et ta ei kuluta peaaegu millelegi.
Eluase? Telk on tal olemas, kuigi üsna määrdunud ja räbaldunud.
Söök? Raisakotka menüü koosneb jäänustest, mida teised festivalikülalised on taldrikutele jätnud.
Suitsud? Vähimagi kõhkluseta nuiab ta sigarette igalt suitsetajalt. Kui ei anta, küsib mahvi. Kui ka mahvi ei anta, siis korjab priskemaid konisid ja tõmbab neid.
Alkohol? Lava ees fännide keskel hüpates norib Raisakotkas välja esimesed julguse-sõõmud. Kui kerge sakk sees, siis edasised napsid haarab ta juba lennult. Enamasti peotujus inimesed ei pahanda, kui tõsirokkari olemisega mees haarab nende õlle ja kallab kurku. Ikka arvatakse, et ju ajas segamini.
Aga festivalipiletid? Kuidas saab Raisakotkas nende jaoks raha?
Kas tõesti ainult taarat korjates? See on olnud hulk aega mõistatuseks kõigile Armunäljastele.
Mõistatus saab vastuse üsna pea. Vägagi ootamatul moel.
Ülistuslaul raskele rokile
Klaarsinises taevas lõõskav päike küpsetab halastamatult rahvast, kes on kogunenud rannaäärsele folgifestivalile. Merekaldale püstitatud laval esinevad muusikud viskavad nalja: metallist kitarrid on nii kuumad, et nende peal võiks muna praadida.
Festivaliala eraldab liivarannast vaid punane turvalint, mille juures higistab tumedas vormiriietuses nooruke turvamees. Pikkade varrukatega pluus ja pikad püksid tõmbavad päikesekiiri otsekui magnetiga. Turvamehe piinatud pilk on kiindunud kümmekonna meetri kaugusele, kus paar piigat kõnnib merre, vesi pärlendamas sihvakatel päikesepruunidel kehadel, mida katavad napid kuldsed bikiinikolmnurgad.
Kontserdipubliku seas on paljud mehed koorinud särgi maha, tuues nähtavale higist leemendavad seljad. Valged seljad. Päikesest punaseks tõmbunud seljad. Üksikud pruuniks päevitunud seljad. Nahka ajavad seljad erinevas päikesepõletuse staadiumis: pruunil nahal rohked valged sõõrid, heledal turjal suured valusroosad laigud, mis otsekui anuvad päikese eest varju. Kiitsakas selg, mille napile nahapinnale on mahtunud imekspandavalt palju punaseid põletikulisi mädavistrikke, millest mõni on rohukõrrega katki kraabitud.
Viimane selg kuulub Kiibitsale, kes looskleb koos teiste Armunäljastega mõnusalt murul. Kõigi ihud on veel kahvatud, sest rannailma on seni olnud loetud päevad. Vaid päikesesõltlasest Bändimagnetil on piimaga kohvi jume. Raisakotkas hoidub suure puu varju. Teda pole keegi näinud ilma tumedate pikkade riieteta, olgu ilm kui tahes soe.
“Mina olen ülirahul, et me vahelduseks siia folgile tulime,” sõnab Kirjanik, rüübates sõõmu külma õlut.
“Pole paha,” nõustub Kõvamees. “Mereäärne koht, mõnus ujumas käia, palju bikiinides tibisid. Muusika on muidugi lahja.”
“Ole nüüd, siin on olnud täitsa häid bände. Kas või needsamad folkrokkarid, kes praegu mängivad,” vaidleb Kirjanik. “Muide, järgmisel nädalal pidi siit saja kilomeetri kaugusel toimuma üks hea džässifestival…”
“Unusta ära! See tähendab, et mine, kui tahad, aga ilma minuta!” ägestub Kõvamees, kargab püsti ja hakkab edasi-tagasi kõndides innustunult seletama: “Mina tahan rasket rokki! Tahan metal’it! Tahan muusikat, mis on elus! Ja ehtne! Saad aru?!
Mind ei huvita muusikakonservid. Ma pole mingi tibi, kes vahib, suu ammuli, kuidas edev nolk kribistab DJ-puldis vinüülplaate. Ka see pole mingi õige kontsert, kui keegi toksib plaadimuusikale käsitrummi juurde. Ega elektroonilise muusika tudiludi, kui kiitsakad kutid näpivad arvuteid, isegi õieti teadmata, mida nad teha tahavad. Või räppimine, püksid rebadel nagu trellide taha pistetud neegril, kellelt politseinikud on püksirihma ära võtnud, et ta ennast sellega üles ei pooks. Ja kindlasti mitte džäss, mille saatel keerutab kombekalt jalga vanem generatsioon, kelle hinge uuristavad pangalaenud samamoodi, nagu kaaries järab hammastesse auke. Ei, ei, ei!
