on sihikul üks sinu maitse järgi paigake. Seal avati täna fotonäitus…”
“Ja Rootsi laud rikkaliku alkoholivalikuga?”
“Ma ei tea, pole täpsustanud. Tean ainult, mis on fotograafia. Sulle see ju meeldib.”
Candice kõõritas voodi poole, kus lebas perekonna album. Jah, meeldib, pole midagi öelda… Ainult et ei taha teda kunagi enam näha.
Kuigi… Gloria ei kutsu teda ju ometi Marcus Donnary portreede näitusele. Vaevalt, et seal ükski tema portree väljas on. Aga kutse ise on ahvatlev.
Eks ole tal aeg näha Marcuseta maailma.
“Olgu. Tulen sinuga.”
“Tõsi või?” imestas Gloria siiralt.
“Mille üle sa imestad?” ei mõistnud Candice.
“Olin valmis sind kaua keelitama.”
“Keelitada pole vaja. Sõida mulle järele, ma pole võimeline autot juhtima.”
“Mis, päris hullusti või? Ikkagi seinad?” uudishimutses Gloria kaastundlikult.
“Ei,” vastas Candice rangelt.
Kuid samas talle tundus, et kamm libiseb tema juurest ära – aeglaselt, kaalutletult, kavalalt, tillukeste sammudega.
Candice hiilis kammi juurde, jälgides tähelepanelikult tema liikumist, haaras ta kinni ja surus rusikasse.
See kõik on unetus! Ole sa neetud, Marcus!
2. peatükk
NÄITUSEL OLI TAVATULT HUVITAV.
Kostis hästi valitud muusika: kerged instrumentaalpalad, millest hinges kripeldama hakkas.
Candice seisis, selg vastu seina, ja vaatas kogunevat seltskonda ahastusse viidud emahundi pilguga. Käes oli tal pokaal martiiniga. Tuleb juua. Või ehk ei tasu? Ta võib järsku kokku kukkuda, siin ja praegu, vajuda otse sellele hallile vaipkattele – ja magada tundi viisteist järjest.
Oleks vahva. Ehk viiks Gloria ta isegi koju? Kuigi see pole tõenäoline. Gloria on temast peajagu lühem ja pole vaja temalt atleetlikke kangelastegusid oodata: tarida sõbranna autosse, sõita, siis tassida ta vähemalt valvuri putkani…
Tegelikult ei uskunud Candice, et Gloria üksinda pingutama hakkaks. Pigem leiduks mõni üllas rüütel, kes tema eest selle raske töö ära teeks. Või isegi terve salk rüütleid… Candice’ile meenus päris mitu sellist lugu. Kas või see kord, kui Glorial bensiin keset kõrbe otsa sai. Või tema matemaatika kontrolltööd koolis: Gloria hooples, et pole aasta jooksul ühtki ülesannet ise lahendanud. Üldiselt võttes – talent. Nii et pole vaja muretseda, keegi ikka hoolitseb tema sureliku keha eest, kui tal tuleb pähe kohe siin kokku kukkuda…
Candice hingas julgustuseks välja ja võttis suure lonksu martiinit.
Jah, jook oli küll lahjendatud, kuid siiski arvestatud selleks, et janune oma janu saaks leevendada. Candice hakkas köhima. Harilikult ei olnud tema kurk alkoholi vastu nii tundlik. Kuid praegu, unetuna, tundis ta end paljastatud närvidega inimesena.
Candice ahmis õhku, kuid seda oli millegipärast kohutavalt vähe. Silme ees kõik ujus: näod, fotod, põrand, seinad, lagi… Fotod, muide, olid väga head. Candice jõudis seda märgata, seni kuni ta veel jalul seisis: urbanistlik loodus, inimesed urbanistlikul maastikul, kusjuures just sellised nagu nad taolises ümbruses olema peavad – allasurutud, endassetõmbunud, ebaloomulikud, hõivatud oma mingite inimlike pisiasjadega.
