vaid surus mu sõrmi õrnalt vastu.
„Jumal tänatud. Aga ma tahaks ikkagi selgitada. Pimeduse asja kõigepealt. Mul on tõesti lapsest saati kiiks, et ma ei salli pimedust. See kõlab lollilt, ma tean, aga mul on olnud eluaeg tunne, et kui ma pimedas käe või jala üle voodiserva sirutan, siis haarab keegi sellest kinni.”
„See ei kõla üldse lollilt. Olen kunagi ise samamoodi tundnud. Hirmud ja imelikud mõtted ei olegi alati mõistlikud, aga nad lihtsalt on ja sinna ei saa midagi parata.”
„Ja nüüd peale vanemate surma on see süvenenud,” tunnistas Brent. „Muidugi ma tunnen neist puudust, aga olen mõelnud, kui jube oleks, kui näeksin neid järsku pimedas enda ees seismas või enda kohale kummardumas… Inimesed on vaime päriselt näinud küll.”
„Ma saan aru. Ausõna, selles ei ole midagi imelikku.”
„Mängukoer on mu talisman. See on imepisike kootud koer, mille ema kinkis mulle jõuludeks, kui olin seitsmeaastane. Koolis läksid tööd alati hästi, kui koer oli kotis, ja see toimib siiamaani, usu või ära usu.” Brent vajus jälle nagu mõttesse ning lisas siis vaikselt: „Sel õhtul, kui mu vanematel see õnnetus juhtus… mind polnud kodus, ööbisin sõbra pool. Koera mul seal kaasas ei olnud.”
Nüüd ei osanud mina midagi kosta. Tundsin kergeid külmavärinaid üle keha jooksmas ja ma polnud kindel, kas see oli novembrikuisest rõskest ilmast või sellest, mida Brent oli mulle rääkinud.
„Ja kolmas asi, tüdrukute kohta… See on ka tõsi. Ma ei oskagi rohkem selle kohta midagi öelda, olen selline ajast mahajäänud mõtetega kutt.”
„Ei-ei, see on kena ja normaalne minu meelest,” ütlesin kärmesti. „Ma ju räägin, et üheski asjas polnud midagi imelikku, need jätavad sinust just armsa ja inimliku mulje… Kas see tüdruk, kellest Anette rääkis, oli Kristi?”
„Ei olnud Kristi, see oli üks tüdruk mu eelmisest koolist.” Brent rääkis sellest tüdrukust ja kuidas too oli temasse kangesti armunud olnud, poiss ise aga ei tundnud eriti midagi.
Selle aja peale olime ammu trollipeatusesse jõudnud ja nüüd nägin ma eemalt trolli saabumas.
Brent haaras mu käest tugevamalt kinni. „Susan, palun tule homme uuesti meie poole,” ütles ta, ilusates suurtes silmades tungiv ja lausa ahastav pilk. „Anette käitus jubedalt, aga ta pole tegelikult selline! Ta lihtsalt ei oska sellega toime tulla. Vahel mul ei tule öösel und ja siis ma kuulen, kuidas ta nutab… Palun, palun, tule. Anna meile veel üks võimalus.”
Kuidas ma sain keelduda? Pärast kõike, mida Brent oli mulle äsja rääkinud? Muidugi ütlesin ma jah ning lubasin järgmisel päeval peale kooli taas kohale ilmuda, lootuses, et Anette ja vanaema ei löö mind seal päris maha.
Trollis kodu poole sõites ei tulnud märatsev õel Anette mulle enam aga meeldegi. Mõtlesin ainuüksi Brentist, sellest, mida ta oli minuga jaganud ja kuidas mu sõrmi enda omade vastu surunud. Ma armastan teda, tunnistasin endale järsku hämmastava kindluse ja selgusega, ma armastan teda tõesti ja kogu südamest, niimoodi, et see tunne ei taha mu sisse õieti äragi mahtuda! Lõpuks ometi on minuga juhtunud midagi imelist!
6
Kell lähenes neljale, kui ma järgmisel päeval taas Brenti ukse taga seisin. Nii kangesti, kui ma teda ka näha igatsesin, tundsin ma nüüd siin seistes jälle hirmu, mis mind seekord võib oodata. Kõik tundus vaikne, ukse tagant ei kostnud seekord ainsatki häält. Lasin arglikult uksekella ja jäin ootama. Endiselt vaikus. Vahest oli Brent unustanud, et ta oli mind täna ka siia kutsunud? Aga ei, ta oli seda ju tõsiselt palunud.
