maha öösel eemaldamata jäänud ja laiali läinud meigi. Värvib silmad. Poisu aina lebab.
Lill otsib telginurgast välja kilekoti söögikraamiga: soojaks läinud jogurt, veidi sulanud juust, must leib ja pudel leiget kraanivett. Ühist hommikusööki jagades laseb Lill silmadel puhata poisi lihaselisel kehal, mida katavad vaid aluspüksid. Ilus, ilus, ilus!
Ent ka pärast hommikusööki ei ole Poisu seda nägu, et tahaks kuhugi minna.
“Kas sa massaaži tahad?” pakub Lill.
Poisu keerab ennast kõhuli, aeglaselt ja graatsiliselt nagu unine panter, ja toetab lauba kätele. Lill voolib tema keha, mudib ja väänab, klopib ja patsutab, lõpetuseks silitab kergelt liblikasõrmedega üle kogu keha. Mõnust ümisev Poisu keerab end taas selili ja jääb edasi lebasklema, pikad jalad välja sirutatud.
Enam ei oska Lill mingit tegevust välja pakkuda. Tema hommikune repertuaar on ammendunud. Nii heidabki ta Poisu kõrvale ja nad lihtsalt on. Midagi tegemata, midagi rääkimata. Lihtsalt niisama. Kahekesi koos.
Lill tunneb, kuidas aegamisi sulab tema sees üles ammune kramplik igatsus oma kallima järele ning üle kogu keha valgub soe õnnetunne. Just nüüd ja praegu on tal oma poiss. Ükskõik, kui kaua see hetk veel kestab – igatahes on ta seda tundnud.
“Silmad on hinge peegel,” ümiseb Poisu Lillele kõrva sisse. “Peeglike-peeglike, luba mul endasse vaadata!”
Tavaliselt nii sõnaka Lille ainus vastus on naeratus. Õnneliku inimese naeratus. Tüdruku silmadest vaatab Poisule vastu poisi enda tilluke nägu.
“Oh, tüdruk,” ümiseb Poisu, tundes korraga, et on armunud nagu… poisike.
Taevas lõõskav päike kütab telgi talumatult kuumaks, nii et mõne aja pärast kolib paarike telgi ette. Kuumusest ja teineteise lähedusest rammestunult lebavad nad tihedalt kaisus.
Nagu tavaliselt, on Armunäljased paigutanud telgid ringikujuliselt, jättes keskele vaba istumisplatsi. Et keegi võõras sinna ei trügiks, on sõpruskond eraldanud oma territooriumi nööriga, mis on kinnitatud telgivaiadega. Päikesekiirtes kümblevad sel vabal platsil ka mitmed Armunäljaste tüdrukud.
“Kas need kõik on sinu sõbrannad?” uurib Poisu vaikselt.
“Noh… jah, võib ka nii öelda. Kuigi ma ei tunne neid veel hästi,” kõhkleb Lill. “Me oleme kõik koos Armunäljaste festival”
“Mida see veel tähendab?” imestab Poisu.
Lill üritab seletada. Ent mida rohkem tüdruk räägib, seda nõutumaks muutub Poisu nägu.
“Kas Armunäljaste nimi tähendab seda, et kõik kepivad kõigiga?” küsib Poisu.
“Ei!” naerab Lill. “Ikka võib juhtuda ühte koma teist, aga üldiselt on meil omavahel sõbrasuhted.”
“Kuidas Armunäljaste festivali rahvas üldse kokku sai?” huvitub Poisu.
“Ma ei tea,” vastab Lill valjemalt, saates küsiva pilgu tüdrukute poole. “Ma ise sain nendega tuttavaks alles mõne nädala eest.”
“Mina ka ei tea,” haigutab Bändimagnet, kelle sihvakat jumalannakeha katavad napid valged bikiinid. “Sattusin teistega kokku umbes kuu aega enne sind. Ühel kontserdil muidugi. Olin superheas tujus, hüppasin rahvamassis lava ees, kuni mingi pikk tüüp tuli mu vaadet varjama. See oli Kõvamees. Nõudsin ennast kukile, kuigi mul oli miniseelik seljas. Noh, eks ma olin üsna purjus ka. Pealegi, kellele ei meeldi, see ärgu vaadaku!”