Candice tundis end olevat hiigellinna keskpunktis, ei, enam veel, ta tundis end raskuskeskmena, selle suurlinna tuumana, mille poole pidurdamatult tõmbub kõik – ja millele avaldab survet kõik, mis leidub selles hiigellinnas.
Näitusesaal – hall põrand, valged halliga seinad – need kõikusid ja tema koos nendega. Candice haaras käega kinni…
Jah, fotost.
Candice ei kuulnud midagi, justkui oleks televiisoril hääl välja lülitatud. Seepärast läksid puruneva klaasi klirin, signalisatsiooni ulg ning alati nii vali inimmassi sumin tema kurtidest kõrvadest mööda.
Põrand sööstis üles ja haaras tema piinatud keha nagu osav kokk haarab panniga pannkooki. Juua oleks tulnud vist juba üleeile, siis poleks praegu seda kaost.
Candice mõistis, et lamab, sest tal polnud enam raske oma keha ühes asendis hoida. Tema kohale kummardus keegi – meesterahvas vist. Ta liigutas nii naljakalt huuli.
Candice naeratas õndsalt. Magada! Hea, et helisid ei ole. Mitte miski ei takista teda korralikult välja magamast…
Ta tundis magusat eelnaudingut. Pöördepunkt on läbitud. Tuleb vaid paar hetke veel vastu pidada ja ongi kõik.
“Tere, Morpheus, lõpuks…” pomises Candice, tundes mingil arusaamatul kombel tema kohale kummarduvas mehes ära Vana-Kreeka jumala, ja langes olematusse.
Kelleltki, ilmselt emalt, kes oli psühholoogia küsimustes kodus, oli Candice kuulnud patoloogilistest uneseisunditest – see on siis, kui ärkad, aga ei suuda mõista, kus oled.
Just see temaga juhtuski, kui ta silmad avas.
Teda ümbritses mingi kummaline must-valge tõelisus ja see polnud mitte nägemispettus. Hirmsasti oleks tahtnud uinuda ja edasi magada. Pea valutas. Keha keeldus liigutamast. Candice teadis, et kui temaga pisut “suhelda”, siis soostub ta mingi liikumisega, kuid isegi selleks oli vaja rakendada tohutut tahtejõudu – aga seda jõudu ei olnud. Üldse. Järsku on ta surnud ja see on tema hauatagune elu?
Ei, rumalus! Candice võttis end kokku ja vaatas ringi. Ta lamas madalal otomanil vaevu valgustatud toas. Kogu tuba, nii seinad, mööbel, lagi ja osaliselt isegi põrand, oli kaetud fotodega. Aga fotod olid kõik mustvalged.
“Emme?” pomises Candice kaeblikult. Iseenda hääl tundus selles mustvalges kuningriigis võõras.
Äkki on see mingi spetsiaalne põrgu? Nende jaoks, kes fotonäituse avamisel end silmini täis joovad. Seda on küll naljakas ütelda, sest ühest martiini lonksust, olgugi et ülisuurest…
Meenub, et seal läks mingi asi ümber ja klaas purunes…
Kilde ta ei avastanud. Teda hämmastasid ruumi mõõtmed – see polnud hoopiski sama näitusesaal, kus ta ennast viimati mäletas olevat. Samas, kui see on Morpheuse riik, mitte aga põrgu, siis on see mingi muu ruum, kuhu ta oli toodud.
Morpheus, Morpheus… Morpheus?!
Candice meenutas meest, kelle nägu oli jäänud tema mällu enne “avakosmosesse minekut”. Gloriat läheduses ei olnud. Ei siis ega ka praegu. Tähendab, on tõenäoline, et tal ei ole mingit tegemist sellega, et Candice praegu siin on. Järsku on ta röövitud?
See mõte pani teda kiirustama. Ta hüppas jalule, kõikus pisut, kuid säilitas tasakaalu ja astus avatud ukse poole, millest paistis valgus.
Ukse taga oli köök-võõrastetuba – hele meeldiv ruum. Laua taga istus raamatuga tema äsjane tuttav, kellele ta Morpheus nimeks oli pannud. See tähendab, loomulikult mitte mingi tuttav.
Candice mõistis, et see mõte tekitab
