ta naisele, kes kõnnib allpool mööda maanteed.
Saledal kehal hästi istuv kostüüm, kõpskingad, kena pisike käekott… Ilmselgelt ei kuulu mööduja rokirahva hulka, küllap on mõni tööle ruttav kohalik.
Naine otsib käekotist välja paki pabertaskurätikuid ja viskab hooga Lille poole. Tõusva päikese üks esimesi kiiri helahtab kuldsel abielusõrmusel.
“Jäta endale!” hõikab võõras ja kõnnib oma teed.
Pisut eemal annab kõpskingadega naine kiusatusele järele ja vilksab üle õla tagasi vaadata. Nähes verinoort punapäist rokitüdrukut taskurätikuga jalgevahet kuivatamas, lahvatavad mööduja põsed punaseks ja ta kiirendab sammu.
Õhetavapõsiselt edasi rutates tunneb naine, et on kade. Ta kadestab-kadestab-kadestab seda rokitüdrukut, tema vaba ja metsikut elu! Kontorisse jõudes paneb naine kohvimasina tiksuma, istub toolile sekretärilaua taha ja jääb mõtlema, millal ta viimati abikaasaga seksis? Nad tahtsid ju lastki saada, aga… No millal ometi…?
Kui talle ei meenu isegi see, millal ta viimati armukesega seksis, siis tunneb naine – Kaja –, et tal on viimane aeg minna.
Ta lülitab kohvimasina välja, jätab abielusõrmuse töölauale ja läheb.
Muusikafestivalile.
Miks ja miks!?
Järjekordsele rokkfestivalile kavatsevad Armunäljased sõita festivalibussiga, mis väljub Tallinna raudteejaama juurest parkimisplatsilt.
“Kuidas me õige koha üles leiame?” muretseb Lill. “Parkimisplats on ju nii suur.”
“Usu mind, võimatu oleks mitte leida,” muigab Maarja kogenult.
Nii ongi. Lill märkab kohe mustades riietes inimkobarat, mis on kogunenud murulapile parkimisplatsi serval. Palaval päeval hoidub enamik rokkareid puude varju. Ainult Bändimagnet ja mõned teised tüdrukud keeravad ninad päikese poole.
Kui buss ette sõidab, siis teevad Armunäljased omavahel koostööd: mõned hõivavad esimesed pingiread kohe juhi taga, teised laadivad seljakotid ja õllekastid pakiruumi kõige viimastena, teiste asjade peale.
“Miks me tahapoole ei istu?” imestab Lill.
“Miks ja miks! Püüa natuke oma peaga ka mõelda,” õiendab Kiibits.
Lill pigistab solvunult suu kinni ja otsustab, et ei küsi edaspidi enam midagi.
Kohale jõudes lipsavad Armunäljased bussist maha esimestena, haaravad pakiruumist oma kraami ning kiirustavad telklaagri sissepääsu suunas. Seal vahetavad nad varakult valmis ostetud odavad piletid festivali ja telkla käepaelte vastu. Infolauast lahkudes vaatab Lill selja taha: tuubil täis festivalibussi rahvas on ühekorraga kohale jõudnud ja moodustab pika järjekorra. Lill muigab kergelt: selge! Tänu läbimõeldud tegutsemisele pääsesid Armunäljased sabas seismisest.
Telkimiskoha valivad Armunäljased laagrit ümbritseva piirdeaia äärde. Lille keelel kibeleb järjekordne “miks”, ent ta hoiab suu kinni. Esialgu on ainus silmanähtav tulu asukohast see, et meestel on mugav õllekaste üle aia tõsta. Läbi värava ei lubanud turvamehed alkoholi sisse tassida, kuna reeglite järgi – hea nali küll! – valitseb telklas kuiv seadus.
Avakontserdile ei viitsi minna keegi peale Lille. Nii lähebki tüdruk üksinda, hüpates tee peal läbi sinisest plastmassist välitualetist. Kohe näha, et üritus on alles noor: kabiinis leidub tervelt kolm rulli paberit. Ent juba haiseb ja prill-laud on täis kustud. Kabiin asub kallaku peal, nii et Lillele tundub – kohe kukub ta koos putkaga ümber. Siia ma enam oma jalga ei tõsta, mõtleb tüdruk, ja suundub kontserdiplatsi poole. Ta krimpsutab nina, möödudes meestest, kes läheduses põõsastesse kusevad, kuigi vabu tualette on piisavalt. Õiendaks nendega natuke? Ah, ei viitsi.
