ja vajus pahaendeliselt tagasi. Candice oiatas. Mees laua taga võpatas – ja nende pilgud kohtusid.
Candice’il polnud aimugi, kuidas antud olukorras käituda. Ainus, mis talle pähe tuli, oli ära joosta. Kuid joosta polnud kusagile. Kurat, mingi jama! Juba niigi on ta viimastel päevadel elanud nagu mingis hulluses…
“Tere!” ütles Candice otsustavalt, hoopiski mitte teades, mida oma vastas seisjalt oodata. Järsku on ta Sinihabe?
“Tere! Kuidas sinuga on?”
“Kõik on korras,” vastas Candice.
Mees vaatas teda kahtlevalt.
“Minu nimi on Brandon. Brandon Lucas. Aga sind ma tunnen. Oled Candice.”
Candice teritas mõistust – kas võib olla tegu röövlist maniakiga?
“Kas toon sulle midagi?”
Küsimus oli nii ootamatu, et Candice muigas. Jah, tema uus tuttav on veetlev, kuid sugugi mitte selline nagu Anthony Hopkins “Voonakeste vaikimises”. Pealtnäha oli ta kolmekümne aastane. Pikk, lihaseline, tihedate lühikeste juuste, habeme ja vuntsidega nägi ta väga mehine välja. Noore, metsiku jõu kehastus. Kui poleks olnud rahulik-mõtlikku pilku, oleks Candice arvanud, et ta sarnaneb keskaegsele sõjamehele, küll ilma raudrüü, mõõga ja kilbita. Tema aga kui aus naisterahvas peab oma elu päästma…
Ei, kurat võtaks, ta hakkab jälle sonima!
“Ei, aitäh,” keeldus Candice viisakalt, püüdes säilitada enesevalitsemise jäänuseid.
“Kus Gloria on?” küsis ta ilma erilise lootuseta.
“Läks minu vennaga välja jalutama.”
Täpselt – maniakk! Milline vend? Kellega Gloria jalutama läks – Candice heitis pilgu käekellale – pool kolm öösel?
“Ma tahaksin ka jalutada,” ütles ta kurjalt ja vaatas mingi raske asja järele.
“Oled sa kindel?” kahtles Brandon. “Anna andeks, kuid sa ei näe just eriti hea välja.”
Candice pidi äärepealt pahameelest lõhki minema. Kuidas ta julgeb?!
“Kuidas ma siia sattusin?” küsis ta, ise massiivse suitsuklaasist vaasi poole tüürides.
“Näitusel hakkas sul paha, mäletad?”
“Jah. Ähmaselt.”
“Aga minu korter on just näitusesaali all…”
“Miks Gloria mind koju ei viinud?”
“Ta ütles, et sul võib tulla probleeme vanematega, kui sa… teadvuseta olekus koju ilmud.”
Candice muigas: mis tõsi, see tõsi. Tegelikult on parem hoopiski mitte kodus ööbida kui ilmuda sinna ebaväärikas olekus.
“Ja ka temal – kui ta sõbranna kohale peab tassima. Pealegi, kes pole võimeline omil jalgel kõndima. Niisiis – oledki siin. Õnneks oli külaliste hulgas arst, kes sind üle vaatas ja ütles, et kõik on korras, vajad vaid puhkust.”
“Ma ei saa millestki aru.”
Candice istus tugitooli sellise ilmega, nagu oleks Kuule püstitatud Ameerika lipp.
“Mina samuti. Peaaegu. Peale selle, et ajasid mu näituse avamise nurja.”
“Kuidas nii?”
“Noh… põhjustasid mõningaid purustusi ja korraldasid segaduse. Tead, kuidas kõik segadusse sattusid? Pärast seda oli raske õhtut sundimatus õhkkonnas jätkata.”
“Nii et see oli siis sinu näitus?” kordas Candice kuuldut.
“Jah.”
“Ja sellepärast ongi sinu toas,” Candice tegi käega liigutuse ukse poole, mille tagant ta ilmunud oli, “nii palju fotosid?”
“Jah, loomulikult.”
“Vaat see on alles midagi!”
Brandon raputas pead. Candice tundis end ebakindlalt. Tal oli ebameeldiv seetõttu, et mees teda niimoodi vaatab ja samas ka sellepärast et ta teda selleks innustab.
Tema kannatused katkestas Gloria ilmumine. Gloriat saatis nooruke, kahekümne, kahekümne kahe aastane noormees, kellel oli mingi tabamatu sarnasus Brandoniga. Täpselt – vend. Gloria tundus olevat õnnelik, nii õnnelik, millisena Candice polnud teda juba tuhat aastat näinud, võib-olla isegi koolilõpuballist alates.
“Oo, Candice! Sa oled juba meiega?” sädistas Gloria.
Enam sobimatumaid mõisteid kui “Gloria” ja “sädistama” oli raske leida, kuid just seda Candice nägi ja kuulis.
Sonimine kaotas järk-järgult oma ebareaalsuse ja muutus tõelisuseks. Candice tundis end selles olekus veel võõrana, kuid mõistis, et sellise reaalsusega võib juba mingeid suhteid luua.
“Tore, väga tore, aga sa ehmatasid meid kõiki väga!” Gloria viskas diivanile oma suure koti ja seejärel ka iseend.
“Tere, aga mina olen Mike,” esitles end noormees, “Brandoni vend.”
Ta heitis oma tihedate ripsmete alt pilgu Gloriale. Pilgu, mis oli täis jumaldamist.
Asi paistis tõsine.
Järsku on siin mingi vandenõu?
“Noh, ehk joome midagi? Tõime Mike’iga kaks pudelit suurepärast veini,” ütles Gloria.
“Mina jooma ei hakka,” ütles Candice vastikustundega. “Gloria, vii mind, palun, koju!”
Teda vaatas kolm silmapaari, kaks neist kohkunult. Nii et love story on täies hoos? Ta tundis end julma saatuse käsilasena, kes üritab armunuid lahutada. Milline tänamatu roll! Teatris võib seda mängida, aga päriselt…
“Noh, ei taha – mis siis ikka,” vastas Candice sõbranna tummale palvele. “Aga alkohol hoidke minust eemale, kuni ma pole rohkem midagi kokku keeranud.”
Ta istus laua taga olevale kergele toolile.
“Tahad teed või kohvi?” pakkus Brandon.
Candice mõtles kohvile ja teda ajas öökima.
“Teed. Ja tulist.”
“Hea küll.”
Absurditeater jätkus. Kell oli kolm öösel. Candice istus võõras korteris laua taga. Koos temaga istusid sama laua taga tema põlevate silmadega sõbranna Gloria, lõbus noormees Mike, kellelt Gloria silmi lahti ei saanud, ja fotograaf Brandon, kellele ta oli käki kokku keeranud, enne kui tema nime teada sai. Gloria ja Mike olid teineteisega hõivatud, fotograaf Barandon aga…
Ei, mees polnud temaga hõivatud. Tundus, et ta mõtleb millestki põhjapanevast. Näiteks kuidas vallutada maailma. Või kuidas teha nii, et tema näitusele ei avaldaks mõju see skandaalne mälukaotus.
“Rahune maha,” ütles
