pole kunstis kohta, kavatsused ei tule seal arvesse, iga hetk peab kunstnik kuulama oma instinkti, mis nimelt teebki kunsti kõigist asjadest kõige reaalsemaks, kõige rangemaks elukooliks ja tõeliseks Viimseks Kohtumõistmiseks. See raamat, kõigist kõige vaevalisem kokku veerida, on samas ainus, mille on meile dikteerinud reaalsus, ainus raamat, mille mulje on meisse „trükkinud” reaalsus ise. Mis ideid elu meisse ka ei jätaks, nende tõesuse vajalik kinnitus on nende materiaalne kuju, elu jäetud trükijälg.”15
Aleksander Suuman „alustas” maalikunstnikuna ja läks üsna vaikselt ja järk-järgult üle kirjutamisele, sealjuures eranditult luule kirjutamisele. Tema puhul on üllatav, et ta debüteeris juba 1963. aastal ühes neist kuulsatest „kassettidest”,16 sest tema luulesse tulek tunduks nagu veel palju hilisem. „Suurte” ja noorte seas ei paistnud see „vanana” tulija vist eriti välja, seda enam, et tema selleaegset loomingut iseloomustab teatav naiivsus, diletantism ja kohmakus. Kuid needki räägivad aususest, võib-olla suuremastki aususest kui see, millega hiilgasid tema kuulsad kassetikaaslased. Sest olles oskamatu, ei peida Suuman seda võõra oskuse alla, olles kohmakas maapoiss, ei püüa ta seda ka varjata. See alguse aus oskamatus päästis teda ehk hiljem temaga samal ajal alustanud „noorte” tihti kurvast saatusest, mis on viljatus ja kinnijooksmine, kuna tunnustusejoovastuses on kaotsi läinud kunstnikule nii vajalik alandlikkus oma oskuste ees, õppimis- ja muutumisvõime. Suuman jäi varju ja see vari mõjus talle turgutavalt, nii nagu metsast toodud kuusetaime ei tohi istutada kohe heleda päikese kätte, kus ta ära kuivab, vaid tuleb tal lasta mõne põõsa varjus aastatega ise valguse kätte sirguda.
1977. aastal ilmunud „Sõnad sulavad taevaga ühte” on üpris isikupärane raamat, poeedi oma hääl on juba äratuntav, eriti tagantjärele vaadates, aga see on ikkagi veel tükk siit, teine sealt, ning kohmakus ja naivism jäävad paiguti veel kohmakuseks ja naivismiks, maamehelikkus lihtsalt maamehelikkuseks (aga kunstis peavad need kõik, nii kohmakus, naivism kui maamehelikkus ülenema, puhastuma, endast kõrgemale tõusma, veel suuremaks kohmakuseks, naivismiks ja maamehelikkuseks saama). Ometi on selles raamatus ka mõned tema loomingu kõrgaega kuuluvad palad, mis kõnelevad sellest, et too aeg siis juba koitis, metsast toodud kuusk hakkas põõsast kõrgemaks kasvama. Siiski, 1970. aastatel olid Suumanist kaugelt olulisemad autorid Viivi Luik, Jüri Üdi, Paul-Eerik Rummo (kelle retrospektiivkogu ilmus 80-ndail justkui mingi vabaduse eelaimus), Hando Runnel jt, kes küll kõik ilmutasid selle aja lõpupoole ka üsna tõsise kriisi märke (mida Üdil tähistas näiteks „pöördumine” Viidinguks), nagu kogu tollane luule, mis üldise arusaama järgi neist „noortest” koosneski.
1980 tundub tagantjärele sümboolse aastaarvuna. Õitsev sotsialism oli saavutanud oma haripunkti, paraaditsedes olümpiamängudel, mille läbikukkumine ühtlasi nii kiirendas (majanduslikult) kui ka sümboliseeris tema pankroti algust. Nimetus „stagnatsioon” või „stagnaaeg” on sellele aastale ja seda ümbritsevale ajale nii kõvasti külge kleepunud, et tundub, nagu oleks siis juba teadlikult elatud stagnaajas. Tegelikult pakuti too nimetus välja hoopis tagantjärele, „uutmistuultes” ja koguni vist ülevalt, otse parteikongressilt või – pleenumilt või Pravda lehekülgedelt, kuigi tolle aja historiograafid teavad kindlasti täpsemalt selle sõna autorit. Aastal 1980 ei teadnud Eestis veel keegi, et on „stagnatsioon”. Oli lihtsalt elu, isegi mitte „Brežnevi aeg”, sest Brežnevgi tundus igavesena ja raske oli ette kujutada, et talle järgneb midagi teistsugust (ja ega kohe järgnenudki). Kultuur õitses, ja seda sugugi mitte ainult parteiaruannetes. Ta õitses päris tõsimeeli ka kollektiivses teadvuses, Sirbi ja Vasara veergudel, kus iga uut kunstisaavutust, oli selleks siis mõni personaalnäitus või uus luulekogu, tervitati erilise tähelepanuga ning eritleti, nende saavutuste kohatist keskpärasust silmas pidades, lausa kangelasliku, lausa entomoloogilise, mikrobioloogilise, viroloogilise detailsusega. Selle hoolsalt luubi ja mikroskoobi all peetava kultuuri peavoolu lätted olid teadagi viimases vabadusepuhangus, kuuekümnendates aastates (millest juba agaralt sepitseti Legenda aurea’t, Pühakutelugu), ilma et keegi oleks märganud, kuidas need lätted tasapisi kuivama kipuvad.