Lill kõnnib joonelt lava ette ja vaatab ümberringi: tavaline rokipublik, seljas musta värvi riided, sekka mõni äraeksinud valge vares. Ühtegi tuttavat ei paista. Festivali avabändi saatus pole just kerge: inimesi on lava ees hõredalt ning needki pole veel õiget hoogu sisse saanud. Seda hoogsamalt loobivad pikki juukseid bändi kolm kitarristi. Olematut tukka viskab ka siilipäine laulja, kes nühib aeg-ajalt käeseljaga vesist nina. Lill, kellel on samuti nohu, tunneb hetkeks kiusatust visata lavale paar pabertaskurätikut. Tal on neid ju taskus terve pakk! Siiski ei söanda ta seda teha.
Küll aga viskab keegi lavaäärele suitsukoni, mis jääbki sinna tossama, ühendades suitsuniidi lavalt tupruva efektitossuga. Kui rokkfestivali esimene esinemine lõpule jõuab, siis pälvivad artistid mõne hõreda käteplaksu ning rahvas valgub edasi teise lava juurde, kus peaks kohe alustama järgmine bänd.
Lill lipsab korraks telklaagrisse ja näeb: maastik on täiesti muutunud, varasemaid orientiire varjavad vahepeal püstitatud uued telgid. Ahaa, taipab ta, nüüd on selge, miks Armunäljased platseerusid just piirdeaia äärde: kui mitte muudmoodi, siis mööda aeda kõndides leiab igal juhul oma telgi üles.
Järgmisele kontserdile tulevad koos Lillega ka mõned teised Armunäljased. Särgi maha visanud Kiibits on kleenuke nagu nöör, tema peenikestel käsivartel pole ka tähelepanelikult uurides näha mingit märki musklitest. Sellegipoolest tõukleb nolk uljalt lavaesises mosh’ijate ringis. Kui rastapatsidega emolaulja taustatantsijad viskavad lavalt alla T-särke, siis püüab Kiibits ühe neist kinni ja tõmbab selga. Särk jääb tema kondistele õlgadele rippuma nagu riidepuule.
Ilm on ilus, rahvas sõbralik, õlu külm ja bändid lähevad päeva edenedes aina paremaks. Kuueteistaastane Lill tunneb, et ei oska tahta elult midagi rohkemat. Kui, siis ehk ühte poissi, kes tal ümber õlgade kinni hoiaks… Aga küll jõuab! Päev on ju alles noor.
Kui järjekordne rokkbänd laval lisalugu esitab, loobivad muusikud tukka sama hoogsalt kui fännid lava ees.
“Kuidas nad niimoodi mängida saavad?” imestab Lill.
“Neil on lood nii selged,” vastab Kõvamees õlgu kehitades.
Muusikud lahkuvad lavalt. Trummar viivitab teistest pisut kauem, et visata rahva sekka peotäis kontserdil kasutatud pulki.
“Miks ta trummipulgad ära viskab?” imestab Lill.
“Sellepärast, et need kuluvad,” seletab Kõvamees. Kõrgele õhku hüpates õnnestub tal üks trummipulk kätte saada. Puidust pulga keskel on sügavad krammid. “Soolotrummi tagumisest,” selgitab mees, libistades sõrmega hellalt üle krammide. “Kirjutan sellele markeriga bändi nime peale ja panen oma kogusse. Mul on juba Metallica, Rammsteini ja paljude vähemtuntud bändide trummipulgad. Pluss mõned medikad.”
“Mis need veel on?” imestab Lill.
“Medikas ehk mediaator on see väike kolmnurkne vidin, millega kitarri mängitakse,” seletab Kõvamees kannatlikult.
“Kas siis need ka kuluvad?” imestab Lill naiivselt.
“Jah, need on tavaliselt plastmassist,” vastab Kõvamees.
Tüdruk avab uueks küsimuseks suu, ent paneb selle taas kinni. Mul on festivalielu kohta veel nii palju “mikse”, et neid ei ole võimalik ühekorraga küsida, mõistab Lill. Hoopis toredam on ise vastuseid avastada!
Kiibitsa kümme kepikäsku
Festivalipäeva viimase esinejana astub südaööl
