merikajaka või muu röövliga. Igal juhul näib tema põhifunktsioon olevat paljude o-de kandmine üle pardipesakonna, mis annavad veel kaks siseriimi laadis kokkukõla viimase riimiseeriaga poole-pilliroole-vetevoole. Alguse kisavatest suu-u’dest on nüüd saanud kohkunud silma-o’d (silmad tuleb elus lahti hoida, aga iga kord ei aita seegi), ja ühtlasi vaatleja ehmunud-tunnustav oo! (mis meenutab mõnevõrra ka „Saatusliku Simuna” valulikku „Oo, vahetundidel, kuis sain ma taguda”) nende „paari väeti” vedamise peale, kes „siiski” pääsevad „vetevoole”. Ühtlasi on see lõpu oo-tamine nagu lehvitus, nagu jumalagajätt, kaugenemist saatev pilk, omaenda õrnale lapsepõlvele (ja noorusele) järelelehvitamine: seal nad lähevad, vetevoog kannab neid aina kaugemale ja kaugemale avaruse poole.
Tähelepanuväärne on ka tempode vaheldumine neis soneti kuues viimases reas, kuhu, nagu traditsioon ette näeb, koondub kogu põnevus ja puänt. Roo-loorkull ja söömapidu on hästi „kiired” sõnad, mis peavad sellest reast, silpide arvu vähendamata, tegema tõelise sööstu. Seevastu Paar väetit siiski pääseb on lühikeste sõnade rivi nagu poegade üksteise järel vette supsamine, mille lõpetab – ruttu, aga lõpmatuseni pikenedes: voo-oole – see hetk, kui kõik on vee peal ja vapralt kaldast kaugemale ujuvad.
Seda lahedat, läbituntud ja mõtestatud vormirangust ei kohta aga ainult „Hüperborea” riimilistes palades. Vastupidi, vabavärsid, nii vähe kui neid leidubki, tunduvad seal veel kindlavormilisemad, veel läbimodelleeritumad, illustreerides nähtavasti Suumanile lähedast mõtet (mis hilisemas loomingus näib kujunevat poeedi veendumuseks), et riim ja meetrum pole kaugeltki ainsad ja koguni mitte kõige huvitavamad (eriti eesti keeles) värsside korrapära ja seoseid loovad vahendid, ning et kõrgem matemaatika algab hoopis seal, kus lõpevad riimid. Siseriime, vokaalharmooniaid, omapäraseid rütme on „Hüperboreas” nii palju, et neid iga lugemisega uusi märkab – omadus, mis teebki luule, muidu ju mahult nii napi vormi, pikaajaliselt nauditavaks. On luuletusi, kust riimid on peaaegu lahkunud, justkui need luuletajad, kes sügise tulles lennanud on linna („Ju luuletajad lennanud on linna”),17 jättes siiski ühe, keda ei mainita, kadariku vahele: need peaaegu vaikinud, ülimalt diskreetsed ja harvad lõpukooskõlad, täpselt nagu sügisõhus harvaks jäänud kilksud ja helgid, mida nad imiteerivad luuletuses „Vaikne sügisõhtu”,18 mis koosnebki ainult sõnade omavahelisel kokkupuutel tekkivast tuhmist krabinast, kahinast, klobinast – kõike seda koos hoidmas vaid kolm või neli kolksu: tal-tall-(väraval) – all, neile sekundeerimas lõpus uu-de veelgi tasasem umin (pooppuu-suud-kõrvitskuu), mida ei märkakski selle udusambana reeglistamata pala riimidena, kui ümberringi poleks juba maad võtnud säärane vaikus.
See raamat on vormitundelt väga ühtlane ja lisaks on luuletused ka omavahel läbi põimitud, teemad ja riimid kajavad vastu ühest luuletusest teise (nagu need kosklasalmide oo’d, mis meenutavad näiteks ühte teist kevadeluuletust, kus „oma vastset oodi / loeb koovitajale üks koovitaja”19), luues haruldaselt tervikliku ruumi tunde. Aga mis ruumi?
Nagu klassikaline draamakirjanik, on Suuman kogu oma „lavastuse” paigutanud selgesti tajutavasse ümbrusesse ja aega, ühte pidevusse, teatud dekoori keskele, millele lisatakse vaid tegevuseks vajalikke aksessuaare läbi kõigi kolme vaatuse, milleks on kolm aastaaega: „Hüperborea” suvi on mõistagi nii lühike ja ärev, et selle kohale jääb antrakt.
Tolle aegruumi terviklikkuse mõistmiseks tuleb aga korraks tagasi pöörduda meie ajalooliste remarkide juurde. Seitsme-kaheksakümnendate üks moesõna, seda enam, et natuke keelatud, oli siseemigratsioon, mis oli teatavasti üks „vaikiva vastupanu”, kultuuri säilitamise vorme ja vihjas sellele, et välisemigratsioon – kultuuri üle mere kohvris kaasaviimine, nagu legendaarseks saanud väliseestlased olid teinud – pole antud ühiskondlikes oludes eriti lihtne, ja niisiis ei jäänudki tundlikul inimesel muud üle kui tõmbuda pealetükkiva inetuse ja kära eest siseemigratsiooni. See vastuoluline sõna, mis sisaldab endas nii rännu kui paigalejäämise mõtet, on ka seepärast tänuväärne leid, et teda saab käsitada kahel täiesti mõttekal moel. Esiteks pagulusena maalt lahkumata, väljarändamisena kuhugi äärealadele, metsa(vahiks), provintsi (sest Tallinn ja Tartugi olid selles mõtte jõul suureks paisutatud mikrokosmoses – milleks noil armsail kümnendeil olid meile Eesti ja tema kultuur – tõelised patupesad ja paabelid), või ka elu äärealadele: valvuriks, katlakütjaks jne. Samal ajal võib „sise” tähendada emigratsiooni iseendasse, sümboolset väljarändu ühiskonnast, oma sisemist kõrbeteekonda, oma vaimset ermitaaži. Ühesõnaga, „endassesüüvimist”, mida see sõna ka ei märgiks.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