Stagnatsioon, millest keegi veel ei teadnud, et see on just stagnatsioon, polnud sugugi vaid ülevalt peale surutud „režiim”. Režiim oli ta küll, aga ka ühiskonna sisemine režiim ja mingis mõttes ka inimeste, isegi kõige selgepilgulisemate vaimuinimeste vaimne režiim. Keegi ei jää ajavaimust puutumata ja kõik, ka kõige vastalisemad, aitavad selle erilise olluse eritamisele jõudumööda kaasa. Nii iseloomustas kunstiilmas seda aega süvenev konservatism, mis esitas ennast vastukaaluna (ja teatud mõttes oligi seda) ametlikule parteilisele konservatismile, seda enam, et too rääkis ikka aina progressi ja muutuste terminites. See oli muinsus- ja looduskaitseliikumise õitseaeg, mille rõhk oli konserveerimisel ja säilitamisel (sest nõukogude „progress” ähvardas niihästi ehitis-, loodus- kui ka eluolumälestisi).
Luules langeb sellele ajale pealtnäha ootamatu ja ajalooliselt ebaloogiline riimilise ja meetrilise luule taassünd. Aga seegi „trend” järgis rohkem ajavaimu, kui tollal välja paistis, sest vanade (vanade, sest igal juhul vananenud) vormipäitsete taas pähe tõmbamisega läksid poeedid teatud mõttes kaasa tolle uue „vaikiva ajastuga”, kehtestades endale ise reegleid, ühesõnaga „režiimi”, mida neilt keegi ju otsesõnu ei nõudnud. Selle vormikonservatismi teadlikum põhjendus oli aga teatav luulekaitse (nagu muinsuskaitse), mis pöördus tagasi 30-ndate kuldaega, seega, nii irooniline kui see ka pole, eelmisse vaikivasse ajastusse. Kuna nõukogulik inetus ähvardas üle sõita igasugustest „kodanlikest iganditest”, siis oli poeedi kohus need igandid kui viimased kultuurimälestised kaitse alla võtta. Selles luulekaitseliikumises avaldus muuseas ka kultuuri enda sisemine reaktsioon kuuekümnendate „vabadusliialdustele”, aga samuti kuuekümnendate „noorte” asumine vananemis- ning paraku ka konservatismiteele. Suurmoeks sai kõiksuguste „vormide” viljelemine ning range silbilugemine, arvukad luuleklubid võistlesid sonettide ja haikude komponeerimises ning Ain Kaalep avaldas silmapaistvaima osa oma epohhiloovatest vormitruudest luuletõlgetest.
Suumani „Meil siin Hüperboreas”, mis tollel sümboolsel 1980. aastal trükist ilmus, ei kuulunud nende luuleraamatute hulka, mille saamiseks Tartus ülikooli raamatupoe ukse taga järjekorras oleks seistud. Seisti Runneli, Kareva, Luige, Kaplinski pärast – neid sabasid nägin ma 1980. aastate alguses oma silmaga, kuigi ma snobismist sinna sappa kunagi ei läinud. Sabadestki on hiljem tulnud legend, mis räägib tollase rahva erilisest kultuurihuvist, kuigi sabatamine ja riiulite täitmine oli vist ikka rohkem moe- ja seltskonnanähtus, nagu nüüd on näiteks veinide maitsmine. Nii tundub iga aeg „rumalana” või „pimedana” vaid meie tagantjäreletarkuse valguses, sest oma aja, see tähendab praeguse enda (nagu need seal kunagi polekski olnud meie, nagu meie, nagu minagi poleks elanud stagnaajal ja ka ise seda aega väikest viisi „tootnud”) nägemine on võimatu. Teisalt näivad kõik „kadunud ajad” olevat loogilised ja omamoodi harmoonilised: teisiti ei saanudki olla, nagu oleks ajalooline aeg vesi, mille pealispinna kaootiline virvendus moodustab linnulennult vaadates selge ja korrapärase lainemustri, alludes vääramatutele ning isegi matemaatiliselt väljendatavatele seadustele. Minevik on veel seda „harmoonilisem”, et selle saaduseks oleme „meie” oma praeguses paratamatuses, ning tagantjärele on näiteks igati selge, miks 90-ndate vabariiki ei juhtinud mitte 60-ndate vanad radikaalid, keda see vabariik kasutas vaid end legitimeerivate maskottidena, vaid 80-ndate noored konservatiivid.
Kuid Suuman ei kuulunud nende radikaalide hulka. Tema raamatut oli erinevalt moepoeetide kogudest minu mälu järgi poest saada veel paar aastat hiljemgi ja ega ka mina poleks vist ei raamatut ega autorit (noore inimesena ikka „originaalselt” peavoolu ligi hoides) endale niipea teadvustanud, kui mulle seda teost 1980. aasta näärideks kingitud poleks (aga võib-olla ka jõuludeks, sest jõulude demonstratiivne pidamine hoolimata tööpäevast kujunes samuti selle konservatiivse aja suurmoeks). Ja nii sai „Meil siin Hüperboreas” vastu ootusi ja seniseid nooruslikult absolutistlikke tõekspidamisi mu ülikoolialguse lauaraamatuks ja üheks kõige armsamaks luuleraamatuks seniajani, olles hoopis vähem oma värskust kaotanud kui mõned teised tollased luulekogud.
Tõlgitud väljaandest: M. Proust, Le Temps retrouvé. Pariis, 1993, lk 278–279.
Suuman debüteeris noorte autorite kassetis koguga „Oh seda inimest. Luuletusi 1957–1963”.
