lähtus ta nimelt tollest viiskond aastat varasemast, ja sealjuures tahtmatult valetada, sest tegelikult tuli tal see hiljem meelde, kui uus algusrida juba pähe oli torganud või paberile pandud. Ja teiselt poolt, kinnitades, et tema silmis polnud nende kahe rea ja luuletuse vahel mingit otsest seost, võib ta eksida samamoodi, sest see seos kahtlemata oli, ilma et ta seda oleks teadvustanud. Selle viimase hüpoteesi juurde ma jäängi ja lähtun sellest oma järgnevas arutelus, kus ma nende kahe luuletuse vahele – ja neist läbi – ajakaart joonistades tahan püüda tabada midagi olulist luuletaja arenguloos, tema tõusus tippu ja selginemises, mis on korraga, nagu ikka, nii kirjanduslik kui inimlik, nii isiklik kui aja(loo)line jne. Ühesõnaga, ma tahan jälgida, kuidas üks autorile väga põhiline ja tema luules põhjuslik motiiv on transformeerunud ja, ma ei karda öelda, ülenenud, unustamata sealjuures oma tagasihoidlikku ja lihtsuses liigutavat algupära.
Lugeja on neid kahte rida omaette korrates muidugi juba märganud, et jah, tõepoolest, esmakordselt ja emakoskel on omavahel nagu sõnamuundused, kõlades naljakalt ühtemoodi, kuigi hilisem variant on kaotanud, justkui sulgides, mõned udu- ja verisuled, s, r, d, t, ja et neid kadusid asendab üksainus kopsakas k, mis on tiidsalt astudes alustamas rea viimast silpi, kael valvsalt õieli, nagu rohu sees oma poegi kutsuval kosklamammal endal. Peale selle märkab lugeja, et mõlemad algusread sisaldavad ühepalju silpe ning täpselt samasugust rõhurütmi ehk värsimõõtu, ainult et seegi on hilisemas natuke reljeefsem. Kuigi pärapõrgust on liitsõna, mille saksalik kokkukirjutamine on eesti keeles natuke arbitraarne nagu paljude liitsõnade puhul, sest kui eriti tahetakse rõhutada, siis öeldakse see just lahku: milline pära põrgu! Seda on ilmselt silmas pidanud ka „Saatusliku Simuna” kujutaja, sest värsilõpuga pärapõrgust „riimub” vastu võttis. Kokkuvõttes on varasema algusrea rütm natuke kõhklevalt lainetav, kuna hilisemal on see lainetus konkreetne ja välja mõõdetud, sisaldades enese kinnituseks veel üht susisevat siseriimi, koskel kuskil, et meenutada võib-olla linnu enda susinat. Kuid zooloogilised täpsustused tulevad allpool.
Teisalt on lugeja nende kahe luuletusega tutvunult võib-olla õlgu kehitades nentinud: nad on lõpuks ju nii erinevad ja see, et kaks silbilis-rõhulist värsirida teineteist meenutavad, on triviaalsus – mis siis? Seda enam, et edasi läheb värsiskeemgi erinevalt. „Simunas” on tegemist viie nelikuga, kus üldiselt riimuvad kolmesilbilised lõpud, kuna kahesilbilised niisama kuidagi kokku kõlksuvad, aga luuletuse keskel toimub veel üks väike uperpall, kus korraks ilmub meesriim (suus-kuus), misjärel on ühes salmis äkki kõik lõpud kolmesilbilised ja lõpuks tullakse laubalt higi pühkides alguse juurde tagasi, esimest salmi põhijoontes korrates. Ühesõnaga, paras eklektika, mis aga iseenesest polegi sellises „koolipoiste”-teemalises luuletuses paha (vähemalt võib nii öelda tagantjärele, kui Suuman on avaldanud ka hoopis rafineeritumat värsistusvõimet – selle valgusel võib eklektika tunduda isegi tahtliku mänguna, kuigi valguse tulevikust minevikku suunamine on – vist! – füüsikaseadustega vastuolus). Seevastu koskla-luuletus on sonett, kus mees- ja naisriimid kenasti vahelduvad ja eklektikast pole jälgegi, pigem võiks talle ette heita pedantsust, kui poleks, jällegi, Suumani loomingus ees- ja tagapool vabamat ja lõbusamat suhtumist värsistusse, mis heidab tema sonettidelegi natuke rohkem mänglevat valgust.
