendasid sööjate musta värvi sõrmed. Jim ja Cuffee olid väga tõsised ja oma töö suhtes hoolikad, kuid veidi õhku täis sellest, et neid oli ülendatud abikokkadeks, ning kahtlemata tundsid nad, et nende peal on suur vastutus. Mind kutsuti stjuuardiks – selle nimetuse andis mulle kapten.
Orjad said süüa kaks korda päevas, kell kümme ja kell viis – alati oli sama toit ja samad kogused, ning seda jaotati alati nii, nagu ma eespool kirjeldasin. Ööseks aeti meid trümmi ja luuk suleti korralikult.
Vaevalt oli maa silmapiirilt kadunud, kui meid tabas tugev torm. Prikk õõtsus küljelt küljele ja üles-alla, kuni me kartma hakkasime, et läheme põhja. Mõned meist jäid merehaigeks, teised olid põlvili ja palvetasid, samas kui kolmandad hirmust kangetena üksteisest kõvasti kinni hoidsid. Merehaigus muutis selle ruumi, kus meid kinni peeti, jälgiks ja vastikuks. Suurema osa jaoks meist oleks olnud suur õnn – mis oleks säästnud meid sadade piitsahoopide agooniast ning lõpus ootavast haletsusväärsest surmast –, kui halastav meri oleks tol päeval meid südametute inimeste haardest enda rüppe varjule võtnud. Mõelda sellele, kuidas Randall ja väike Emmy meresügavuse koletiste juurde vajuvad, oleks igatahes meeldivam kui mõelda sellest, mis neist praeguseks võib olla saanud, kuidas nad tasu saamata tööd rügades end oma elupäevadest läbi veavad.
Kui nähtavale ilmus Bahama madalik, seda kohta tuntakse ka Old Point Compassi ja Hole in the Walli nime all, seisime tuulevaikuse tõttu kolm päeva paigal. Õhk peaaegu ei liikunud. Merevesi nägi seal iseäralikult valge välja, just nagu oleks see lubjavesi.
Sündmuste järjekorrast kinni pidades jõuan ma nüüd oma jutuga ühe sündmuseni, mida meenutades mind alati sügav kahetsus tabab. Ma tänan Jumalat, kes on hiljem võimaldanud mul vaevalisest orjapõlvest pääseda, sest tänu tema halastavale sekkumisele hoiti ära see, et ma oma käsi tema poolt loodu verega oleksin määrinud. Eks mõistku minu üle karmilt kohut need, keda ennast pole kunagi sellisesse olukorda asetatud. Kuni neid pole pekstud ja ahelaisse pandud, kuni nad pole leidnud end sellisest olukorrast, nagu mina siis olin, kodust ja perest eemal, teel orjuse maale, seniks hoidugu nad ütlemast, mida nemad oleksid valmis vabaduse nimel tegema. Mil määral oleks see olnud Jumala ja inimeste silmis õigustatud, selle üle pole praegu tarvidust spekuleerida. Aitab sellest, kui öelda, et mul on võimalik õnnitleda end kahjutu lõpplahenduse eest sellele loole, mis mõneks ajaks ähvardas tõsiseid tagajärgi kaasa tuua.
Esimese tuuleta päeva õhtupoolikul olime mina ja Arthur laeva vööris, kus me istusime ankrupeli peal. Arutlesime võimaliku saatuse üle, mis võib meid ees oodata, ning kurtsime teineteisele oma õnnetusi. Arthur ütles, ja mina nõustusin temaga, et isegi surm poleks nii kole kui see elu, mis meid tõenäoliselt ees ootab. Pikalt rääkisime oma lastest, oma varasemast elust ja põgenemisvõimalustest. Üks meist käis välja priki hõivamise mõtte. Me arutasime, kas me võiksime sellise sündmuse toimumise korral olla suutelised laeva New Yorgi sadamasse kohale juhtima. Mina tundsin natuke kompassi, kuid nii riskantse asja ettevõtmise mõtet kaalusime innukalt. Vaagisime läbi argumendid poolt ja vastu, mis võiksid olla, kui me peaksime laeva meeskonnaga võitlusse asuma. Kelle peale saaks loota ja kelle peale mitte, milline oleks ründamiseks õige aeg ja viis – seda kõike arutasime üha ja uuesti läbi. Alates hetkest, kui niisuguse tegevusplaani välja mõtlesime, tärkas minus lootus. Keerutasin seda mõtet pidevalt oma peas. Kui kerkis esile üks raskus teise järel, oli meil kohe käepärast mõni teravmeelne mõte, mis näitas, kuidas oleks võimalik sellest raskusest üle saada. Kui teised magasid, küpsetasime meie Arthuriga oma plaani. Pikapeale ja ülima ettevaatlikkusega tehti meie kavatsus järk-järgult teatavaks ka Robertile. Tema kiitis sellise plaani kohe heaks ning liitus innukal meelel vandenõuga. Polnud ühtegi teist orja, keda oleksime söandanud usaldada. Hirmus ja harimatuses kasvanud, nagu nad olid, on tõesti raske kujutleda, millise orjaliku alandlikkusega nad valge mehe pilgu all lömitasid. Poleks olnud turvaline jagada kellelegi neist nii julget saladust, niisiis otsustasime lõpuks ainult kolmekesi selle ürituse kohutava vastutusekoorma kanda võtta.
Nagu juba öeldud, aeti meid ööseks trümmi ning luugile lükati riiv ette. Kuidas jõuda tekile, oligi esimene raskus, mis meil lahendada tuli. Kuid laeva vööris olin ma märganud väikest paati, mis seal kummuli seisis. Mulle tuli pähe mõte, et kui me siis, kui teisi ööseks alla trümmi aetakse, end selle alla ära peidaksime, ei pandaks meie puudumist ehk tähele. Eksperimendi läbiviimiseks valiti välja mind, et saaksime sellise plaani teostatavuses kindlad olla. Niisiis järgmisel õhtul pärast õhtusööki ootasin ma sobivat hetke ja peitsin end kiiresti paadi alla ära. Kõhuli vastu tekki lamades nägin ma kõike, mis minu ümber toimus, ilma et mind oleks märgatud. Hommikul, kui teised üles tulid, lipsasin ma märkamatult oma peidupaigast välja.
