style="font-size:15px;"> Isegi vihmauss töötleb omal moel mulda, mida ta ühest otsast sisse ahmib ja teisest välja puristab. Kahtlemata on tal kui mullakobestajal täita oma oluline roll elu ringkäigus. Ega vihmaussi võimete puhul olegi midagi muud tahta.
Aga inimese puhul? Minu puhul? Kas sellest piisab, et ma olen nagu filosoofiline vihmauss, kes pritsib sõnavahuga üle kõrvu, mis kuuldekaugusesse satuvad? Kõrvu, mis on kontsertide bassitüminast poolkurdid. Kõrvu, mis on kanaliks aju juurde, mis loksub viinas või õlles.
Kas see ongi kogu minu panus?
Paljud Armunäljased on andnud maailmale üle oma kingid, kuigi nad ei pruugi seda endale teadvustada. Kirjanik – ükskõik, kui palju ma tema kallal keelt ei teritaks – suudab luua raamatuid. Kitarrist on andnud muusika. Geenius maalikunsti.
Ja mina?
Mida on minul anda?
Millised on minu võimalused?
Mis eristab mind teistest filosoofilistest vihmaussidest, keda planeedi Maa vaimusfääris vingerdab ringi määratu, otsatu, mõõtmatu hulk?
Ehk vaid see, et mu elu ei kulge tavapärases rütmis: kool-kodu-pidu või töö-kodu-lapse lasteaiapidu, vaid ma olen osa Armunäljaste festivalist.
Iseküsimus, miks ma sel festivalil olen?
Miks me kõik siin oleme?
Ehk ongi minu pärisosa uurida välja, mis on Armunäljaste festivali mõte?
Ent kas see vastab ühtlasi küsimusele, mis on minu elu mõte?
Ja milleks see kõik?
Miks?
Kerge tonks vastu käsivart äratab Filosoofi mõtisklustest. Kirjanik on tagasi jõudnud, käes kaks plasttopsi külma õllega, mis soojal kevadpäeval tundub eriti ahvatlev. Filosoof ümahtab tänulikult, võtab sõbra käest joogi vastu ning rüüpab esimese karge lonksu. Ah, kui hea! Filosoofilised küsimused peavad nüüd natuke ootama. Muidu läheb õlu soojaks.
Raisakotka nulleelarve mõistatus
Soojale päevale järgnev öö on uskumatult külm. Lill, kuueteistaastane paksuke plika, ei saa telgis kuidagi und. Värisedes kisub ta magamiskotti tihedamalt enda ümber ja kuhjab selle peale kõik soojemad riided. Ent ikka on külm.
Tüdrukul on külje all vaid õhuke kummimatt ja ümber magamiskott, mis on mõeldud kasutamiseks –5 kuni +9 kraadi juures. See tähendab, et alampiiril, viie külmakraadi juures, jääb inimene kotis veel ellu. Ent mõnus on olla ikkagi keskmise näidu ehk viie plusskraadi juures.
Lill ärkab iga natukese aja tagant, sätib maha libisevaid riidetükke, suigatab… ja ärkab taas. Müra summutamiseks pistis ta tropid kõrva, ent ka läbi nende on kuulda naabrite jutukõma. Veidi kaugemalt kostab kaklusehääli. Külm on.
Niimoodi vintskleb ta telgis kogu öö. Hommikupoole läheb soojemaks, unistab Lill, siis ehk saan magada. Kella seitsme ajal ärgates ongi juba päris mõnus. Kas õnnestub veel puhata? Jah, mõned napid tunnid. Siis kütab päike telgi talumatult kuumaks.
Haigutades ronib Lill telgist välja. Tuleb osta paks alusmatt ja külmakindlam magamiskott, otsustab tüdruk, muidu ma jahedat aega üle ei ela. Küsimus ei ole ju ühes-kahes magamata öös: nüüdsest on Armunäljaste festivali elu tema pidev eluviis. Nii et see võiks olla võimalikult mugav. Kakskümmend neli tundi ööpäevas.
Vähesest unest roidunud Lill longib söögitänava poole. Ainuke tuttav nägu, keda ta seal märkab, on Raisakotkas. Pikkades tumedates riietes mees on kuhjanud enda ette lauale hulga papptaldrikuid erinevas tühjenemisastmes, mõnel vaid amps sööki, teine peaaegu puutumata.