Juba tõmmatigi uks lahti ning Brent, seekord sootuks viisakama olekuga ning kammitud peaga, seisis lävel ja naeratas mulle rõõmsalt vastu. Ma seisin ja lihtsalt vaatasin ta silmadesse ning kui haleromantiliselt see ka ei kõlaks, oli mul tunne, et võiksin seda teha igavesti, terve oma ülejäänud elu.
„Tšau,” ütles ta. „Aitäh sulle, et tulid. Memmel on sõbranna külas, aga sellest pole midagi. Meie nende juurde elutuppa passima ei lähe.”
Anettet polnud näha ning tema ja Brenti toa uks oli jälle suletud. Kartsin, et Brent suunab mind taas sinna, kuid ta juhtis mind kööki. Vaevalt oli ta jõudnud mulle kannust kohvi tassi kallata, kui vannitoa ukse vahelt ilmus välja naljakalt kõrge halli lokipahmakaga erklillas kleidis vanaproua.
„Oi, Brent, sul on külaline,” ütles ta sõbralikul toonil. „Miks te köögis olete? Vanaema kattis tuppa ilusa laua, koogid ja võileivad on kõik seal. Ma hakkan nagunii varsti minema, küll te jõuate omavahel ka olla.”
„Ei, me…” alustas Brent, aga mina leidsin, et nii viisakale pakkumisele ei kõlba ära öelda. Vahest oleks see võimalus vähemalt vanaemaga normaalselt läbi hakata saama. Niisiis vastasin kiirelt, et muidugi me tuleme heameelega.
Brent ei paistnud seepeale eriti rõõmus, kuid mida muud tal üle jäi kui minuga üheskoos elutuppa tulla. Vanaema külaline esitles ennast mulle Leidana ja mina ütlesin oma nime. Ka memm näis olevat seekord rõõmsamas meeleolus, tema paksud hallid juuksed langesid pehmelt õlgadele ja isegi lõug ei tundunud nii terav. Televiisor oli kogunisti kinni. Vanaprouad istusid ümmarguse laua ümber ja kohvitasid.
Istusin kohmetult diivaniäärele Leida kõrvale ja võtsin taldrikult ühe singivõileiva. Brent toetus hooletult diivani käetoele ning vaikis nõutult. Ega minagi osanud midagi öelda.
„Mis teie lemmikaine koolis on?” pöördus Leida minu poole.
Vau! Ta ütles mulle „teie”! Nii peene pöördumisega polnud ma sugugi harjunud, aga kogusin ennast kohe ja ütlesin, et mulle meeldivad inglise keel ja kirjandus, et ma armastan üleüldse väga lugemist ja loen palju ka ingliskeelseid raamatuid.
Leida noogutas heakskiitvalt pead. „Sellist asja on õpetajal alati meeldiv kuulda,” ütles ta. „Ka matemaatikaõpetajal, nagu mina olen. Olime Urvega – Brenti vanaemaga – pikalt töökaaslased. Eks oleks minulgi aeg juba pensionile jääda, aga töö ja lapsed on nii südamelähedased, et ei raatsi veel kuidagi.”
„Ka mina mõtlesin esialgu nii,” ütles Brenti memm. „Kuid pärast kojujäämist taipasin kohe, kui väga ma puhkamist vajasin. Kui meeldiv on lihtsalt lõõgastuda, midagi lugeda ja kas või televiisorit vaadata. Töö ajal polnud mul selleks ealeski aega.”
„Mis ainet teie õpetasite?” tundsin viisakalt huvi.
„Mina andsin ajalugu. Möödunud aegade eluolu on mind lapsepõlvest peale paelunud palju rohkem kui kõik tänapäevased saavutused ja tehnikaimed.”
Märkasin alles nüüd, et elutoa seinad on täis raamaturiiuleid, mis on täidetud kõikvõimalike ajalooalaste teostega. Siin leidus elulugusid, igasuguste maade ja rahvaste ajalooraamatuid, kõikvõimalikke teatmeteoseid.
„Mulle meeldib ajalugu ka,” tunnistasin. „Tegelikult meeldib mulle enamik aineid – kui välja arvata kehaline kasvatus. Seal ei tule mul ülesanded üldse välja, eriti üle kitse hüppamine. Kargan, nagu oleksin ise üks kohmakas kits.”
„Peaksid meie tundi tulema,” ütles Brent, kes oli seni vaikinud. „Meil on väga äge kehalise õpetaja. Paneb kõige kobamadki kaasa tegema ja lõpuks saavadki kõik hakkama.”
„Mis koolis te õpetate?” küsisin Leidalt. Ühtäkki tundsin ma ennast nende vanaprouade seltsis üllatavalt normaalselt ja paistis, et Brentki on oma krambist lahti saanud.
