ja sooritama tegusid, mis näisid võimatuna, avades meis perspektiive, millest meil aimugi polnud.
Armudes toimuvad meie kehas neurokeemilised reaktsioonid ning meid valdavad tugevad tunded ja me kogeme kõige võimsamaid seisundeid.
Armumine muudab kõikidest psühholoogilistest seisunditest kõige aktiivsemalt meie käitumist.
Kuid mis ikkagi on armastus – on see „eksisteeriv“ reaalsus või pelgalt ettekujutus? Kumba me armastame – enda pette-ettekujutust Temast või Teda sellisena, nagu Ta tegelikult on?
Bioloogilisest seisukohast on armastus vägagi reaalselt eksisteeriv füsioloogiline protsess. Dopamiin ja serotoniin, mis vallanduvad meie kehas, tekitavad meis tõeliselt tugevaid reaktsioone, mõjutades nii meie aju kui ka kogu ülejäänud organismi.
Psühholoogiliselt on armumine meie jaoks ülitugevat sõltuvust tekitav seisund, mille üle meil puudub kontroll. Kuigi me ei oska öelda täpselt, mis on armastus, siis teame kindlalt üht – millal see algab. Armastus algab meie sünniga.
Elu esimene ja fundamentaalseim armastuse kogemus leiab aset ema ja lapse vahel. Ema puudutab, kallistab, suudleb ja õrnutseb muul moel lapsega sünnihetkest alates. Ta räägib temaga pehmel, rahulikul, meloodilisel häälel, kasutades „beebikeelt“.
Ema ja laps vaatavad teineteist vaimustusega, matkivad teineteise näoilmeid ja sünkroniseerivad liigutusi, tekitades teineteisega nii füüsilisel kui ka vaimsel tasandil tugeva seotuse.
Ema ja lapse suhtes kasutatav en face-pilk on oma olemuselt samasugune nagu pilk, mida kasutame hiljem, intiimses suhtes meile armsa inimesega.
Lapselik mänglev-vallatu käitumine, süles istumine, kaisutamine, ninade vastastikku hõõrumine, teineteise silitamine ja teised analoogsed tegevused – kõik need pärinevad lapseeast ning me kanname need täiskasvanuna üle enda intiimsesse suhtlemisse partneriga. Kui beebid saavad suureks, väljendavad nad oma armastust ja kiindumust just samal moel, nagu kogesid enda emaga lapsepõlves.
Mida tähendab kedagi tõeliselt armastada ning miks me vajame enda ellu armastust? Mida tähendab „Teda armastada“?
Kedagi armastades soovime Teda tunda ja Temast hoolida, Tema eest vastutada, Teda austada, Tema väärtusi hinnata, Tema puudusi aktsepteerida, Temaga koos areneda. Päris palju vabal tahtel võetud kohustusi ja pühendumust, kas pole?
Miks universum on kinkinud meile oskuse armastada ja võime kogeda, et oleme armastatud? Põhjuseid on mitmeid. Esmajärjekorras on kahtlemata ellujäämisvajadus ning järglaste saamine. Kindlasti vajame partnereid suhtlemiseks-sotsialiseerumiseks ning enda eksistentsi kinnitamiseks. Usun, et sama palju kui on indiviide, leidub erinevaid „põhjusi“ kellegi armastamiseks. Oleme ju kõik erinevad, igaüks erineva elukogemuse ja vajadustega.
Hea on teada, et vaid 2–3 % dateinguportaalides partnerid otsivatest inimestest jahivad üheöösuhet, enamik meist otsib partnerit kogu eluks.
Kahtlemata pole meist keegi kaitstud petturite eest, seda enam, et kaasatud on meie tunded. Armudes ja armastades oleme kergemalt kui muidu haavatavad nii emotsionaalselt kui materiaalselt. Kuidas tuvastada petturlust ja vältida krahhe suhetes, sellest juba pikemalt järgmises raamatus, kus teemaks signaalid valetamisest ning vaatluse all sotsiopaadi käitumismustrid.
Miks me armume…
Mis põhjustab armumist? Läheduse, ligiduse ja intiimsuse vajadus, soov kogeda seda imelist seisundit, mis meis tekib omavahelisest vastastikusest mõjust armastatuga. Liblikad kõhus lendlemas, kergus kehas, ootusärevus, mis valdab meid oodates armastatuga kohtumist. Mida enam armunud omavahel suhtlevad, seda enam muutub suhe sõltuvuseks teineteisest.