Lill mõõdab pilguga Bändimagneti pikki jalgu, mida bikiinipüksid heldelt paljastavad, ega oska ette kujutada inimest, kellele ei meeldiks neid vaadata.
“Aga teie?” küsib Lill, pöörates küsiva pilgu lesbipaari poole.
Justkui oleks ta vajutanud nähtamatule nupule, hakkavad Elo ja Eha ühekorraga valjusti lõkerdama – nagu naerukajakate duett.
“Meile lõi Kõvamees väga usinalt külge ühel festivalil umbes kuus aastat tagasi,” naerab Eha.
“Ta pidas meid kaksikõdedeks,” täiendab Elo. “Küll ta oli alles leilis! Tegi meile isegi mõned joogid välja ja kiitis, kui vapustav paar me oleme. Lõpuks jäi Kõvamees ise kõige rohkem täis ja kutsus meid oma telki puhkama. Poolel teel lobises välja, et oleks kangesti põnev kaksikõdedega korraga seksida.”
“Ma siis ütlesin, et esiteks – me pole mitte õed, vaid kallimad; teiseks – me oleme alaealised; ja kolmandaks – üks meist on rase. Nii et tal pole vähimatki lootust,” seletab Eha.
“Kõvamees ehmatas selle jutu peale vist päris ära?” uudishimutseb Lill.
Naerukajakate duett trillerdab veel valjemini.
“Ah, ta oli nii purjus, et vahtis lihtsalt meile tuhmi pilguga otsa ja küsis, kuidas saab üks naine teha teisele naisele lapse. Kukkus siis telki pikali ja hakkas norskama,” jutustab Elo naeruselt.
“Kuidas see lapsetegemine siis käis?” pärib Lill sama kergel naljatoonil. Ent nende sõnadega oleks ta justkui vajutanud teist nähtamatut nuppu, nii et lesbid tõsinevad hoobilt.
“See pole kellegi asi!” nähvab Eha, lesbipaari pisut pikem ja ägedama iseloomuga pool. “Kas keegi kutsus sind meie jalgu hoidma?”
“Vabandust,” kohmetub Lill. “Ma ei mõelnud midagi halba.”
“Ja-jaa, ära põe,” rahustab Elo, lesbidest lühem ja malbem. “Aga jah, tookord kuue aasta eest veeretasime Kõvamehe lihtsalt telgi ühte serva ja kolisime ööseks sisse. Tal oli päris suur telk. Meil endal ei olnud siis veel õieti midagi, ei telki ega magamiskotte.”
“Mõtlesime, et ta on seltsiline üheks ööks, aga…” alustab Elo.
“… nüüd oleme kõik need aastad Kõvamehe ja tema sõpradega erinevatel muusikaüritustel trehvanud,” jätkab Eha poolelt lauselt. “Naistest me olimegi esimesed Armunäljased. Meeste kohta küsige Arhivaari käest, tema teab kõike algusest peale.”
“Hea mõte!” kuulutab Bändimagnet. Ta hüppab püsti ja on mõne kiire sammuga Arhivaari tumerohelise telgi kõrval. “Uu-uu, äratus!” hõikab tüdruk ja õõtsutab telki. Ei mingit vastust.
“Uu-uu!” huilgab Bändimagnet veel kõvemini ja tuuseldab telgi kallal nagu tormi-iil. Vaikus.
“Kui kõvasti võib üks mees magada?” turtsub Bändimagnet. “Tss, olge nüüd kõik tasa!”
Lapsikult itsitades sikutab Bändimagnet kuppeltelgi mõlemad tugikaared välja, nii et see vajub kokku nagu tumeroheline mätas. Vaikne mätas, mis ei liigahtagi.
“Hommikust!” kostab Arhivaari reibas hääl hoopis tüdruku selja tagant.
“Sa ei magagi?” imestab Bändimagnet.
“Ei, ma käisin jooksmas,” vastab Arhivaar ja märkab siis rohelist kangakuhja, mis alles äsja oli tema peavari. “Mis juhtus? Miks sa mu telgi kokku lasid?”
“Eee… ma kogemata,” tunnistab Bändimagnet.
“Kogemata?” imestab Arhivaar.
“Nojah,
