tundis mees sarkastiliselt huvi.
“Muidugi! Keegi kirjutab sellest. Midagi taolist nagu “Kunsti võlujõud: noore fotokunstniku tööd vapustasid neiut nii, et ta kaotas teadvuse.” Ja “vapustatud saada” soovijaid tuleb karjana.”
Brandon muigas.
“Sa kuula, kuula, Candice’i!” soovitas vinti jäänud Gloria. “Tema on meil selles asjas tea… Oi-i-i!”
Gloria niigi suured silmad läksid veelgi suuremaks. Candice toksas kontsaga tema jalga.
“Mida? Mida see tähendab?” hakkas Mike rahmima. Tema käitumise järgi oli Gloria kõige esinduslikum naine, kellega ta kunagi suhelnud oli.
Gloriat oli raske kaunitariks pidada selle sõna kõige otsesemas mõttes: lühike kasv, teravad põsesarnad, suurepoolne nina ja väike suu. Vaatamata sellele oli tal mingi uskumatu sarm. Tema riietumisstiilile ei saanud midagi ette heita, aga suured silmad tegid ta lausa ebatavaliseks. Jah, just nii – Gloria ei olnud kaunitar, küll aga oli ta erakordne naine. Kui veel arvestada tema ebatavaliselt teravat keelt ja terast mõistust… Üldiselt, Mike oli võlutud ja kuus-seitse, võib-olla ka kaheksa aastat vanusevahet, mis neid lahutasid, ei tähendanud tema jaoks midagi.
Ka Gloria ei saanud Mike’ilt silmi. Ta naljatas sädelevalt ja noris kaaslaste kallal palju vähem kui harilikult. Mingi ime kombel oli mehel õnnestunud leida võti tema südamele. Huvitav, milline? Ta on ju veel täiesti roheline. Jah, sarmikas, seda küll, ja teravmeelne, kuid tema vanem vend on pisut veetlevam, kui aus olla…
Stopp! Mis mõtted need veel on? Tema jaoks on kõik mehed koos Marcus Donnaryga surnud. Need on niisama… vaimud.
“Milles asi, Gloria?”
Mike tundus tõeliselt murelik.
“Pole midagi,” kortsutas Gloria kulmu. “Lihtsalt jalg suri ära.”
“Aga mida tähendab “Candice tunneb seda asja”?” uudishimutses Brandon.
Gloria hõõrus puusa ja tegi näo, et on selle tegevusega väga hõivatud. Ja üldse on küsimus suunatud kellelegi teisele ning temal pole sellega mingit pistmist.
Brandon suunas pilgu Candice’ile. Kas tal on röntgeniaparaat peakolusse ehitatud? Silmad nagu silmad ikka, heledad, isegi ilusad – aga justkui näeks nendega läbi, puuriks, tungiks sügavamaissegi soppidesse, haaraks mõtted ja keriks neid nagu lõngakerasid lahti…
“Brandon, ega sa juhuslikult meedium ole?” küsis Candice närviliselt.
“Ei,” vastas mees ja vahtis endiselt Candice’ile otsa.
“Aga miks sul siis selline pilk on?”
“Milline?”
“Sa tahaksid nagu kogu mu sisemuse pahupidi pöörata.”
“Tahan vaid oma küsimusele vastuse saada.”
Candice mõistis, et mees saab selle, mida tahab. Isegi siis, kui tal tuleb selleks minna üle laipade. Või üle tema laiba. Kust võtab üks mingisugune fotograaf nii palju põikpäisust ja jõudu? Võiks arvata, et ta on kunagi börsil miljoneid pööritanud või mõnes maailma kuumas punktis aega teeninud.
Õhus oli pingeline vaikus. Mike tahtis naljatada, kuid tema ebakindel repliik uppus vaikusesse nagu seisvasse vette.
“Ma töötan ajalehe juures,” lausus Candice kuival häälel, et midagigi ütelda.
“Jah? Ja millise?” tundis Brandon huvi.
“Kultuurne New York,” surus Candice läbi hammaste.
Silmanurgast märkas ta, kuidas Gloria imestusest suu avas.
“Nii et sa kirjutad?”
“Jah.”
“Millest?”
“Kultuurielust.”
“On huvitav?”
“Väga.”
“Selge.”
“Tore.”
“Minu arvates sa vihkad mind.”
“Minu arvates on see vastastikune.”
“Sugugi mitte.”
“Suurepärane!”
Candice lisas teesse kolmanda ja neljanda tüki suhkrut. Kuidas ta seda joob, pole selge. Kuid on parem kogu aeg teele suhkrut lisada ja seda liigutada kui edasi vestelda või ülekuulamisel olla, või hoopis nagu mingil tulevahetusel.
“Kuulge, Candy ja Brandon, mida te teete?” segas end vestlusesse Mike.
“Vestleme.”
“Ma ei taha olla tapmise tunnistaja.”
“Ära muretse, sind ei panda lähisugulase vastu tunnistama.”
“Hea küll, Brandon!” toetas Gloria Mike’i. “Kõik on selge. See on su esimene näitus ja palju läks Candy minestamise tõttu mokka.”
“Kõik…”
“Mis kõik?”
“Kõik läks mokka.”
“Tähendab, saatus on selline!”
“No-noh! Saatus jääda tundmatuks? Jätkata Cosmopolitani ajudeta tibide pildistamist?”
“Sa töötad Cosmos?” vaimustus Gloria. Tundus, et see tõsiasi avaldas talle rohkem muljet kui kogu näitus. Mis teha, kasvatuse vajakajäämised…
“Jah,” vastas Brandon ärritatult. “Kõige järgi otsustades ka edaspidi.”
“Sinu fotod ei sarnane sugugi inimese töödele, kes enamiku oma ajast pildistab Cosmo jaoks tüdrukuid,” märkis Candice mõtlikult.
“Kui ma midagi sööma pean, ei tähenda see veel seda, et mul pole hinge.”
See repliik jäi õhku rippuma. Candice’ile tundus, et teda pimestati hetkeks.
“Jah. Loomulikult,” nõustus ta juba hoopis teisel toonil.
Brandon vaatas teda uue pilguga.
“Aga sina? Kas sa kirjutad endale?”
“Ei.”
“Miks?”
“Ei taha.”
“Sina – ajakirjanik, kes ei taha kirjutada?”
“Jah.”
“Kuis nii?”
“Teenin raha.”
Candice punastas. Milline koletuslik vale! Kogu elu jooksul polnud ta dollaritki teeninud. Kui piinlik, et see vale… Teised alustavad töötamist