Kontserdil tahan ma ennast täiesti välja elada, hüpata ja karjuda. Ja ma tahan, et mu ümber oleksid samasugused fännid, kes elavad muusikale kaasa. Mitte peenutsedes puusa nõksutavad daamikesed või ülesmukitud ahvid, kelle viimse kui detailini lihvitud välimus karjub: “Vaadake mind!” Selliste eputiste tähelepanu pole mitte muusikal, vaid sellel, et kellegi tanksaabas ei riivaks nende läikivaid kingakesi.
Kui ma lähen kontserdile, siis ma tahan, et see oleks hea ja aus raske rokk. Kaasakiskuv. Raevukas. Kirglik. Mina arvasin, et me kõik mõtleme niimoodi?”
Kõvamees mõõdab pilguga Armunäljaseid, kes nõusolevalt pomisevad.
“Ma olen sinuga üldiselt nõus, ütleme, 95 protsendi ulatuses,” noogutab Kirjanik. “Kuid ei maksa ennast stiililiselt liiga piirata, et ainult raskemuusika ja kõik. Mõni muu bänd on ju ka nii hea, et tasub kuulata.”
“Väga õige!” lööb kaasa Bändimagnet, raputades uhket säravblondi juuksepahmakat. “Vaata, näiteks mina ei viitsi kuulata selliseid… noh, mittepandavaid muusikuid. No ei kisu kaasa elama, kui laval ägisevad ainult vanad rokipeerud, higi tilkumas mööda kortsus nägusid. Vähemalt üks kena ja noor silmarõõm võiks ikka bändis olla! Aga mina ju ei hakka teile sellepärast ütlema, et kuulame ainult seksikaid bände.”
“Kuule, tibi, oled sa segi läinud või?” imestab Kõvamees, keerutades nimetissõrme blondiini meelekohal. “Kas sa tõesti käid kontserdil ainult sellepärast, et muusikud sind märjaks ajaksid?”
“Ütle enne, kas sul raha on?” küsib Bändimagnet vastu.
“Praegu ei ole, aga… Miks sa küsid?” imestab Kõvamees.
“No näed! Raha sul ei ole ja mõistust ka eriti mitte, aga ikka on sinuga koos tore olla, kallis sõber,” naerab Bändimagnet ja teeb Kõvamehele pika pai. “Ja siis veel räägitakse, et naised tahavad meestelt ainult raha! Tahavad muidugi – siis, kui mehel pole midagi muud pakkuda. Sama loogika kehtib ka pillimeeste puhul: kui muusika on keskpärane, siis olgu vähemalt välimus pandav.
Kui muusik on tõeline talent, siis ei loe enam miski muu. Üks Tuva kurgulaulja oli välimuselt ümmargune null, pisike tüse lambanäoga mehike, aga kui ta suu lahti tegi… Kui kuulsin tema laulus ühekorraga kaht häält, kõrgem vibreerimas madalama kohal, siis sain aru, et tõeline anne on ikka üle kõige muu. Ja see kurgulaulja ei laulnud rokk-kontserdil.”
“See on õige, et anne on kõige tähtsam,” noogutab Kõvamees. “Aga ikkagi meeldib mulle, kui anne rokib!”
“See vaidlus ei lõpe teil kunagi,” tähendab Maarja muiates. “Lähme parem ujuma!”
Jutt jääb soiku. Armunäljased ajavad ennast püsti ja longivad mere poole, pugedes punase turvalindi alt läbi. Tumedas vormiriietuses higistav nooruke turvamees saadab neid igatseva pilguga.
Nagu elupäästja või nii
Õigupoolest oli Raisakotkal esmalt teistsugune hüüdnimi. Ent milline? Seda ei mäleta enam keegi. Mehe endine nimi kaob ajaloo prügikasti samal hetkel, kui Raisakotkas kummardub maantee äärde magama kustunud rokkari kohale ja pistab käe talle taskusse. Tahtmatuteks tunnistajateks mõned Armunäljased, kes tinistavad festivaliplatsi lähistel mäenõlval põõsastiku varjus viimaseid öiseid napse ja toidutänavalt kaasa haaratud allahinnatud sööke.
Teksased. Pluus. Tagi. Raisakotkas otsib selili lebava mehe taskud läbi niisuguse kiiruse ja metoodilisusega, mis annab tunnistust, et see pole tal kaugeltki esimene kord. Kui Raisakotkas
