rändame edasi mööda Alveri luuletust. Planeetide lend viitab kõigepealt materiaalsele maailmale: seal, kus ta „maha jääb”, ei ole enam millestki kinni võtta, kuigi ka see on vaid lend, liikumine; kujutlus, et materiaalne maailm on midagi kindlat ja püsivat, on illusioon. Kõik see, mis näib igavene ja muutumatu, on ju vaid vool, lend ühest olekust teise, igavene vormitus, võnkumine. Kui ütleme „maine ilm”, ei saa seegi tähendada muud kui etappi, hetkeolukorda, kust maailm on läbi tõttamas.
Teiseks viivad planeedid mõtte muidugi ka astroloogiale – ühele katsele heita võrk sellesse voolu ja õngitseda sealt välja kuldkalake, kes ütleks, mis on ja mis tuleb. Kuid ka planeetide lend ja nende põhjal dešifreeritav saatusekord jääb kuskil maha. Seal kuskil on vaid ajahangedesse jäätunud ajed. Jah, meie tegude ajed on paratamatult „sealpool”, nende puhul kehtib niisamuti nagu mateeriaosakeste puhul teatav määramatuse printsiip: pole võimalik korraga tegutseda (mõtelda) ja teada oma teo (mõtte) ajesid. Ajed selguvad ikka hiljem.
Nüüd tulevadki mängu suured voogajad, kellest me kuidagi ei saa teada, kes või mis nad on. Paistab, et nad on miski või keegi, tänu millele või kellele me tajume, mõtleme ja tegutseme, ning maailm ja see kuulus „mina”, kuigi aina kaosesse kadumise äärel, ei kao sellesse siiski. Küll peaaegu täiesti arusaamatu, pole ta (ega ma) seda siiski. On tähelepanuväärne, et tegemist on suurte voogajatega – mitte ühe algprintsiibi või olendiga (jumalaga), vaid mitme ja liikuvaga. See, et neid on mitu ja et nad voogavad ja et nad on suured, ongi kõik, mis nende kohta öelda saab. Ja et millegipärast on neil siiski olemas üks siduv printsiip, nimelt küsiva inimlapse legend. Jah, mitte küsiv inimlaps ise, vaid legend temast. Sund, mis ajab meid küsima. Niisiis, maailm on tajutav ja eksisteeriv mitte korrastava printsiibi olemasolu tõttu, vaid tänu meie sunnile küsida. Vaid igatsus maailma mõista annab maailmale olemise. Vähemalt kuskil ja kellelegi. Ja mitte ainult: see igatsus sünnitab ka uusi maailmu, niipea kui vanad on vajunud kaosesse – niipea kui mõistmiseigatsus on kuskil lakanud, üks maailm kadunud olematusse, tulevad suured voogajad ja vormivad uuesti nii mulla kui ka mõtte, mis sellele mullale olemasolu annab, küsides, mis see on.
„Suurtest voogajatest” võiks rääkida veel palju ja hoopis teisiti. Näiteks a-dest, o-dest, i-dest ja u-dest, nende kuhjumisest, harmooniast, risttulest. Sellest, et meetrum komistab vaid korra: reas „Aga küsiva inimlapse legend” (jah, muidugi, kus siis veel?). Sellest, et see luuletus on oma täiuslikkuses nii paratamatu näoga, olles samal ajal igas reas täis naljakaid küsimusi.
„Suured voogajad” on ise üks kerge fantoom ja üks suur laine. Mul on tunne, et ta varitseb kusagil tulevikus, olgu seal siis kedagi, kes räägib eesti keelt, või mitte. Kuigi Alveri keeleoskus ja – tundlikkus saavutavad „Suurtes voogajates” erakordse kõrguse, kaotab keel samal ajal oma tähenduse: see on ükskõik mis keel.
TAMMSAARE KUI EESTLUSE ALUSTEKST / EESTLASE PEALISTEKK 2
Tammsaarele ja oma ettekandele mõeldes leidsin enda arvates tabava metafoori. Tammsaare kirjutus ja samamoodi tema proosa lugemine on nagu soos mättalt mättale hüppamine, nagu metsaheinamaadel ja sookarjamaadel hulkumine, ühesõnaga karjapoisipäev. Ühel mättal jääd mõtlema, teisel kuulama. Kuskil kuivemal künkal istud maha ja vaatad niisama ringi. Harvade puude vahelt paistab päris kaugele, aga mitte ka eriti kaugele. See pole ei mets ega lage maa. Otse minna siin ei saagi, kaugemat sihti ka silmas pidada ei saa, sest seda ei paista. Üksikud põõsajässid ja puujändrikud on justkui ühte nägu, aga samas kõik erinevad. Kergesti võid avastada enda paigast, kuhu sa ei kavatsenudki jõuda, või paigast, kus sa nagu oleksid täna juba olnud, aga päris kindel ka ei või olla, sest siis oli hommik, nüüd on õhtu, valgus oli teine, mõtted olid teised ja see soosaar või too kasekõverik ütles sulle hoopis midagi muud, juhul kui need muidugi üldse olid sama soosaar ja sama kasekõverik.