Ajuteadlased väidavad, et inimese peast käib ööpäeva jooksul läbi ligi 50 000 erinevat mõtet, millest vaid ca 2500 suudame teadlikult tuvastada.
Olles armunud, oleme n-ö kõige teadlikumad enda mõtetest. Miks? Kuna kõik meie mõtted keerlevad pidevalt meie armumise „põhjuse“ – Tema isikuga seonduva ümber. Meenutame, kuidas ta meid vaatas, mida ta sõnas, kuidas ta käitus, kuidas ta meid puudutas, jne. Imetlusväärne, kas pole?
Iga mõte suurendab meie sõltuvust Temast ning tundetulvast, mis Tema tõttu meis vallandub.
Armastuse „sümptomid“ on analoogsed erinevate psühhiaatriliste haiguste puhul esinevate sümptomitega, nagu näiteks:
• Maania, mille puhul esineb kõrgendatud elevus, madalam enesehinnang ning kaasneb soov anda, kinkida, pühenduda.
• Depressiooniga kaasnevad sümptomid, nagu näiteks unetus, sagenenud kurbusehood, raskused kontsentreerumisel, isutus.
• Analoogselt sõltusvushäiretega kaasnevad sundmõtted (mis pidevalt keerlevad Tema isiku ümber), kontrollimisvajadus (ega Ta ometi pole mulle helistanud või sõnumit saatnud) ning hügieeniga seotud rituaalid (kas olen piisavalt puhas ja näen hea välja Tema jaoks).
Taevalik nauding, maniakaalne sõltuvus, kannatus ja õnn – seda kõike pakub meile vaid armastus. Oleks ju lausa rumal loobuda soovist armastada ja olla armastatud?
Potensiaalse partneri otsinguil…
Sageli arvatakse ekslikult, et mehed on need, kes valivad partneri. Reaalsus on teistsugune. Nii nagu loomariigis edastab paaritumissignaale emane isend ning isane reageerib neile, toimub see ka inimeste puhul. 90 % kõikidest signaalidest partneri otsinguil väljastab naine.
Loodus on meid varustanud suurepärase tähelepanuvõimega märgata igat vastassoo esindajat, hoolimata, kas seda teadlikult soovime või mitte.
Kui vastassoo esindaja siseneb ruumi, märkavad seda kõik, nii mehed kui naised. Meie pilgud libisevad kiirelt „skännides“ üle võõra, andes hinnangu sisenejale.
Meeste pilgud liiguvad pisut aeglasemalt kui naistel ning seetõttu jäävad mehed artraktiivset naist silmitsedes kergemini „vahele“. Naised sooritavad omapoolse ülevaatuse kiiremini ja märksa varjatumalt.
Kui mehed on orienteeritud esmakohtumisel naise välimusele, siis naised hindavad esmajärjekorras uut meest kohates tema potentsiaalset võimelisust hoolitseda tulevaste järglaste eest. Seega on naistele pigem oluline mehe positsioon, jõukus ja võim. Kuid pidagem meeles: „Erandid kinnitavad reeglit“.
Riietusega edastame infot soolise kuuluvuse, materiaalse kindlustatuse, seisuse, klubilise kuuluvuse, maailmavaate jne kohta. Rõivad räägivad meist ka seda, kuidas me endasse suhtume või kuidas on lood meie hügieeniga.
Katses, kus paluti naistel hinnata tundmatut meest kui võimalikku potentsiaalset kohtingupartnerit, selgus, et kui mees kandis odavaid argirõivaid ning jättis mulje madala sissetulekuga mehest, hindasid naised teda kümne punkti süsteemis kahe kuni nelja punkti vääriliseks ning polnud eriti huvitatud temaga kohtingule minemast. Kui sama mees rõivastus elegantsesse ülikonda, tõusis naiste soov mehega kohtuda seitsme kuni üheksa punktini. Seega tuleb tõdeda, et naised eelistavad mehi, kellel näib olevat enam materiaalseid võimalusi, võimu ja positsiooni hoolitsemaks võimalike tulevaste järglaste eest.
Meeste kehakuju hindamisel meeldis naistele enim meeste kiilukujuline kehaehitus. Kiilukujulist keha käsitleti märgina vitaalsusest ning võimekusest ohu korral kaitset pakkuda.
Naiste välimuse hindamisel eelistasid mehed keha proportsioone ja seksikust, kuid rõhuasetused