“Tahad ka?” pakub Raisakotkas täissuisel mõminal.
Mees sirutab Lille poole taldriku, millel keerdub jäme vorstijupp, peal hangunud rasva nired. Lill kõverdab jälestavalt suud ja raputab pead.
“Kuidas sa saad süüa toitu, mille võhivõõrad on järele jätnud?” põlastab Lill.
“Mis siis sellest?” imestab Raisakotkas ja paljastab irvitades lünkliku hambarea.
“Kas sa ei karda, et mõni idioot on taldrikusse sülitanud või midagi niisugust?” uurib Lill.
“Ma vaatasin, et see tundub puhas kraam,” vastab mees. “Mida sa üldse vingud? Kõik Armunäljased söövad ju vahel järelejäetud sööki, kui raha pole.”
“Nojah, aga…” Lill otsib õigeid sõnu, “teised ostavad ikka ise ka!”
“Las ostavad,” kehitab Raisakotkas ükskõikselt õlgu. “Minul ei ole selleks raha.”
“Aga…” Lill paneb suu kinni.
Mida siin enam öelda? Jah, muidugi, Raisakotkal ei ole ju raha. Mitte kunagi. Mis pole ka ime, arvestades, et ta ei tee katsetki seda teenida. Eks raha napib teistelgi Armunäljastel. Nende levinuim kokkuhoiunipp on smugeldada kontserdialadele sisse oma alkoholi, et mitte raisata kohapeal kallile joogile. Lisaks on nad tihti öötoidulised: kui festivalipäev on lõppemas, siis püüavad söögikraami müüjad saada viimastest portsudest lahti eriti odava hinnaga. Või annavad lausa tasuta. Tõsi, allahinnatud söök, mida on hoitud tundide viisi pottides-pannides soojas, maitseb nagu… nojah. Aga keda see maitse öisel ajal ikka nii väga huvitab?
Veidi raha on siiski vaja, kas või festivalipiletite ostmiseks. Seetõttu teeb enamik Armunäljaseid mõnevõrra tööd – vahetevahel ja väikestviisi, aga siiski. Kitarrist esineb pillimänguga, kas siis otse festivalipaikade juures või lähikonna linnade tänavanurkadel. Vahel on Kitarristile seltsiks ka hea lauluhäälega Kõvamees koos oma kitarriga; või siis Geenius, kes tümistab käsitrummi. Rikkaks niimoodi ei saa, aga veidike münte ja paberraha koguneb kitarrikohvrisse ikka.
Teised Armunäljased otsivad teenistust enamasti seal, kus nad nagunii kogu aeg on: festivalialadel. Kõige järjekindlamalt töötab lesbipaar Elo ja Eha: neil on oma telk, kus nad laenutavad vesipiipe, mida saab patjadel lebades suitsetada. Sama telgi juures teevad nad soovijatele hennamaalinguid. Neil on töötamiseks ka suurim motivatsioon: peale enda peavad nad hoolitsema väikese tütre eest, kes vajab korralikku toitu ja riideid.
Vahel pakuvad vesipiibu-telgi juures mõned Armunäljased soovijatele massaaži, eriti tundlikud käed on joogahuvilisel Maarjal. Kõigi loominguliste alade peale andekas Geenius joonistab soovijatest poole-tunni-portreid. Kirjanik saab honorari siin-seal meedias ilmuvate artiklite eest. Kõvamees ja teisedki mehed aitavad söögija joogimüüjatel tassida õlleankruid ja muud raskemat kraami. Pea kõik Armunäljased korjavad tühja taarat, seda vabalt maas vedelevat valuutat, mida on lihtne viia vastuvõtupunkti ning seejärel konverteerida õlleks, siidriks või portsjoniks küüslauguleibadeks.
Armunäljased pole küll erilised töösipelgad – ei, kaugel sellest! Ent Raisakotkas ei tee üldse midagi peale taarakoriluse. Mitte kõige vähematki.
“Kas sa oled kunagi tööga raha teeninud?” uudishimutseb Lill.
Raisakotkas pistab rasvase vorstijupi korraga suhu. Ta mälub ja mälub, närib ja neelab, ütlemata sõnagi. Vaikus venib nii pikale, et Lillele hakkab tunduma: mees on küsimuse koos vorstipudiga alla kugistanud. Aga ei.
“Ega