Midagi pole teha, mulle paistab Tammsaare just selline siiraviiraline ja kiirakääruline kui see maastik, kust ta on „välja tulnud”. Ta on mulle mõistatus. Tegin eile selle vea, et hakkasin teda ikkagi üle lugema (mõtlesin enne, et ei loe, kirjutan niisama). Läksin Rahvusraamatukogus riiuli ette, kus teda oli muidugi terve hirmuäratav rivi, ohkasin endamisi ja võtsin ühe köite, mis oli teistest väiksemas formaadis ja pealegi ilusas sinises kalingurköites. Muidu on Tammsaare ikka kas must, hall või pruun. See osutus „Orto” välja antud „Eluks ja armastuseks”. Ma polnud kindel, kas ma seda üldse lugenud olen, igatahes kui olen, siis millalgi ammu. Lehitsemisest sai lugemine ja ma ei jätnud enne, kui raamatukogu hakati kinni panema. „Elu ja armastus” sai parajasti selleks ajaks läbi ka. Muidugi jätsin ma umbes poole, kui mitte kolmveerandi vahele. Keskelt kohe suure tüki. Tammsaaret ei jaksagi teisiti lugeda: kui kõik tema ringid ja käärud kaasa teha, ei saa millalgi õhtale. Ja vahelejätmine ei takista süžee jälgimist. Tammsaarel areneb süžee üksikute hüpetega, siis, kui see talle meelde tuleb. Siis võtab ta harilikult tarvitusele mõne imepärase või dramaatilise juhtumuse. Nagu muinasjutus, India filmis. Tammsaare pole kellegi realist. Imepärane on talle kaugelt armsam tõepärasest. See paugutamine ja surres kirja kirjutamine „Elu ja armastuse” lõpus on kohe natuke piinlik. Tammsaare, päris Tammsaare, mitte kooliõpiku „eepiline” Tammsaare, ongi natuke piinlik. Kogu eesti ja Eesti on natuke piinlik, kui teda vaadata, nagu ta on, lähedalt, peeglist.
Tartust pakuti mu jutuajamise pealkirjaks „Tammsaare kui eestluse alustekst”. Ma ei osanud siis selle peale iid ega aad öelda. Sain muidugi aru, kuhu nad sihivad, ja umbes seda teemat olen ma tõepoolest ajalehes puudutanud. Aga säärast pealkirja ei oska ma siiski seostada ei iseenda ega Tammsaarega. Selles on juba kaks sõna, mis mu lihtsast maapoisiarust üle käivad: „eestlus” ja „tekst”. Ei mina tea neist midagi. Tegin siis selle pealkirja endale suupärasemaks ja arusaadavamaks: „Tammsaare kui eestlase pealistekk”. No nii. Eestlane olen mina, sest teisi eestlasi tunnen ma veel halvemini. Mina kõlban Tammsaareeestlaseks küll. Mina olen talupojast pärit, nagu temagi. Ja isa järgi olen ma pärit koguni üsna samast Järvamaa nurgast, peaaegu et naaberkihelkonnast. Ma räägin niisiis sama keelt ja võib-olla sellepärast tundub Tammsaare eesti keel mulle hästi mõnus. Vahel on kohe kõhus säärane hea tundmus mõne tema sõna või ütlemise pärast. Tema eesti keel oli veel ehtne, koolis ära solgutamata. Tal oli veel õnn saada haridus vene ja saksa keeles. Ladina, kreeka ja prantsuse keelt tundis ta ehk mõnel määral ka. Nii kuulus ta veel sellesse eesti haritlaste põlvkonda, kes said aru, mida nad rääkisid. Kellele sõnade tähendus – aga suur jagu eesti keele sõnu tulevad neist keeltest – polnud veel saladus. Nüüd on eesti keel oma päritolust justkui ära amputeeritud, teda õpitakse nagu põrsast kotis ja räägitakse samuti umbestäpselt, hea õnne peale. Eesti keel üksinda ei ole kultuurkeel, või kui, siis selline kimberdi-komberdi puujalaga. Ta vajab tingimata teisi enda kõrvale. Nii nagu siin ikka on olnud: segiläbi mitmes keeles, vähemalt kolmes kohalikus keeles on siin asju aetud. Seda, et eesti keel tehti vaevalt ühe põlvega n-ö piisavaks kultuuri- ja teaduskeeleks, kuulutatakse kui suurt saavutust. Aga ehk oli see samavõrd ka õnnetus? Sellest hoobist (peenemalt öeldes šokist) pole meie keel tänini üle saanud. Tänini on ta nagu linnasakste võrgutatud (otse öeldes vägistatud) taluplika, kes oma nõutust ja ebalust moodsate kleitide ja kübaratega ja iseäranis distängeeritud maneeridega varjata püüab. Aga oma sisult on ta ikka talutüdruk, nii heas kui halvas. Tammsaare seda talutüdrukut või maanaist või külaeite ei häbene. Tema keel, jah, oleks võinud mõnevõrra rohkemgi saada eesti keele aluseks, seda enam, et ta tõesti on meie kirjakeelealuse murde alalt pärit.
Tammsaare puhul on mitu asja, mida ta oleks võinud, aga nüüd on nendeks juba hilja. Iseäranis eestluseks. Eestlane olla tähendab nüüd kõigepealt olla õigusjärglane, s.t surnu sugulane, varandusejagaja. Kõik, mis Eestis on suunatud tulevikku, viib Eestist pigem välja ja eemale. See on ettenägelik ka. Sest mis näoga me siin veel üksteisele otsa vaatame, kui kogu pärandus on jagatud, kaklemised kakeldud ja saagiosad maha müüdud, rahaks tehtud. Kergitame kaabut (mida meil pole) ja läheme laiali. Unustame ära selle
Ettekanne Eesti Kirjanduse Seltsi eestluseteemalisel konverentsil Tartus 13. V 2000.