Aga enne kui asume lahendama küsimust, kas need kaks luuletust täidavad oma algusridade suure paralleelsuse-lubaduse või on nende ridade kokkukõlamine vaid tähenduseta juhus (kui ühe autori loomingus selliseid on!), vaatame veel kord neid esimesi ridu ja täpsemalt nende esimest sõna, mis on Kui…
Kui! Selle pealtnäha süütu sõnakesega ei saa alata mitte igasugune luuletus, mitte igasugune jutustus. Kui määrab ära nii mõndagi. Kui eestlaste kirjandusteadvusesse on kinnistunud ühe raamatu alguslause, siis on see (ja paraku vist ainsana) „Kui Arno…”. Ja loomulikult viib Suumani Simunast sinna „Kevade” algusesse mõtteline otsetee, sest luuletus kirjeldab just täpselt isaga koolimajja jõudmist ning sellest alanud kooliteed, mille psüühilistes iseärasustes ja tagajärgedes on arnolikku küllalt (unistava loomuga maapoisi üksindus oma rohmakate suguvendade seas jne). Kui’ga, nagu näeme, võib klassikaliselt alata üks jutustus (ammu)möödunud aegadest. See on n-ö eepiline kui, mille Betti Alver oma poeemis „Mõrane peegel”6 on poeemimahtu silmas pidades ja kui olemust justkui analüüsides laiali venitanud nagu kärtsmooniku, pikendades hakatuseks sõna ennastki – „Sel ajal, kui…”:
Sel ajal, kui meil olid saiad
veel krõbedad ja kopsakad,
kui kapsalehed olid laiad
ja naised hästi lopsakad,
kui mulgid kandsid musta vammust
ja kurni viskas iga naakmann,
kui köstri lehm läks lõhki rammust,
kui juturaamatuid müüs Laakmann,
kui rasvast läikisid veel koid,
pannkoogid, kraed ja kardavoid –
Siin annab juba kui’de rohkus ja vohavus märku, et algamas on midagi laia ja eepilist, jutustus ühest ajaloolisest epohhist. Suumani Simuna kui on kahtlemata kitsam, juttu tuleb küll epohhist, aga mitte ajaloolisest, vaid isiklikust, ja kui’ga ei alga mitte poeem, vaid üsna lihtne ja lühike luuletus. Tähelepanuväärne on, et selle nii produktiivse kui’ga ei alusta poeedid mitte just paljusid luuletusi, ja mida vähemaid nad nii alustavad, seda kõnekamad need kui-luuletused nende loomingus ja nende kui inimeste kohta on. Suumanil on need kaks Kui’d kui mitte ainsad, siis igatahes peaaegu ainsad. Alverilt leiame peale tolle kui’dest rammusa poeemialguse ühe hoopis isiklikuma kui: „Kui ma kauges lapsepõlves”,7 kus pealkiri, muide, kordab, mis selleaegse Alveri puhul on erandlik, luuletuse algusrida, nagu veelgi rõhutades, kui olemusliku ja hingesügavusest tuleva meenutusega on tegemist. Öeldakse lause, mis on pealkirjas, siis jäädakse mõttesse, ja siis, ohates, korratakse seda uuesti, alustades jutustust, mis võib-olla on poetessi kõige sügavam elujutustus ja mis oma lapsepõlve-meenutusega on omamoodi lähedane Suumani „Simunale”, ilmutades ühtlasi reljeefselt nende kahe luuletaja erinevusi, nii ajaloolisi, soolisi, psüühilisi kui andelaadi puutuvaid…
Niisiis paistab luuletust avav Kui, nii ootamatu kui see tolle üldkasutatava sidesõna puhul ei tundugi, kuulutavat seda, et nüüd tuleb midagi tähtsat, midagi, mis on luuletajal südame peal, mingi (kadunud) aeg või mingi hetk, mis ei lase lahti, mis on jäänud teda märkima ja mida ta nüüd välja rääkima asub. Neid aegu ja hetki, mis vääriksid kui’d oma jutustuse algusesse, pole inimese elus ja mälus sugugi nii palju. Sealjuures võib see rõhukas kui olla kas teadlikum või teadvustamatum. Nii alustab Juhan Viiding luuletust, mille ta on lausa „Eluküsimuseks”8 nimetanud, natuke üleüldise ja inimkondliku, ülimalt teadliku hinnanguga olukorrale: „Kui ollakse ainult vastu, / ei olda millegi poolt.” Tolle luuletuse kui on omapäraselt olevikuline, sellal kui teisal, tulevikku vaadates kujutab ta: „Kui matate, siis ärge enam pooge / mind lipsuga.”9 Seevastu algab tal üks teine kui-luuletus: „kui ma märkan alasti naist / kas unes ärkvel või pildil”10 hoopis teistsuguse, kuid veelgi olemuslikuma, alateadvusele teed avava tunnistusega. Viivi Luik aga annab oma kui-luuletuses „Retsept” hoopis erandliku ja pealtnäha juhusliku pildi, mida ta käsib mällu vajutada: „Kui sööd valget pikergust õuna / linnakorteris, kivimajas, / siis pead ajju märkima aja – / päeva, hommiku, õhtu, lõuna.”11 See kui on retseptile kirjutatud justkui tuleviku tarbeks, aga ilmselt kirjeldab ta üht olnud ja kestma jäänud hetke, mis nüüd laiubki üle oleviku tulevikku välja: mis jääb.
Nagu näeme, on kui ja on kui, on eepilisem kui ja on lüürilisem kui. On kui,
B. Alver, Teosed I. Tallinn, 1989, lk 65; raamatus „Lendav linn” (1979, lk 143) kannab see 1939. aastaga dateeritud poeem veel märkust „Katkendid”.
B. Alver, Teosed I, lk 260, dateeritud 1942: Kui ma kauges lapsepõlves / aabitsat veel lugesin, / mõnikord siis ema kleiti / vallatades pugesin. / Joostes ringi toas ja õues / kuumas mängu-ahinas, / kuulsin nagu kurba kõnet / raske riide kahinas. // Talv mind kattis tormirüüga, / tõukas hangeharjule / ning ma tahaks jälle joosta / tuppa kolde varjule. / Kuid ma väsind lapse kombel / kodu poole piiludes / nõrken oma elu suurtes / tuisukarva siiludes.
J. Viiding, Osa. Tallinn, 1991, lk 84.
Sealsamas, lk 83.
Sealsamas, lk 181.
V. Luik, Luulet 1962–1974. Tallinn, 1977, lk 153.
